3-1-1-100-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-02

Otsuse kuupäev

25. september 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Nikolai Romanovi süüdistuses KrK § 207 lg 31

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni

2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/565

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Romanov, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

N. Romanovi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1/565 Nikolai Romanovi süüdistuses KrK § 207 lg 31 järgi muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Välja mõista Nikolai Romanovilt riigieelarve tuludesse 767 krooni kohtukulu kaitsjatasu

katteks.

Kohtuotsus jõustub 25. septembril 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. Romanovile esitati süüdistus KrK § 207 lg 31 järgi selles, et ta 15. detsembril 2001. a

ebaseaduslikult omandas ja kandis lahingurelvaks tunnistatud tulirelva PPS ja selle laskemoona TT.

2. Tallinna Linnakohtu 12. aprilli 2002. a otsusega kvalifitseeriti N. Romanovile esitatud süüdistus

ümber ja ta tunnistati süüdi KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta

vabadusekaotust.

Kohus leidis, et täielikult on tõendatud küll kohtualuse süü tulirelva ebaseaduslikus omandamises ja

kandmises, kuid ei nõustunud N. Romanovi käitumise kvalifitseerimisega KrK § 207 lg 31 järgi.

Kohtu hinnangul ei teadnud N. Romanov, millist tüüpi relvaga on tegemist ning kas see on

laskekõlbulik. Puudusid tõendid, et kohtualuse tahtlus oli suunatud just lahingurelva ostmisele.

Tulirelva ebaseaduslikul omandamisel tegutses N. Romanov kohtu arvates seega konkretiseerimata

tahtlusega, mistõttu kvalifitseeriti tema käitumine ümber KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi.

Süüdistusest jäeti välja ka laskemoona ebaseaduslik omandamine ja kandmine.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Mall Murde, kes

taotles otsuse tühistamist ning N. Romanovi süüditunnistamist ja karistamist KrK § 207 lg 31 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2002. a otsusega linnakohtu otsus tühistati.

N. Romanov tunnistati süüdi KrK § 207 lg 31 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks aastat

vabadusekaotust. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Kriminaalkolleegium leidis esmalt, et püstolkuulipilduja PPS on tulenevalt Relvaseadusest ja ka tema

kasutusvaldkonnast lähtuvalt lahingurelv KrK § 207 lg 31 mõttes. Kohtukolleegium jõudis

järeldusele, et N. Romanov möönis teadlikult võimalust, et tema poolt omandatud relv võis

kasutusvaldkonna järgi olla ka lahingurelv, mistõttu ta pani kuriteo toime kui mitte otsese, siis kaudse

tahtlusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas N. Romanov kassatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse

tühistamist enda käitumise kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas.

5.1 Kassaator väidab esmalt, et puuduvad printsiibid, mille alusel määratleda püstolkuulipilduja PPS

liigilist kuuluvust. Ringkonnakohus on lugenud selle lubamatult lahingurelvaks tulenevalt

kasutusvaldkonnast vaatamata sellele, et PPS ei kuulu ei Eesti ega ühegi teise riigi relvastusse.

5.2 Kassaator kinnitab samuti, et tema tahtlus ei olnud suunatud lahingurelva ostmisele. Ostes

vähetuttavalt isikult relva, tegutses ta konkretiseerimata tahtlusega, teadmata relva tüüpi ja

laskeomadusi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. KrK § 207 lg 31 sätestas kriminaalvastutuse sama paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes märgitud tegude

(tulirelva või laskemoona ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, kasutamise, vedamise,

müümise, edasiandmise, kandmise või edasitoimetamise) eest, kui nende objektiks olid

lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud tulirelvad või nende laskemoon. Karistusseadustiku

(edaspidi KarS) järgi ei ole see tegu dekriminaliseeritud, vaid on karistatav KarS § 418 lg 2 järgi.

Seega puudub alus Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg 1 järgi N. Romanovi karistuse

kandmisest vabastamiseks.

7. Kohtud on üheselt tuvastanud, et N. Romanov tahtlikult omandas ja kandis tulirelva. Tulirelvaks

oli püstolkuulipilduja PPS, mis tööpõhimõtte ja kasutusvaldkonna järgi on lahingurelv. Oma

seisukohti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium motiveerinud ja näidanud tõendid, millistele

kohtu järeldused tuginevad.

8. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuses esitatud väide, nagu puudunuks süüdistuses märgitud

tegude toimepanemise ajal printsiibid, mille alusel määratleda tulirelva (püstolkuulipilduja PPS)

liigilist kuuluvust. Vastavad printsiibid olid määratletud Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1996. a

määrusega nr 28 (RT I 1996, 8, 167) "Relvaseaduse mõnede sätete rakendamine" peatükis "Relvade

ja laskemoona liigitamise kriteeriumid". Nimetatud määrus kehtis kuni 31. märtsini 2002. a. Nendest

kriteeriumidest on käesolevas kriminaalasjas lähtunud ka Kaitsejõudude Peastaabi spetsialist (tl 116).

Kas nimetatud lahingurelva mõne riigi kaitsejõududes kasutatakse või mitte ei oma kuriteo

kvalifitseerimisel tähtsust, kuna lähtuda tuleb relva omadustest, mitte sellest, kas teda ka

eesmärgipäraselt kusagil kasutatakse.

9. N. Romanov kinnitab, et tema tahtlus ei olnud suunatud lahingurelva ostmisele. Ostes vähetuttavalt

isikult relva, tegutses ta konkretiseerimata tahtlusega, teadmata relva tüüpi ja laskeomadusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see väide ei anna alust N. Romanovi poolt toimepandud

kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks. N. Romanovi tahtlus oli suunatud ebaseaduslikult tulirelva

omandamisele. Tegelikult omandas N. Romanov süüdistuses märgitud püstolkuulipilduja PPS, mis on

tunnistatud lahingurelvaks. Seega on N. Romanovi poolt täidetud täielikult KrK § 207 lg-s 31

sätestatud kuriteo objektiivne külg. Mis puutub tema teo subjektiivsesse külge, siis leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et N. Romanovil oli soovi korral võimalus veenduda, millise tulirelva ta ostab.

Ta ei kasutanud seda võimalust vaid seetõttu, et tal oli enda sõnul ükskõik, millise tulirelva ta ostab.

Väide, et relva ost-müük toimus avalikus kohas ja seetõttu ei olnud võimalik veenduda, millise

relvaga on tegemist, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tähelepanu vääriv, kuna samad

asjaolud ei takistanud N. Romanovil teostamast ebaseaduslikku relvaostu ja veendumast selles, et

tegelikult talle ikka tõesti tulirelv müüakse. Seega tegutses N. Romanov tulirelva ostmisel otsese

tahtlusega omandada ebaseaduslikult tulirelv, relva liigi suhtes tegutses ta kaudse tahtlusega.

Puuduvad tõendid, et ta oleks relvaostust keeldunud, kui ta oleks teadnud, et tegemist on

lahingurelvaga. KrK § 207 lg 31 koosseis nõuabki otsest tahtlust tulirelva ebaseadusliku omandamise

suhtes, kuid omandatud relva liigi osas piisab kaudsest tahtlusest. Kui isikul on võimalus kontrollida,

millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on

omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki

tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati. Käesoleval juhul on seega

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asunud õigele seisukohale, et N. Romanovi poolt toimepandud

kuritegu tuleb kvalifitseerida lahingurelvaks tunnistatud tulirelva ebaseadusliku omandamise ja

kandmisena KrK § 207 lg 31 järgi.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium,

et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/565

Nikolai Romanovi süüdistuses KrK § 207 lg 31 järgi tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher