3-3-1-50-02 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsusega nr 71-33 tunnistati Saima Hanson esitas 1. aprillil 2002 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tühistada ÕVVTK
Legislator headnote
AI generated3-3-1-50-02 · Riigikohus: septembri 1994. a otsusega nr 71-33 tunnistati Saima Hanson esitas 1. aprillil 2002 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tühistada ÕVVTK
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUMÄÄRUS
Kohtuasja number
3-3-1-50-02
Määruse kuupäev
4. oktoober 2002
Kohtukoosseis
Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri
Salmann
Kohtuasi
Saima Hansoni kaebus ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni
8. septembri 1994. a otsuse nr 71-33 tühistamiseks ja kahju
hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2002. a määrus haldusasjas nr 2-
3-172/2002
Menetluse alus Riigikohtus
Saima Hansoni erikaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Saima Hansoni erikaebus osaliselt.
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2002. a määrus nr 2-3-172/2002 osas, milles leiti, et
kahjunõude esitamise tähtaeg on möödunud. Saata asi kahjunõude menetlemiseks Tartu
Halduskohtule.
Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsusega nr 71-33 tunnistati
omandireformi objektiks Jõgeva vallas Uuetoa nr A-34 talu 21,66 ha, kinnistu nr 999, mis kuulus
õigusvastase võõrandamise ajal Tõnu Rajale, ning õigustatud subjektiks selle vara suhtes omaniku
tütretütar Elga Õunmaa.
2. Saima Hanson esitas 1. aprillil 2002 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tühistada ÕVVTK
Jõgeva maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsus nr 71-33, sest ei olnud nõus E. Õunmaa
tunnistamisega õigustatud subjektiks. Ta leidis, et tegemist on vale subjektiga, mistõttu tagastati vara
valesti E. Õunmaale. Kaebaja leidis, et ta on jäänud ilma võimalusest erastada maad ning selle tõttu
tekitati talle moraalset ja varalist kahju, mille hüvitamist ta nõuab.
S. Hanson väitis, et ta sai teada andmed selle kohta, et E. Õunmaa on endine Olga Rumentsov
12. märtsil 2002, kui leidis need andmed Uuetoa talundilehelt. Asjaolust, et Uuetoa maa tagastamise
taotlus rahuldati, sai ta teada Jõgeva Maavalitsuses 22. veebruaril 2002. S. Hanson palus ennistada
kohtusse kaebuse esitamise tähtaeg.
3. Tartu Halduskohtu 10. mai 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-99/2002 jäeti S. Hansoni tähtaja
ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetati asjas menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel. Kohus leidis, et
HKMS § 9 lg 1 alusel võib kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti
teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui haldusakti pole seaduses sätestatud
korras vaidlustatud, on hilisem võimalus selle vaidlustamiseks vaid juhul, kui kohus ennistab
mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. S. Hanson on teadlik asjaolust, et
E. Õunmaa tunnistati õigustatud subjektiks Jõgeva vallas Uuetoa maa osas juba 1996. aastast. See
asjaolu nähtub S. Hansoni kirjalikust pöördumisest Jõgeva Vallavalitsuse poole 7. veebruaril 1996
maa erastamise küsimuses, kus ta märgib maa õigusjärgse omanikuna E. Õunmaa. Kaebuse esitamise
tähtaeg nimetatud haldusakti vaidlustamiseks on möödunud ja kaebaja ei ole toonud esile
objektiivseid asjaolusid, mis oleks tal takistanud kaebeõiguse realiseerimist seaduses sätestatud
tähtajal. Kohus asus veel seisukohale, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine võiks rikkuda
kolmanda isiku huve.
4. S. Hanson esitas 21. mail 2002 erikaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles taotles halduskohtu
määruse tühistamist. Erikaebuse esitaja leidis, et kahju hüvitamiseks ei ole tema esitatud kaebuse
tähtaeg aegunud. Erikaebuse esitaja sai maa tagastamise otsusest teada alles 22. jaanuaril 2002, kui ta
kutsuti valda. Vallast sai ta 10. septembril 2001 infot maakorralduskava kohta ja esitas 9. oktoobril
2001 hagi Jõgeva Maakohtule. Pärast hagi tagastamist 25. jaanuaril 2002 ja tulenevalt
kohtumäärusest ning Uuetoa nr A-34 kinnistu tagastamisotsusest esitas ta 1. veebruaril 2002 kaebuse
Tartu Halduskohtusse. Seega ei ole ületatud kaebuse esitamise tähtaega ka selles osas. Maa
tagastamise korraldusele eelneva kirjavahetuse ja eeldokumentide kohtusse kaebamata jätmine ei
võta temalt õigust esitada kaebus ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsuse
nr 71-33 ja Uuetoa nr A-34 kinnistu tagastamise otsuse peale alates nende aktide rakendamise
hetkest. Kaebus ei ole aegunud, kuna maa tagastamise protsess kestab.
5. Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2002. a määrusega haldusasjas nr 2-3-172/2002 jäeti S. Hansoni
erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus on lõppjäreldustes õige, kuid
muutis selle põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse esitamise tähtaeg ÕVVTK Jõgeva
maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsuse nr 71-33 õigusvastasuse kindlakstegemise on
möödunud ning selle tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Halduskohus on õigesti
leidnud, et kaebuse esitaja sai vaidlustatud haldusaktist teada enne 7. veebruari 1996. Tollal kehtinud
HKS § 7 lg 1 järgi võis esitada kaebuse halduskohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kui aga
seadus sellist tähtaega ei sätestanud, siis ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi
teada saama oma õiguste või vabaduste rikkumisest. Asjakohane ei ole erikaebuse esitaja väide, et ta
sai alles 21. veebruaril 2002 enda kätte Uuetoa nr A-34 talundilehe koopia.
Ringkonnakohus leidis veel, et ekslik on erikaebuse esitaja seisukoht, et kahju hüvitamiseks esitatava
kaebuse tähtaeg pole möödunud. Õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks saab
kaebust esitada halduskohtusse alates 1. jaanuarist 2000, mil hakkas kehtima HKMS uus redaktsioon
(HKMS § 6 lg 3 p 2). Kahju hüvitamise kaebuse esitamise eelduseks on haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemine. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKS § 20 lg 1 p 1 kohaselt oli halduskohtu
pädevuses tunnistada kaevatud õigusakt kas täielikult või osaliselt seadusevastaseks.
Seadusevastaseks tunnistamine on sama, mis haldusakti või toimingu õigusvastasuse
kindlakstegemine kehtiva HKMS § 6 lg 3 p 1 järgi. Kuna vaidlustatud otsuse vaidlustamise tähtaeg
oli möödunud enne HKMS uue redaktsiooni jõustumist, siis ei saa kohaldada kehtiva HKMS sätteid,
mis reguleerivad kohtusse pöördumise tähtaega haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
6. S. Hansoni erikaebuses Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2002. a määruse peale ei
nõustuta ringkonnakohtu seisukohtadega, palutakse määrus tühistada ja saata asi tagasi sisuliseks
läbivaatamiseks. Erikaebuse esitaja leiab, et kaebuse esitamiseks on aega 10 aastat ja see tähtaeg pole
möödunud.
7. ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni vastuses erikaebusele vaieldakse kaebusele vastu ja leitakse,
et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ning põhjendatud, mistõttu palutakse jätta see muutmata ja
erikaebus rahuldamata.
RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. HKMS § 12 lg 3 järgi peab halduskohus kontrollima eelmenetluses, kas kaebus on esitatud
tähtaegselt ja lahendama pärast teiste protsessiosaliste arvamuste saamist kaebuse esitamise tähtaja
ennistamise taotluse.
9. S. Hanson esitas halduskohtule kaebuse, milles sisaldus kaks taotlust: 1) tühistada ÕVVTK Jõgeva
maakonnakomisjoni 8. septembri 1994. a otsus nr 71-33 kui õigusvastane ja 2) hüvitada talle
nimetatud õigusvastase haldusaktiga tekitatud moraalne (mittevaraline) kahju ja varaline kahju.
10. Tartu Halduskohus kontrollis eelmenetluses kaebuse esitamise tähtaegsust maakonnakomisjoni
nimetatud otsuse tühistamise nõude osas ja tuvastas, et selles osas on tähtaeg mööda lastud ning
puuduvad mõjuvad põhjused selle tähtaja ennistamiseks. Seejuures viitas halduskohus 1. jaanuaril
2000 jõustunud HKMS §-le 9 lg 1. Tartu Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et tähtaeg
nimetatud haldusakti vaidlustamiseks on möödunud ja puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja
ennistamiseks. Erinevalt halduskohtust leidis ringkonnakohus, et viidata oleks tulnud seejuures
31. detsembrini 1999 kehtinud HKS §-le 7 lg 1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtutega
selles, et tähtaeg nimetatud haldusakti vaidlustamiseks on möödunud ja puuduvad mõjuvad põhjused
tähtaja ennistamiseks ning juhinduda tuli kaebuse esitamisel HKS §-st 7 lg 1.
11. S. Hansoni kaebuses esitatud moraalse (mittevaralise) ja varalise kahju hüvitamise nõude
esitamise tähtaegsuse kontrolli on halduskohus jätnud eelmenetluses tegemata. Ringkonnakohus
leidis selle tähtaja kontrollimisel aga, et kahju hüvitamiseks esitatud nõude tähtaeg on möödunud,
sest S. Hanson pole esitanud õigel ajal kaebust nimetatud maakonnakomisjoni otsuse õigusvastaseks
tunnistamiseks. Ringkonnakohtu selline seisukoht on ebaõige. 1. jaanuarist 2002 jõustunud
Riigivastutuse seaduse §-st 17 lg 1 ja §-st 1 lg 1 tuleneb, et avaliku võimu volituste rakendamisel ja
muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju
hüvitamiseks haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama seaduse § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus
või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai või pidi
teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud
sündmusest arvates. Sama seaduse rakendussätete § 31 lg 2 järgi võib enne Riigivastutuse seaduse
jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse
jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul
(hagi aegumise tähtaeg 10 aastat), kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul Riigivastutuse seaduse
jõustumisest arvates (s.o kuni 1. jaanuarini 2005).
Nendest sätetest tulenevalt ei ole tähtaeg S. Hansoni kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude osas
möödunud ja selles osas polnudki vaja taotleda tähtaja ennistamist.
12. Tartu Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada selles osas, milles ringkonnakohus leidis, et
kahjunõude esitamise tähtaeg on möödunud. HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel tuleb saata asi kahjunõude
taotluse menetlemiseks Tartu Halduskohtule. S. Hansoni erikaebus kuulub rahuldamisele kahjunõude
esitamise tähtaja osas.
Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann