3-1-1-94-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-02

Otsuse kuupäev

20. september 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

V.K. süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

2. mai 2002 a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-

1/467/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu V.K., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2002

Istungil osalenud isikud

V.K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1/467/2002 V.K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonikautsjon 925 krooni.

4. Välja mõista V.K-lt riigieelarve tuludesse 1764 krooni 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 20. septembril ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 19. märtsi 2002. a otsusega tunnistati V.K. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega kolm kuud. KrK § 47 alusel vabastati V.K. mõistetud karistuse kandmisest tingimuslikult

katseajaga üks aasta. KrK § 39 alusel jättis linnakohus kohaldamata lisakaristuse, mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine, kuna kohtu arvates vähendas toimepandud kuriteo raskust oluliselt asjaolu, et

kannatanu rikkus sõiduteed ületades liikluseeskirja nõudeid. Kannatanu tsiviilhagi rahuldamise täpse suuruse

jättis linnakohus lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

V.K. tunnistati süüdi selles, et ta 23. märtsil 2001 kella 09. 05 ajal, juhtides Tallinnas R teel Balti jaama poolt

M puiestee suunas sõiduautot Mitsubishi Galant (X), ei olnud liiklusõnnetuse kohale lähenedes küllaldaselt

tähelepanelik ning jättis sõidukiiruse valikul arvestamata teeolud, liiklustiheduse ja muud liiklusolud.

Möödumaks vasakpoolsel sõidurajal pärast R tee ja N tänava ristmikku seisvast trollist sõitis ta

vastassuunavööndisse ja ei suutnud peatada tema poolt juhitavat sõidukit eespoolse nähtavuse piires ning teel

etteaimatava mistahes takistuse ees. Selle tulemusel sõitis ta otsa jalakäija J.Š-le, kes ületas sõiduteed

sõiduauto liikumissuunast vaadates paremalt vasakule ning astus sõiduteele trollibussi eest. Otsasõiduga

tekitati J.Š-le raskeid kehavigastusi. Oma käitumisega rikkus V.K. Liikluseeskirja (LE) §-de 91, 108 ja 123

nõudeid.

2. Linnakohus asus seisukohale, et V.K. ei veendunud vasakpoolsel sõidurajal seisvast trollist möödasõitu

alustades selle manöövri ohutuses. Ta ei teadnud trolli peatumise põhjust, kuigi pidanuks eeldama, et troll ei

seisa seal põhjuseta. Samuti ei arvestanud ta, et trolli ees võib olla veel mingi takistus, mis talle näha ei ole

ning mis võib tingida olukorra, kus ta ise võib vastassuunavööndis liikudes hakata takistama teisi liiklejaid.

Sellega rikkus V.K. LE § 91 nõudeid. V.K. poolt LE § 108 nõuete rikkumine seisnes selles, et ta sõitis

kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli sõidurada, trollist mööda vasakult, seega

vastassuunavööndis. Samuti asus kohus seisukohale, et V.K. rikkus ka LE § 123 nõudeid, kuna ta polnud

võimeline sõidukit teele ilmunud jalakäija ees peatama.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V.K. kaitsja Ülle Saad, kes taotles otsuse

tühistamist ja ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist, millega V.K. mõistetaks KrK § 204 lg 1 järgi

õigeks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et sõiduk V.K. juhtimisel lähenes ilmse

liiklustakistuse kohale ohtlikult suure kiirusega, mis on vastuolus LE § 123 nõuetega. Otsustades ette võtta

LE § 108 nõuetega vastuolus oleva manöövri, pidanuks juht LE § 91 mõtte kohaselt olema eriliselt

veendunud selle ohutuses. Kriminaalkolleegium leidis, et just nende liikluseeskirja nõuete rikkumine tõigi

kaasa otsasõidu ootamatult teed ületanud jalakäijale. Ringkonnakohus märkis veel, et V.K. eeldas, et

ootamatuid takistusi tema teele ei tohi sattuda. Sooritades liikluseeskirja nõuetega vastuolus oleva manöövri

(väljasõidu vastassuunavööndisse), võttis ta endale vastutuse igasuguste ootamatuste eest. Valitud

sõidukiiruse tõttu polnud ta ootamatu takistuse ilmnedes aga võimeline sõidukit peatama. Ringkonnakohtu

arvates tõi liikluseeskirja ülaltoodud nõuete üheaegne rikkumine kaasa saabunud tagajärje. Veel leidis

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et käesoleva menetluse eesmärk KrMK § 215 lg 1 kohaselt ei ole anda

hinnangut kannatanu J.Š. käitumisele.

4.2 Kriminaalkolleegium leidis, et V.K. on karistatud ebaseaduslikult. KrK § 39 kohaselt on kohtul erandlike

asjaolude korral õigus mõista karistus alla kriminaalkoodeksi eriosa konkreetses paragrahvis ette nähtud

karistuse alammäära või üle minna mõnele teiseliigilisele karistusele. Seadus ei võimalda aga seaduses ette

nähtud karistusest vabastamist, nagu linnakohus käesoleval juhul KrK §-le 39 viidates V.K. suhtes otsustas

(jäeti ära võtmata juhtimisõigus). Kuna selle seaduserikkumise peale ei olnud esitatud protesti, siis asus

ringkonnakohus seisukohale, et tal pole õigust apellatsioonimahtu suurendada ja karistust seadusega

kooskõlla viia.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V.K., kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta mõistetaks KrK § 204 lg 1 järgi

õigeks. Kassatsioonkaebuses on asutud seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad kohtu

järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, samuti on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

5.1 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et V.K.

pole rikkunud LE §-de 91 ja 123 nõudeid. V.K. on seisukohal, et ta ei rikkunud nimetatud norme, kuna ta

veendus enne manöövri alustamist, et trollist möödumine on ohutu, kuna vastassuunast sõidukeid ei tulnud ja

autod seisid foori taga, milles põles punane tuli. Tee trollist möödumiseks oli takistusteta mitmesaja meetri

ulatuses. Samuti arvestas ta kiiruse valikul nii teeolusid, liikluse intensiivsust, muid liiklusolusid kui ka seda,

et sõidukit oleks võimalik peatada eespoolse nähtavuse piirides ning teel etteaimatava mis tahes takistuse

ees. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ta lähenes liiklustakistuse kohale ohtlikult suure

kiirusega ja juhib tähelepanu asjaolule, et valitud kiirus (30-35 km/h) oli tunduvalt väiksem asulasisesest

piirkiirusest. Kui seadusandja peaks seisvast trollist või muust ühissõidukist möödumist kiirusega 30-35

km/h liiklemiseks ohtlikult suure kiirusega, oleks vastavasisuline kiirusepiirang ka liikluseeskirjas sätestatud.

5.2 V.K. nõustub, et ta rikkus trollist vasakult (st vastassuunavööndi kaudu) möödudes LE § 108 nõudeid.

Samas peab ta ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et ta oleks pidanud trollist mööduma paremalt. Asjaolu,

et see oli konkreetses situatsioonis võimatu, tuvastas ka linnakohus. Kassaator on ka seisukohal, et

möödumine keset teed seisvast trollist oli vajalik, tavapärane ja mõistlik. Peatumine trolli taga ning

ootamine, millal see kas parandatakse või teisaldatakse, ei oleks olnud mõistuspärane ning võinuks kaasa

tuua märksa keerulisema liiklussituatsiooni kujunemise.

5.3 V.K. arvates puudub tema poolt LE § 108 nõuete rikkumise ja J.Š-le otsasõidu vahel põhjuslik seos, kuna

otsasõit jalakäijale oleks olnud vältimatu ka siis, kui ta oleks trollist möödunud näiteks mootorrattaga, mis

võimaldanuks selle manöövri teostada vastassuunavööndisse väljumata.

5.4 Kassaator leiab, et ta ei pidanud ega saanud ette aimata, et seisva trolli eest sööstab LE §-de 11, 26, 27

ning § 36 punktide 1 ja 2 nõudeid eirates teele jalakäija. V.K. arvates põhjustas otsasõidu jalakäijale viimase

poolt liikluseeskirja sätete rikkumine.

5.5 V.K. on seisukohal, et antud kriminaalasjas on rikutud igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise

põhimõtet, kuna tema süüküsimuse lahendamisel pole arvesse võetud kannatanu J.Š. käitumist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on käeolevas asjas

kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Sellisele järeldusele jõudis Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmistel põhjendustel.

7. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju

tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest

järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad

ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud

õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb

kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest

vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste

tekitamisega või surma põhjustamisega.

Käesolevas asjas tulnuks kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada

välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale

endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis

viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või

pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud

tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud

liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud

liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama komplektselt kõigi teiste

kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt

hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega.

8. Ülalmärgitud asjaolude arvestamata jätmisega rikkus ringkonnakohtu kriminaalkolleegium KrMK § 50 lg-

s 1 sätestatud kriminaalasja asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõuet. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on nende nõuete täitmata jätmine niivõrd olulise

tähtsusega, et see rikkumine tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39

lg 4 alusel ja see tingib kohtuotsuse tühistamise. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64

p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2002. a otsus tuleb tühistada kriminaalasi tuleb

saata samale kohtule uueks arutamiseks.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris