3-1-1-90-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-02

Otsuse kuupäev

20. september 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

V.V. ja E.K. süüdistus KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli

2002. aasta kohtuotsus nr II-1-120/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.V. ja E.K. kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2002

Istungil osalenud isikud

V.V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

E.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel,

riigiprokurör Marge Püss ning tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu 4. veebruari 2002. a ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2002. a kohtuotsused V.V. ja E.K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139

lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Mõista välja kohtukuluna riigituludesse kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungil nii V.V-lt kui ka

E.K-lt 1687 kr 40 s (üks tuhat kuussada kaheksakümmend seitse krooni ja nelikümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 20. septembril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.V. ja E.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et nemad 19. detsembril 2000. a

kella 12.50 paiku varastasid koos kolme kindlaks tegemata isikuga Kohtla-Järvel J tee x asuvast aktsiaseltsi

N karbamiiditsehhi sünteesi- ja destillatsiooniseadmelt terasest molübdeenlehe 08X17H15M3T paksusega 6

mm, mõõtmetega 1400 mm x 6600 mm ja maksumusega 85 500 krooni, lõigates selle eelnevalt seitsmeks

tükiks.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsusega tunnistati V.V. süüdi KrK § 15 lg 2 ja 139 lg 2 p 1

järgi, talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust ja ta vabastati KrK § 47 alusel tingimuslikult

üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Linnakohtu otsuses märgitakse, et V.V. pani 19. detsembril 2000

ajavahemikus 12.00 - 13.00 AS N karbamiiditsehhis, koos kahe kindlakstegemata isikuga toime ühe

eelnevalt kindlakstegemata isiku poolt äralõigatud molübdeenlehe varguse katse. Sama kohtuotsusega

mõisteti E.K. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus tugines seejuures E.K. ütlustele selle kohta, et ta

kandis kõnealuseid metall-lehti tsehhi juhatuse käsul alles pärast varguse katse avastamist. E.K. ütlusi

kinnitasid kohtu arvates veel ka tunnistajad L., V., A., K., B. ja F.. Samuti osundatakse kohtuotsuses sellele,

et tunnistaja R.B. on väitnud nii kohtuistungil kui ka eeluurimisel, et ta ei ole kindel E.K. osalemises

varguses.

3. Kohtla-Järve Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru

Prokuratuuri prokurör Adelbert Pool, kes taotles kohtuotsuse osalist tühistamist ja ka kohtualuse E.K.

süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja 139 lg 2 p 1 järgi.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu

4. veebruari 2002. a otsus esiteks osas, millega E.K. oli KrK § 139 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistetud, ja teiseks

osas, millega V.V-lt oli tsiviilhagi välja mõistmata jäetud. Ringkonnakohus tunnistas E.K. süüdi KrK § 15

lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ning karistas teda rahatrahviga seitsekümmend päevapalka, s.o 3200 krooni.

Lisaks rahuldas Viru Ringkonnakohus AS N tsiviilhagi summas 80 340 krooni ja mõistis nimetatud summa

välja V.V-lt ja E.K-lt solidaarselt.

4.1 Viru Ringkonnakohus leidis, et Kohtla-Järve linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused E.K.

õigeksmõistmise osas ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Muuhulgas on ringkonnakohtu otsuses

asutud seisukohale, et tunnistaja R.B. poolt linnakohtu istungil avaldatud kahtlusi selle kohta, kas ka E.K.

kandis molübdeenlehte või mitte, võib seletada varguse päevast kohtuistungini möödunud aja ja tunnistaja

R.B. vanusega. E.K. süüditunnistamisel viitas ringkonnakohus ka teistele tõenditele, mis kohtu arvates

kinnitavad R.B. esialgseid ütlusi selle kohta, et molübdeenlehte kandsid nii V.V. kui ka E.K..

4.2 Viru Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna Kohtla-Järve Linnakohus oli teinud V.V. suhtes

süüdimõistva kohtuotsuse, siis, kooskõlas KrMK § 275 lg 1 p-ga 8, oleks kohtuotsuses tulnud lahendada ka

tsiviilhagi küsimus. Seejuures viitas ringkonnakohus asjaolule, et kuigi tsiviilhageja esindaja V.D. teatas

kohtule, et ta 1. detsembrist 2001 ei tööta AS-is N ja palus kutsuda kohtuistungile kas A.N. või V.M. kui

aktsiaseltsi juhatuse liikmed, jättis linnakohus selle teate tähelepanuta ega kutsunud kohtuistungile kumbagi

neist kahest. Tsiviilhagi küsimust lahendamata jättes rikkus linnakohus ringkonnakohtu arvates KrMK § 41

lõiget 2, § 274 punkti 9 ja § 275 lg 1 punkti 8.

4.3 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonprotestis ei ole tsiviilhagi küsimust puudutatud, kuid linnakohtu

istungil avaldas prokurör arvamust, et see küsimus tuleb jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Samas leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kuna süüdimõistev otsus V.V. suhtes jäetakse

muutmata ja E.K. tunnistatakse samas kuriteos süüdi, tuleb ringkonnakohtu otsusega lahendada ka tsiviilhagi

küsimus. Tsiviilhagi suuruse kindlaksmääramisel viitas ringkonnakohus AS N pearaamatupidaja poolt

esitatud dokumendile (tl 4) ja ringkonnakohtu istungil osalenud tsiviilhageja esindaja K.L. poolt esitatud

dokumendile. Nendest nähtub, et terve molübdeenlehe maksumus oli 85 000 kr ja tagastatud molübdeenlehe

tükkide jääkväärtus on 5160 krooni. Ringkonnakohus leidis veel, et V.V-lt ja E.K-lt solidaarselt tsiviilhagi

väljamõistmine ei halvenda ringkonnakohtu istungil mitteosalenud V.V. olukorda ning nentis, et

ringkonnakohus on teavitanud V.V. ringkonnakohtu istungi toimumise ajast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud V.V. ja E.K..

6. E.K. taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist nii enese süüdimõistmise kui ka tsiviilhagi rahuldamise

osas ja uue kohtuotsuse tegemist, millega ta mõistetaks KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi õigeks ning

tsiviilhagi 80 340 krooni nõudes jäetaks rahuldamata.

6.1 Kassaator leiab kõigepealt, et ringkonnakohus on ebaõigesti eelistanud tunnistaja R.B. esialgseid ütlusi

hilisematele - nii vastastamisel kui ka ülekuulamisel antud ütlustele.

6.2 Järgnevalt väljendab kassaator oma arusaamatust küsimuses, miks molübdeenlehe ümberpaigutamist

ettevõtte territooriumil, isegi kui see toimub ilma administratsiooni loata, tuleks käsitleda varguse katsena.

Ringkonnakohus pole kassaatori arvates motiveerinud, miks oli E.K. ja V.V. eesmärgiks metalli

kõrvaldamine tehase ringlusest.

6.3 E.K. märgib, et kuna kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekitati kahju AS-le N just molübdeenlehe

jagamisel seitsmeks osaks ja kuna ei ole tuvastatud, et tema oleks osalenud molübdeenlehe tükeldamises, siis

isegi kui ta oleks osalenud molübdeenlehe osade ümberpaigutamises tehase territooriumil, ei saanud tema

tekitada seda kahju, mis kaasnes molübdeenlehe tükeldamisega.

6.4 Kassaatori arvates ei ole usaldusväärselt tuvastatud molübdeenlehe täpne suurus ja maksumus enne

kuriteosündmust, samuti AS-le N tagastatud molübdeenlehe tükkide jääkväärtus, sest kriminaaltoimiku

vastavatel dokumentidel puudub ettevõtte juhi allkiri ja pitsat. Samuti ei ole arvesse võetud tõendeid selle

kohta, et molübdeenleht polnud enam täismõõtmetes, kuna sellest oli tehtud väljalõikeid tehase tarbeks. Ka

ei ole tuvastatud, et AS-le N tagastatud molübdeenlehe tükid oleksid kasutamiskõlbmatud ja nende väärtus

vastaks üksnes vanametalli hinnale.

7. V.V. taotleb oma kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati AS-

i N tsiviilhagi ja mõisteti temalt ning E.K.lt solidaarselt tsiviilhagi katteks välja 80 340 krooni.

7.1 Ka V.V. osundab asjaolule, et kahju pole tekitatud mitte molübdeenlehe varguse katsega, vaid selle

lõikamisega seitsmeks osaks, st teoga, mille toimepanemine tema ja E.K. poolt pole tõendatud.

7.2 Analoogiliselt E.K.ga väidab V.V. ka seda, et ringkonnakohtus pole usaldusväärselt tõendatud varastatud

molübdeenlehe täpset suurust ja väärtust enne kuriteo toimepanemist.

7.3 V.V. juhib tähelepanu ka asjaolule, et Viru Ringkonnakohus märkis teda kohtuistungist teavitades, et tema

ilmumine kohtuistungile pole kohustuslik. Prokuröri apellatsioonprotestist järeldas ta, et kohtuistungil tuleb

arutlusele üksnes E.K. süü küsimus, mistõttu ta leidis, et teda see protest ei puuduta. Sellest lähtuvalt pidaski

ta võimalikuks kohtuistungil mitte osaleda. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium väljus aga kassaatori

arvates apellatsioonprotesti piiridest ja otsustas ka tsiviilhagi küsimuse. Selliselt toimides rikkus

ringkonnakohus kassaatori arvates tema õigusi, mis on sätestatud KrMK §-is 351, seeläbi, et tal puudus

võimalus esitada hagi suhtes vastuväiteid. V.V. on seisukohal, et ringkonnakohus poleks tohtinud ilma tema

osavõtuta kohtuistungist tsiviilhagi küsimust otsustada. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

AS-i N tsiviilhagi rahuldamine ei halvendanud tema olukorda.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esinedes märkis V.V. kaitsja vandeadvokaat A.- E. Lukas, et

kuna tema kaitsealusel puudus võimalus avaldada oma seisukohta tsiviilhagi suhtes, siis on ringkonnakohus

rikkunud PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Kokkuvõtvalt toetasid nii V.V.

ja E.K. kui ka nende kaitsjad kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi. Prokurör taotles ringkonnakohtu

vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks I astme kohtule nii

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise kui ka menetlusseaduse olulise rikkumise motiivil. Materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist nägi prokurör selles, et nii esimese kui ka teise astme kohus on jätnud täpselt

tuvastamata nii varastatu koguse kui ka väärtuse. Menetlusõiguse olulist rikkumist aga nägi prokurör selles,

et esimese astme kohus jättis süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võtmata seisukoha tsiviilhagi küsimuses ja

teise astme kohus asus tsiviilhagi küsimust lahendama V.V. suhtes ilma tema kohalolekuta.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu vaidlustatud otsus kui ka Kohtla-Järve

Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu

ning peab vajalikuks põhjenduseks märkida järgmist.

9.1 Riigikohtu üldkogu otsuses 3-1-1-123-97 (RT III 1998, 27, 264) on asutud seisukohale, et algsete ja

tuletatud tõendite objektiivselt erineva kujunemismehhanismi arvestamine tõendite kogumisel ja hindamisel

ei ole vastuolus KrMK §-is 50 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. Sellest seisukohast lähtuvalt

ei saa tähelepanuta jätta E.K. poolt kassatsioonkaebuses rõhutatut, et ainsaks tema süüd kinnitavaks algseks

tõendiks on tunnistaja R.B. poolt eeluurimisel antud ütlused (tl 18) ja et ülejäänud E.K. süüd kohtuotsuse

kohaselt kinnitavate tunnistajate ütlused on R.B. esialgsetest ütlustest tuletatud ütlused ning seega

käsitletavad tuletatud tõenditena. Tuleb nõustuda sellega, et need tuletatud tõendid kinnitavad üksnes seda, et

R.B. rääkis algul E.K. äratundmisest. Kõnealuseid tuletatud tõendeid ei saa käsitada R.B. ütluste kõrval

täiendava teabena selle kohta, et E.K. osales varguse katse toimepanemisel. Kuid eelkirjeldatud hinnang R.B.

esialgsetest ütlustest tuletatud tõenditele ei kahanda mingil määral R.B. esialgsete ütluste eneste tõenduslikku

tähendust. Puudub alus väita, et juhul, mil tunnistaja omaalgatuslik, otsene, ja selgesõnaline osutamine

paljude võimaluste hulgast mingile konkreetsele isikule asendub kriminaalmenetluse käigus kahtlustega selle

isiku isikusamasuses, tuleks seda hiljem tekkinud kahtlust üheselt tõlgendada kohtualuse kasuks ja R.B.

esialgseid ütlusi mitteusaldusväärseiks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti

hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis ja lugenud tuginevalt eeskätt ning põhiliselt R.B.

esialgsetele ütlustele tõendatuks, et E.K. pani koos V.V-ga toime varguse katse.

9.2 Samas tuleb nõustuda nii kassaatorite ja nende kaitsjate kui ka prokuröri poolt Riigikohtu istungil

märgituga, et käsitletava kriminaalasja menetlemisel ei ole kohtud täpselt ja üheselt mõistetavalt lugenud

tuvastatuks kuriteo vahetut objekti ja selle väärtust. Kohtla-Järve Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsuses (tl

185) märgitu kohaselt pani V.V. koos kahe kindlakstegemata isikuga toime ühe eelnevalt kindlakstegemata

isiku poolt äralõigatud molübdeenlehe varguse katse. Sellest tekstist nähtuvalt on kohus eristanud ühelt poolt

molübdeenlehte tükeldanud ja teiselt poolt tükeldatud molübdeenlehe varguse katse toimepannud isikuid,

kusjuures arusaamatuks jääb, millist osa tükeldatud molübdeenlehest kui tervikust (mitut lõigatud tükki)

püüti kohtu arvates varastada. Ka Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsusest

ei nähtu, et V.V. ja E.K. oleksid olnud seotud ka kõnealuse molübdeenlehe tükeldamisega ja et oleks põhjust

rääkida selle tükeldamata molübdeenlehe varguse katsest.

9.3 Põhjendatud on ka see etteheide, et käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest ei nähtu üheselt,

mida oleks käsitletaval juhtumil tulnud mõista tervikliku molübdeenlehe all. E.K. osutab oma

kassatsioonkaebuses õigustatult sellele, et kuigi kriminaaltoimiku materjalide kohaselt (tl-d 54, 55, 56, 68,

70) oli molübdeenlehest ka varem tehase vajadusteks lõigatud mitmeid tükke, ei ole kohtud pidanud

vajalikuks AS-i N raamatupidamisdokumentide põhjal kindlaks teha, kui palju tegelikult oli eelnevalt tehase

vajadusteks ära lõigatud ja kui palju kokku oli nende varasemate lõikamiste tulemina vähenenud

molübdeenlehe algne maksumus.

9.4 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsuses on õigesti osundatud sellele, et

esimese astme kohtu menetluses ei järgitud tsiviilhagi lahendamist sätestavaid kriminaalmenetlusõiguse

norme: KrMK § 192 lg 1 p-s 4 sätestatut rikuti sellega, et kohtuistungile jäeti kutsumata kohane tsiviilhageja

esindaja ja KrMK § 269 lg-s 2 ning § 275 lg 1 p-s 8 sätestatut rikuti sellega, et süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel jäeti tsiviilhagi küsimus lahendamata.

9.5 Lahendamaks küsimust sellest, kuidas oleks ringkonnakohus pidanud reageerima ülalnimetatud

tsiviilhagi lahendamist sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisele, tuleks arvestada järgnevat.

9.5.1 Kõnealused konkreetsed rikkumised, aga ka laiemalt mis tahes kriminaalmenetluse raames kuriteoga

tekitatud kahju hüvitamise instituudi normide rikkumised, ei kuulu AKKS § 39 lg-s 3 loetletud

kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste ja seega ka mitte kohtuotsuse tühistamise absoluutsete aluste

- kriminaalasja obligatoorselt uueks arutamiseks saatmise aluste - hulka.

9.5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kriminaalmenetluse raames kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise instituudi normide analüüsi pinnalt väita ka seda, et kuriteoga tekitatud kahju välja mõistmata

jätmist saaks alati lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Vastavalt KrMK § 42 lg-s 4 sätestatule on kohtul tsiviilhagi esitamata jätmise korral kohtuotsuse tegemisel

õigus (mitte aga kohustus) otsustada kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamist ka omal algatusel. Seega

on seadusandja asunud seisukohale, et juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud

esitamata, ei saa kohtupoolset omaalgatuslikku varalise kahju hüvitamata jätmist kohtule ette heita ega

lugeda seda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Seadusandja on siin

tõenäoliselt lähtunud arusaamast, et käsitletaval juhul võib kuriteo läbi kahju kandnud isik taotleda kahju

hüvitamist tsiviilkohtupidamise korras. Seega juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud

esitamata ja esimese astme kohus ei ole pidanud otstarbekaks kasutada talle KrMK § 42 lg-s 4 antud

pädevust, ei peaks ka ringkonnakohus üldreeglina asuma lahendama kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise

küsimust. Eelöeldut mõnevõrra korrigeerivalt tuleks siiski silmas pidada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsuses 3-1-1-57-99 (RT III 1999, 19, 185) märgitu kohaselt kuulub eriti varavastaste kuritegude puhul

obligatoorselt tõendamisesemesse ka kuriteoga tekitatud varalise kahju iseloom ja suurus. Sellest tulenevalt

võiks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates esimese astme kohus kohtualuse süüditunnistamisel

varavastase kuriteo eest eriti tõsiselt kaaluda kuriteoga tekitatud kahju omaalgatuslikku väljamõistmist

juhtudel, mil tsiviilhagi on kriminaalmenetluse raames jäänud esitamata.

9.5.3 Kuid käsitletava kriminaalasja puhul oli tsiviilhagi esitatud juba kohtueelsel uurimisel (tl 4). Sellises

olukorras on tsiviilhagi otsustamata jätmine ja seega KrMK § 269 lg-s 2 sätestatu rikkumine Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4

mõttes ning ringkonnakohus ei tohiks jätta sellisele rikkumisele reageerimata. Kuid samas ei oleks

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjendatud käsitletaval juhul rääkida kriminaalmenetluse seaduse

olulisest rikkumisest AKKS § 33 lg 2 mõttes, sest seda rikkumist on võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada.

9.5.4 Kooskõlas eeltooduga oli ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates pädev käsitletava

kriminaalasja menetlemisel apellatsiooni korras lahendama kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise

küsimust.

9.6 Samas tuleb nõustuda V.V. poolt kassatsioonkaebuses ja nii tema kaitsja kui ka prokuröri poolt

Riigikohtu istungil märgituga, et tsiviilhagi küsimuse otsustamine ringkonnakohtus ilma V.V. osavõtuta on

käsitletav Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse rikkumisena. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu

otsuses märgituga, et V.V-lt tsiviilhagi esmakordse väljamõistmisega ei oleks halvendatud tema olukorda.

10. Arvestades seda, et kuriteo vahetu objekti suurus ja maksumus jäi kindlaks määramata esimese astme

kohtu poolt ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb kriminaalasi Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris