3-3-1-57-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-57-02

Määruse kuupäev

1. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vladimir Kostapi kaebus Lääne-Viru maavanema korralduste ja

Lääne-Viru Maavalitsuse toimingute õigusvastaseks

tunnistamiseks ja tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a määrus haldusasjas nr 2-

3-158/02

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Kostapi erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vladimir Kostapi erikaebus.

Tühistada Jõhvi Halduskohtu 6. mai 2002. a määrus haldusasjas nr 3-87/2002 ja Tartu

Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a määrus haldusasjas nr 2-3-158/2002 ning saata asi uueks

arutamiseks Jõhvi Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Kostap esitas 21. märtsil 2002 Jõhvi Halduskohtule kaebuse Lääne-Viru maavanema

10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 ja 28. jaanuari 1999. a korralduse nr 84 ning Lääne-Viru

Maavalitsuse enampakkumise läbiviimise komisjoni 14. jaanuari 1999. a protokollilise otsuse

õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Nende haldusaktidega otsustati piiratud

enampakkumisel erastada 31,54 ha suurune Sepa maaüksus Vinni vallas Piira ja Vetiku külas ning

kinnitati enampakkumise tulemused.

2. Kaebuse esitaja taotles kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt on tähtaja

möödalaskmise põhjuseks Lääne-Viru Maakohtusse 7. mail 1999 esitatud hagiavaldus ostu-müügi

lepingute tühistamiseks. Hagis ja selle täienduses taotles ta ka Lääne-Viru maavanema 28. jaanuari

1999. a korralduse nr 84 seadusevastaseks tunnistamist ja 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548

tühistamist. Lääne-Viru Maakohus lõpetas 5. oktoobri 2001. a määrusega haldusaktide suhtes

tsiviilkohtumenetluse, selgitades õigust pöörduda nende vaidlustamiseks halduskohtusse. Viru

Ringkonnakohus jättis 23. jaanuari 2002. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohtu loakogu jättis kassatsioonkaebusele 6. märtsi 2002. a resolutsiooniga menetlusloa

andmata. Kuna kohtunik menetles asja, lootis hageja, et ta saab selles asjas lahenduse.

Enampakkumise 14. jaanuari 1999. a protokollilist otsust vaidlustab kaebaja kohtus esmakordselt,

kuid on seda vaidlustanud kohtuvälises korras.

3. Halduskohus jättis Vladimir Kostapi taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata

ning lõpetas asjas menetluse. Kohus leidis, et kohtuvälise lahendi otsimine ja asjaga seotud hagidega

tsiviilkohtusse pöördumine ei saa olla tähtaja ennistamise põhjuseks. Kaebuse esitaja ei esitanud

ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud alates hagiavalduse maakohtusse esitamisest ning

õiguste rikkumisest teadasaamisest kaebuse esitamist halduskohtusse või hiljemalt 8. juuni 1999. a

Viru Ringkonnakohtu määrusest, millega tühistati maakohtu 11. mai 1999. a määrus hagiavalduse

vastuvõtmisest keeldumise kohta. Ringkonnakohtu määruses nenditi, et 7. mai 1999. a hagiavalduses

on esitatud kaks tsiviilmenetluses läbivaadatavat nõuet, seega ei kuulu ülejäänud nõuded haldusaktide

õigusvastaseks tunnistamiseks tsiviilkohtu pädevusse. Riigikohtu loakogu 8. märtsi 2002. a

resolutsiooni kättesaamine ei ole kohtusse kaebuse esitamise uue tähtaja arvestamise aluseks.

4. Vladimir Kostap esitas erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist, tähtaja

ennistamist ja asja saatmist Jõhvi Halduskohtusse uueks läbivaatamiseks.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis erikaebuse rahuldamata. Vastuseks erikaebusele märkis

ringkonnakohus järgmist:

a) 1998-1999 kehtinud redaktsioonis sätestasid Maa enampakkumisega erastamise korra p-d 19 ja 20,

et erastamise korraldaja (maavanem) avaldab maa enampakkumisega erastamise teate ehk erastamise

tingimused vähemalt ühes üleriigilises päevalehes 1 kuu enne suulisel enampakkumisel osalemise

avalduste esitamise tähtaega. Asja materjalidest nähtuvalt on Lääne-Viru maavanema 10. detsembri

1998. a korralduse nr 2548 sisu, s.h ka Sepa maaüksuse osas avaliku enampakkumise

väljakuulutamise kohta, avaldatud ajakirjanduses 1998. a detsembri keskel. Toimiku materjalidest ei

nähtu, et V. Kostap oleks esitanud 15 päeva jooksul alates erastamisteate ilmumisest maavanemale

vastuväite enampakkumise läbiviimise kohta. Kuna maa enampakkumisega erastamise protsess oli

avalik ja sellest oli ka ajakirjanduse kaudu võimalik teada saada kõigil isikutel, kes omasid puutumust

enampakkumisele kuulunud maaüksustega, siis saab selle alusel järeldada, et V. Kostap kui Sepa

maaüksusega piirneval maal elamut omav isik ja maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt

võis ja pidi Sepa maaüksuse enampakkumisel erastamisest ja selle käigus antud korraldustest ja

protokollilisest otsusest teada saama hiljemalt 1999. a jaanuaris-veebruaris;

b) Selleks ajaks, kui V. Kostap vaidlustas tsiviilkohtupidamise korras Sepa maaüksuse ostu-

müügilepingud koos taotlusega tunnistada seadusevastaseks ka Lääne-Viru maavanema 28. jaanuari

1999. a korraldus nr 84, oli möödunud HKS §-st 7 lg 1 tulenev tähtaeg. Lääne-Viru maavanema

10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 on V. Kostap ka tsiviilkohtus esmakordselt vaidlustanud

4. juunil 2001 esitatud hagiavaldusega ning Maavalitsuse erastamiskomisjoni 14. jaanuari 1999. a

protokollilist otsust ei ole enne 21. märtsi 2002 vaidlustatud;

c) Kuna juba 7. mail 1999 oli möödas tähtaeg korralduste ja otsuse vaidlustamiseks, siis ei anna alust

tähtaja ennistamiseks asjaolu, et V. Kostap püüdis hiljem neid akte vaidlustada tsiviilkohtus ja

ajavahemikul 1999. a juuni kuni 5. oktoober 2001 ei avaldanud Lääne-Viru Maakohus selget

seisukohta selles osas, kas eelnimetatud Lääne-Viru Maavanema korraldustega seonduv kuulub

maakohtu või halduskohtu pädevusse;

d) Põhjendamatu on apellandi väide, et 1999. a kehtinud HKS § 3 lg 2 p 1 järgi ei saanudki ta Lääne-

Viru maavanema korralduste peale halduskohtusse kaebust esitada, kuna sellise kaebuse esitamine oli

seotud tsiviilõigusliku nõudega tühistada erastamise ostu-müügilepingud ja seega ei kuulunud

korralduste peale kaebuse esitamine halduskohtu pädevusse. Põhjendamatu on apellandi väide, et

1. jaanuaril 2000 kehtima hakanud HKMS redaktsioon ei näinud ette, et eelmise menetlusseadustiku

kehtivuse ajal esitatud kaebused tuleks tagasi võtta või uuesti esitada, ja seega tuleb lugeda, et kaebus

oli esitatud tähtaegselt. Seda, et V. Kostap esitas 7. mail 1999 hagi maakohtusse, ei saa lugeda

tähtaegselt halduskohtule kaebuse esitamiseks;

e) Õige on halduskohtu põhjendus, mille kohaselt 14. jaanuari 1999. a protokollilise otsuse väidetav

vaidlustamine väljaspool kohtumenetlust ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Erikaebuses palub Vladimir Kostap tühistada ringkonnakohtu otsus ja ennistada kaebetähtaeg

järgmistel motiividel:

a) Lääne-Viru Maakohus selgitas oma määruses kaebuse esitajale õigust pöörduda korralduste

vaidlustamiseks halduskohtusse, samuti õigust kaevata määruse peale ringkonnakohtule edasi. On

arusaamatu, miks peale edasikaebamist tähtaja ennistamiseks enam alust ei ole;

b) TsÜS § 121 lg 1 sätestas, et aegumistähtaja kulg katkeb hagi esitamisega;

c) Kaebuse esitajal ei olnud võimalik vaatamata teate avaldamisele erastamisest osa võtta, sest nimi

"Sepa" pandi maatükile vahetult enne erastamist;

d) HKS § 3 lg 2 p 1 kohaselt ei kuulunud halduskohtu pädevusse kaebused, mille lahendamine oli

seotud tsiviilõigusliku vaidlusega. Maavanema korraldused olid suunatud tsiviilõigusliku

maaõigussuhte loomisele. Nad kuuluvad ostu-müügilepingu juurde, kehtestades ühele poolele selle

tingimused.

7. Kirjalikus vastuses palub maavanem jätta erikaebus rahuldamata. Vastustaja leiab:

a) TsÜS § 121 lg 1 p 1 reguleerib õiguste kaitset tsiviilõigussuhetes;

b) Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et erastamisprotsess oli avalik ja kaebaja võis ning pidi

korraldusest ja otsusest teada saama;

c) HKS § 3 lg 1 p 1 ei takistanud kaebajal pöörduda halduskohtusse. Kaebaja on ise sidunud

maavanema korralduse ja tsiviilvaidluse. Vaidlus korralduse üle ei ole kuidagi seotud

tsiviilvaidlusega. Enne tsiviilõigusliku tehingu sõlmimist vastuvõetud avalik-õiguslikud haldusaktid

kuuluvad vaidlustamisele halduskorras.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I. 8. Halduskohtule on käesolevas asjas esitatud liitkaebus kolme iseseisva haldusotsuse tühistamiseks:

a) maavanema 10. detsembri 1998. a korraldus nr 2548 maa erastamise tingimuste kohta;

b) maavanema 28. jaanuari 1999. a korraldus nr 84 enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta;

c) maavalitsuse enampakkumise läbiviimise komisjoni 14. jaanuari 1999. a protokolliline otsus.

9. Kolleegium leiab, et maavalitsuse komisjoni poolt 14. jaanuaril 1999 koostatud enampakkumise

protokollis ei sisaldu iseseisvalt vaidlustatavat haldusakti. Vaidlusalune protokoll tõendab

menetlustoimingute sooritamist - suulise enampakkumise läbiviimist. Ka enampakkumise võitja

märkimisel protokollis ei ole iseseisva haldusakti tunnuseid. Selle kandega vaid fikseeritakse, milline

pakkumine on eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumitest lähtudes parim. Protokolli koostamisega

enampakkumise protseduur veel ei lõpe. Sellele järgneb protestide esitamise menetlus. Haldusaktiks,

mis fikseerib õiguslikult siduvalt enampakkumise tulemused, tekitab õiguslikud tagajärjed ja annab

õiguse nõuda erastamislepingu sõlmimist, on maavanema korraldus enampakkumise tulemuste

kinnitamise kohta. Enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmisel ei teki enampakkumise võitjal

õigust nõuda lepingu sõlmimist (vt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268

kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise korra tolleaegse redaktsiooni (edaspidi kord) p-d 37,

46, 47 ja 50). Seega ei ole protokolli võimalik vaidlustada iseseisva tühistamiskaebusega. Vaid

vaidlus protokolliga dokumenteeritud menetlustoimingute õiguspärasuse üle on hõlmatud vaidlusega

neile järgnenud haldusakti tühistamise üle. Kolleegium keskendub seetõttu küsimustele, millal sai või

pidi kaebuse esitaja saama korraldustest teada (II) ja kas kaebajal on õigus nõuda korralduste osas

kaebetähtaja ennistamist (III).

II. 10. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et maavanema 10. detsembri 1998. a korralduse nr 2548 sisu

on ajakirjanduses avaldatud 1998. a detsembri keskel. Sellest järeldas kohus, et V. Kostap pidi

maaüksuse enampakkumisel erastamisest ja selle käigus antud korraldustest teada saama hiljemalt

1999. a jaanuaris-veebruaris. Kaebuse esitaja leiab, et ajalehes teate avaldamine ei võimaldanud tal

enampakkumisest teada saada.

11. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKS § 7 lg 1 kohaselt hakkas kaebuse esitamise ühekuuline

tähtaeg kulgema:

a) kas haldusaktist tegelikult teada saamise hetkest või

b) hetkest, mil kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud.

Haldusaktist teadasaamise hetkeks tuleb üldjuhul lugeda haldusakti teatavaks tegemise hetk.

Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang

haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kuid muul

viisil haldusaktist teada saades peab isik ise astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et

haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused haldusasjades nr 3-3-1-

35-98; 3-3-1-52-00; 3-3-1-60-01). Kohtud ei ole tuvastanud, millal V. Kostap sai korraldustest teada,

iseäranis, kas ta sai ka tegelikult korraldusest teada ajalehe kaudu, ega andnud hinnangut, kas

korraldus tuleks lugeda talle teatavaks tehtuks. Kohtud on lähtunud teisest tähtaja kulgemahakkamise

alusest - eeldusest, et kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud. Selle aluse kohaldamine eeldab,

et teave haldusaktist levis selliseid kanaleid pidi, sellise intensiivsusega, sellises vormis jne, et on

vähetõenäoline, et kaebuse esitaja poleks haldusakti andmisest teada saanud, või, et ta pidi haldusakti

sisu jm asjaolusid arvestades ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet haldusakti andmise kohta.

12. Korra p 19 sätestas: "Maa enampakkumisega erastamise kohta avaldatakse teade vähemalt ühes

üleriigilises päevalehes. Teade avaldatakse vähemalt üks kuu enne suulisel enampakkumisel

osalemise avalduste esitamise tähtaega või kirjalikul enampakkumisel pakkumiste esitamise tähtaega.

Teates peab sisalduma erastamise korraldaja nimi ning käesoleva korra punktis 18 sätestatu.".

13. Ajalehes teate avaldamise puhul pole sugugi vähetõenäoline, et teade ei pruugi puudutatud isikuni

jõuda. Kolleegium ei pea võimalikuks eeldada, et valdav enamus Eesti elanikke loeks kõiki

üleriigilisi päevalehti, kus neid puudutavaid teateid võidakse avaldada. Ka õigusriigile omased

haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks

või talle kätte toimetada isiklikult, ning et ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks

tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud

ülemääraste kulutustega. Maa enampakkumisega erastamisel on korra p-s 19 teate ajalehes

avaldamine ette nähtud selleks, et teavitada kõiki enampakkumisel osalemisest huvitatud isikuid.

Huvitatud isikute väljaselgitamine ja isiklik informeerimine ei ole liigsete halduskuludeta võimalik.

Isikult, kes soovib maad enampakkumisel erastada, ei ole ülemäärane eeldada, et ta hangib

massiteabevahenditest ise info planeeritud enampakkumiste kohta. Seetõttu tuleb enampakkumise

korraldamise aluseks olev haldusakt lugeda enampakkumisel osalemisest huvitatud isikute suhtes

teatavaks tehtuks ajalehes teate avaldamisega.

14. Kaebuse esitaja aga ei soovinud käesolevas asjas osaleda maa enampakkumisel, vaid ta on

korraldused vaidlustanud motiivil, et need rikuvad tema õigust erastada vaidlusalune maa

ostueesõigusega. Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektilt ei saa nõuda, et ta jälgiks

ajakirjanduse vahendusel pidevalt, kas tema poolt taotletava maa suhtes on antud haldusakte, mis

võivad kitsendada ostueesõigusega erastamise võimalust. Varasemas praktikas pole kolleegium

näiteks lugenud mõistlikuks seisukohta, mille kohaselt maa erastamist taotlenud isik peaks ise

pöörduma haldusorgani poole järelpärimisega, kas maa erastamise kohta on otsus tehtud või mitte.

"Selliste järelepärimistega ei saa siduda ka kaebetähtaja kulgemise algust ja kaebeõiguse

realiseerimist üldse." (kolleegiumi 18. detsembri 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-01). Veelgi

vähem võib maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti kaebetähtaja algust siduda ajalehtede

lugemise kohustusega. Asudes maad enampakkumisel erastama, peab pädev haldusorgan kontrollima,

kas kolmandatel isikutel võib olla enampakkumise suhtes vastuväiteid ning kahtluse korral

puudutatud isikuid informeerima, võimaldades neil esitada nii vastuväiteid haldusmenetluses kui ka

vajadusel pöörduda kohtusse. Kui mõni isik on jäänud õigeaegselt informeerimata, peab kahjulike

tagajärgede tekkimise riski kandma haldusorgan.

15. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ainuüksi maatüki enampakkumise korraldamise teate

avaldamine ajalehes ei anna alust eeldada, et V. Kostap pidi käesolevas asjas vaidlustatud

korraldustest teada saama. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida täiendavalt kassaatori

väidet, et tal ei olnud võimalik enampakkumisest ajalehe kaudu teada saada, kuna vahetult enne seda

oli muudetud maaüksuse nimetus. See, kas V. Kostapil on tegelikult õigus vaidlusalust maad

ostueesõigusega erastada ja kas vaidlustatud korraldused seda õigust rikuvad, on võimalik kindlaks

teha vaid asja sisulisel lahendamisel.

16. Tähtaja küsimuse uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, millal V. Kostap vaidlustatud korraldustest

tegelikult teada sai, samuti, kas ta pidi vaidlustatud haldusaktist teada saama muul viisil peale

ajalehes teate avaldamise. Halduskohtu toimikus (lk 61) on koopia 15. detsembril 1998 koostatud

piiriprotokollist. Asja uuel arutamisel tuleb muuhulgas kontrollida, kas kaebuse esitaja võis

piiriprotokollist mõistlikul viisil järeldada, millises ulatuses talle maad ostueesõigusega erastada

kavatseti ja millises ulatuses mitte.

III. 17. Maavanema korralduste osas peab kassaator kaebetähtaja ennistamise aluseks ekslikku tsiviilhagi

esitamist korralduste vaidlustamiseks. Ringkonnakohus ei võtnud sisulist seisukohta, kas ekslik

tsiviilhagi esitamine võib põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust hilinenult halduskohtusse

pöördumisel. Ringkonnakohus leidis, et hagi esitamine on käesolevas vaidluses igal juhul

asjassepuutumatu, kuna tähtaeg oli möödas juba hagi esitamise hetkeks. See argument ei lükka siiski

ümber kaebaja väiteid. Kui kaebuse esitaja arvas ekslikult, et korraldusi tuleb vaidlustada

tsiviilkorras, siis oli ta ilmselgelt eksiarvamusel ka vaidluse algatamise tähtaja küsimuses, sest hagi

aegumistähtaeg on oluliselt pikem kaebetähtajast haldusprotsessis.

18. Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti

sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus

ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub

isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja

jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Kolleegium leidis aga samas, et haldusakti

tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine võib mõjuva põhjusena kõne alla

tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada (kolleegiumi 19. juuni 2001. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-01).

19. Kolleegium ei välista võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud

tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja

ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja

vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid

asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust

ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab

lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. See, et Eesti kohtusüsteemis tegutsevad

lisaks üldkohtutele ka halduskohtud ja et viimaste ülesanne on õiguskaitse täitevvõimu

kuritarvitamise eest, on Eesti Vabariigi põhikorra üks osa ja võiks olla isikutele teada. Subjektiivsete

õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et

isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus

oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab

isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist. Kui kaebaja eksimus

tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja

ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada.

20. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset

vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel asetada kaalukausile koos

enampakkumise võitjaks tunnistatud isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima,

samuti avaliku huviga, et maa erastamine viidaks läbi kiiresti. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid

kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kui asutus ei ole kaebajat

valeinformatsiooniga eksitanud, ei tohi kogenematule isikule tähtaja ennistamine kahjustada ka

liigselt avalikku huvi. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda

kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud, seda

kaalukam peab olema ületamise põhjus.

21. Õige on kohtute seisukoht, et hagi aegumistähtaja peatamise regulatsioon TsÜS eelmise

redaktsiooni § 121 lg-s 1 ei ole kohaldatav kaebetähtaja suhtes haldusprotsessis. Ent mõjuva

põhjuseta viivitatud ajana ei saa kõne alla tulla ajavahemik hagi esitamisest kuni Riigikohtu loakogu

resolutsiooni saamiseni eksliku hagiga algatatud tsiviilasjas. Tsiviilasja arutamise ajal ei saanud

kellelgi tekkida ka täiendavat õiguspärast ootust lisaks hagi esitamise eel tekkinule, sest selleks ajaks

pidi olema teada, et V. Kostap soovib erastamist vaidlustada. Samas ei välista tähtaja ennistamata

jätmist ainuüksi see, et tsiviilmenetluse lõpetamise määruses selgitati V. Kostapile õigust pöörduda

korralduste vaidlustamiseks halduskohtusse. Halduskohtusse pöördumise õigus on isikul vaid

seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

22. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kaebetähtaeg on möödunud, tuleb kohtul

eelpoolnimetatud kriteeriume arvestades veelkord hinnata, kas kaebaja eksimus võib olla mõjuv

põhjus käesolevas asjas tähtaja ennistamiseks. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida, et

kuigi eksimus ei pruugi alati olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, ei välista see iseenesest kahju

hüvitamist. Põhjused, mis ei ole küllalt kaalukad põhjendamaks tähtaja ennistamist, võivad sõltuvalt

asjaoludest siiski vabandada kahju kõrvaldamata jätmist RVS § 7 lg 1 tähenduses.

IV. 23. Kohtud on õigesti leidnud, et vaidlus kuulus algusest peale halduskohtu pädevusse. Riigikohus on

selgitanud korduvalt, et erastamisvaidlused olid HKS vana redaktsiooni § 3 lg 2 p 1 tähenduses ja on

kehtiva HKMS § 3 lg 1 tähenduses avalik-õiguslikud vaidlused. Tsiviilõiguslikud on vaid lepingu

poolte vahelised vaidlused, mis tulenevad lepingust. Kaebuse esitajal puudub seoses vaidlusaluse

maatüki erastamisega tsiviilõiguslik suhe riigiga.

24. Riigikohus peab vajalikuks märkida, et enampakkumise võitjaks tunnistatud isik on käesolevas

asjas jäänud kolmanda isikuna kaasamata. Käesolev vaidlus võib puudutada tema õigusi, kui kohus

ennistaks kaebetähtaja. Seetõttu tuleb kolmas isik kaasata ka kaebetähtaja küsimuse lahendamisse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann