3-1-1-88-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-88-02

Otsuse kuupäev

20. september 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi S.V. ja A.O. süüdistuses KrK § 1773 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi

2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/316/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.V. ja A.O., kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

13. august 2002. a

Istungil osalenud isikud

S.V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, A.O. kaitsja

vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a ja Harju Maakohtu

5. veebruari 2002. a kohtuotsused S.V. ja A.O. süüdistusasjas osliselt:

1.1 A.O. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1773 järgi, samuti temale KrK § 41 alusel lõpliku

karistuse mõistmise osas ja temalt sundraha väljamõistmise osas.

1.2 S.V. karistamises KrK § 1773 järgi ja temale KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.

2. Mõista A.O. süüdistuses KrK § 1773 järgi õigeks.

3. Mõista S.V. karistuseks KrK § 1773 järgi seitse kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liita S.V-le

mõistetud karistusele Pärnu Maakohtu 27. novembri 2000. a otsusega mõistetud karistuse osa, mis

5. veebruari 2002. a seisuga oli kaks kuud ja kuus päeva vabadusekaotust, osaliselt ja mõista tema

lõplikuks karistuseks kaheksa kuud vabadusekaotust.

5. S.V. karistuse kandmise aja algseks määrata 5. veebruar 2002.a.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. A.O. kassatsioonkaebus rahuldada.

8. S.V. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

9. Välja mõista S.V-lt riigieelarve tuludesse 1380 krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

10. Kohtukulu 1380 krooni ja 60 senti A.O. kaitsja tasu katteks võtta riigi kanda.

Kohtuotsus jõustub 20. septembril 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. veebruari 2002. a otsusega tunnistati S.V. ja A.O. KrK § 1773 järgi süüdi selles, et nad

tarvitasid kinnipeetavatena Murru vanglas karistust kandes 10. augustil 2001. a kella 21 paiku ilma arsti

ettekirjutuseta tuvastamata isikult S.V. poolt ebaseaduslikult omandatud alkohoolset jooki. Maakohus

karistas S.V. kinnipeetavana alkoholi omandamise, hoidmise ja ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest 10

kuu vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liitis kohus sellele karistusele osaliselt Pärnu Maakohtu

27. novembri 2000. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa (seisuga 5. veebruar 2002. a 2 kuud ja 6

päeva) ja mõistis S.V-le lõplikuks karistuseks 11 kuud vabadusekaotust. A.O. karistas maakohus

kinnipeetavana ilma arsti ettekirjutuseta alkoholi tarvitamise eest kaheksa kuu vabadusekaotusega. KrK § 41

alusel liitis kohus sellele karistusele osaliselt Tartu Maakohtu 8. septembri 2000. a otsusega mõistetud

karistuse kandmata osa (seisuga 5. veebruar 2002. a 5 aastat 10 kuud ja 4 päeva) ja mõistis A.O-le lõplikuks

karistuseks 6 aastat ja 4 kuud vabadusekaotust.

2. S.V. ja A.O. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

2.1 S.V. palus esitatud kaebuses lugeda mõistetud karistus kaetuks varem mõistetud karistusega, kuna teda

oli sama teo eest juba karistatud distsiplinaarkorras 45-ööpäevase arestiga. Lisaks märkis ta, et süüdistus

alkohoolse joogi hoidmises on alusetu, kuna ta omandas selle vahetult enne tarvitamist.

2.2 A.O. leidis, et tema kuriteo menetlemisel on rikutud seadust, kuna talle esitati süüdistus mittetähtaegselt.

Lisaks märkis ta sarnaselt S.V-ga, et on karistuse 45-ööpäevase aresti näol juba ära kandnud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Harju

Maakohtu 5. veebruari 2002. a otsus muutmata.

3.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus on kriminaalasja menetlenud

seaduses ettenähtud korras ja tulnud kõiki süüasjas kogutud tõendeid hinnates õigele järeldusele nii

kohtualuste süü kui ka nende tegevuse õigusliku hinnangu osas.

3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebustes sisalduva seisukohaga, et mõistetud karistused on

motiveerimatult karmid. Ringkonnakohus märkis, et KrK § 1773 näeb karistusena ette vabadusekaotuse

kuuest kuust kuni nelja aastani. Maakohus on mõistnud sanktsiooni alammääralähedased karistused, millele

on liitnud varasema kandmata karistuse osaliselt. Seejuures on maakohus oma otsust seaduses ettenähtud

korras motiveerinud.

3.3 Ringkonnakohus leidis, et apellantide väide, et nendele karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus

vaidlustatava teo eest kartseris viibitud aega, ei ole asjakohane. Distsiplinaarkaristus ei seondu

kriminaalkaristusega ega ole arvestatav mõistetud karistuse hulka.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. S.V. ja A.O. esitasid Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2002. a otsuse peale kassatsioonkaebuse.

4.1 S.V. palub vähendada talle mõistetud karistust.

Kassatsioonkaebuse kohaselt esitati süüdistus selleks ettenähtud tähtaega (48 tundi) oluliselt rikkudes, kuna

see esitati alles kaks kuud hiljem. Samuti kordab kassaator apellatsioonkaebuse seisukohta, et ühe teo eest ei

või karistada mitu korda.

4.2 A.O. palub samuti vähendada talle mõistetud karistusmäära seoses sellega, et teda on juba sama teo eest

karistatud.

5. Riigikohtu istungil toetasid S.V. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel ja A.O. kaitsja vandeadvokaat

K. Kuusmaa kassatsioonkaebusi, riigiprokurör M. Püss leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ebaõige on kassaator S.V. väide, et süüdistus tuleb esitada 48 tunni jooksul kuriteosündmuse

teatavakssaamisest. KrMK § 124 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb süüdistus esitada hiljemalt neljakümne

kaheksa tunni jooksul, arvates süüdistatavana vastutusele võtmise määruse koostamisest. Kriminaalasja

materjalidest nähtuvalt on nii S.V. kui ka A.O. süüdistatavana vastutusele võtmise määrused koostatud

12. oktoobril 2001. a. Samal päeval on ka mõlemale isikule süüdistus esitatud ja nad süüdistatavatena üle

kuulatud.

7. Asjakohane on kassaatorite viide nende varasema karistamise kohta sama teo eest distsiplinaarkorras.

7.1 Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lõike 3 kohaselt ei tohi kedagi anda teist korda kohtu alla ega karistada

teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. 11. aprillil 1996 jõustus

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle

lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seadus. Seega on tulenevalt Põhiseaduse § 3 lõikest 2

ja § 123 lõikest 2 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi ka konventsioon),

samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi ka Kohtu) seisukohad selle konventsiooni tõlgendamisel Eesti

õigussüsteemi lahutamatud osad, mis on prioriteetsed ka Eesti seaduste suhtes. Konventsioonist on teatud

juhtudel võimalik lähtuda ka Eesti põhiseaduse mõtte avamisel. Konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1.

lõige sätestab analoogiliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lõikega 3, et mitte kellegi üle ei või sama riigi

jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada õiguserikkumise

(offence) eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult

õigeks või süüdi mõistetud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei piirdu 7. lisaprotokolli 4. artikli

kaitseala üksnes kriminaalprotsessiga selle mõiste siseriiklikus tähenduses ega ka mitte üksnes karistamisega

kohtumõistmise korras (vt nt kohtuotsus Gradinger versus Austria).

7.2 Peale selle käsitleb Euroopa Inimõiguste Kohus mõistet kriminaalsüüdistus autonoomsena ja lähtub selle

kindlakstegemisel, kas asjaomase riigi poolt sõjaväeteenistuses või kinnipidamisasutuses esitatud

distsiplinaarsüüdistus tuleks siiski lugeda kriminaalsüüdistuseks konventsiooni artikli 6 tähenduses, eeskätt

õiguserikkumise olemusest ja asjaomast isikut ähvardava karistuse raskusest (vt Engel ja teised versus

Holland koos Campbell ja Fell versus Ühendkuningriik). Kohus on nimelt seisukohal, et kui lepinguosalised

saaksid ise liigitada õigusrikkumise kriminaalse asemel distsiplinaarseks või esitada nn segaõigusrikkumise

sooritanule pigem distsiplinaar- kui kriminaalsüüdistuse, siis sõltuks artiklite 6 ja 7 põhisätete kohaldumine

lepinguosaliste suveräänsest tahtest. Nii kaugeleulatuv tõlgendus võib Kohtu arvates aga viia tulemuseni, mis

ei sobi kokku konventsiooni eesmärkide ja sihtidega. (Engel ja teised versus Holland.) Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates tuleb samadel põhjustel lähtuda ülalnimetatud kriminaalse ja distsiplinaarse

piiritlemiskriteeriumitest ka konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tõlgendamisel.

7.3 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt karistas Murru vangla direktor 13. augustil 2001. a

distsiplinaarkorras S.V. (käskkiri nr 1460-d) ja A.O. (käskkiri nr 1461-d) alkoholi tarvitamise eest kartserisse

paigutamisega neljakümne viieks ööpäevaks. Sedavõrd pikaks ajavahemikuks kartserisse paigutamise näol

on tegemist oma olemuselt vabadustvõtva karistusega, mis lisaks võib tulenevalt Vangistusseaduse § 76

lõikest 2 mõjutada seda, kas kinnipeetav esitatakse tingimisi enne tähtaega vabastamiseks või mitte.

Arvestades Kohtu seisukohti, võib väita, et määratud distsiplinaarkaristus oli oma olemuselt väga lähedane

kriminaalkaristusele. Lähtudes eeltoodust, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et antud

asjaoludel on S.V. ja A.O. distsiplinaarkorras karistamine käsitletav süüdimõistmisena konventsiooni 7.

lisaprotokolli 4. artikli 1. lõike tähenduses.

7.4 Euroopa Inimõiguste Kohus on oma otsuses Franz Fischer versus Austria märkinud, et 7. lisaprotokolli

4. artikli sõnastus ei osuta mitte samale õiguserikkumisele, vaid kohtumõistmisele ja karistamisele

teistkordselt õiguserikkumise eest, mille eest isik [avaldaja] on lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Otsuses

Oliveira versus "veits leidis Kohus, et õiguserikkumiste ideaalkonkurents ei ole 7. lisaprotokolli 4. artikliga

vastuolus, kuna see säte keelab isiku üle sama õiguserikkumise eest teist korda kohut mõista,

ideaalkonkurentsi puhul moodustab aga üks tegu mitu omaette õiguserikkumist. Samas leidis Kohus otsuses

Franz Fischer versus Austria, et esineb juhtumeid, mille puhul esmapilgul näib üks tegu moodustavat

rohkem kui ühe õiguserikkumise, ent lähemal vaatlusel nähtub, et süüdistus tuleb esitada ainult ühes

õiguserikkumises, kuna selle koosseis hõlmab tervenisti ka teiste koosseisude ebaõiguse. Samas kohtuotsuses

on rõhutatud, et juhul, kui süüdistused erinevates õiguserikkumistes, mis põhinevad ühel ja samal teol,

esitatakse järjestikku - järgmine pärast lõplikku otsust eelmise osas -, kontrollib Kohus, kas neil

õiguserikkumistel on samad olulised koosseisulised tunnused või mitte. Kohtu seisukoha kohaselt on

esimesel juhul tegemist 7. lisaprotokolli 4. artikli rikkumisega, teisel juhul aga mitte.

7.5 Murru vangla direktori 13. augusti 2001. a käskkirjadega nr 1460-d ja 1461-d karistati S.V. ja A.O.

distsiplinaarkorras, lähtudes Vangistusseaduse § 67 lõikest 1, vanglaasutuse sisekorraeeskirjade rikkumise

eest, mis seisnes alkoholi tarvitamises. KrK § 1773 järgi tunnistati S.V. Tallinna Ringkonnakohtu poolt

muutmata jäetud Harju Maakohtu 5. veebruari 2002. a otsusega süüdi kinnipeetavana alkoholi omandamise,

hoidmise ja tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta, A.O. aga kinnipeetavana alkoholi tarvitamise eest ilma

arsti ettekirjutuseta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et S.V-le ja A.O-le inkrimineeritud

distsiplinaarsüüteo koosseis (alkoholi tarvitamine) kattub KrK §-is 1773 sätestatud koosseisuga kinnipeetava

poolt alkohoolse joogi arsti ettekirjutuseta tarvitamine. Samuti on antud juhul nii distsiplinaar- kui ka

kriminaalkaristus suunatud ühe ja sama õigushüve - kinnipidamiskoha sisemise korra - kaitseks. Seega on

antud kriminaalasja asjaolusid arvestades ekslik Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

distsiplinaarkaristus ei seondu kriminaalkaristusega. Tunnistades S.V. ja A.O. KrK § 1773 järgi süüdi

alkohoolse joogi tarvitamises, olukorras, kus nimetatud isikuid oli varem sama teo eest karistatud

distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks, on kohtud rikkunud Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõiget.

7.6 S.V. on tunnistatud KrK § 1773 järgi süüdi ka kinnipeetavana alkohoolse joogi omandamises ja

hoidmises. Kuna S.V. karistati distsiplinaarkorras üksnes alkoholi tarvitamise eest ning alkohoolse joogi

omandamine ja hoidmine on tarvitamisest ajaliselt ja ruumiliselt eristatavad teod, ei kattu selles osas S.V-le

inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo ja kuriteo koosseisulised tunnused, mistõttu S.V. süüditunnistamine

alkohoolse joogi omandamises ja hoidmises pole vastuolus konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga.

8. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a ja Harju

Maakohtu 5. veebruari 2002. a kohtuotsused käesolevas asjas kuuluvad tühistamisele osas, millega S.V. ja

A.O. tunnistati KrK § 1773 järgi süüdi ja neid karistati kinnipeetavana alkohoolse joogi arsti ettekirjutuseta

tarvitamise eest, samuti S.V-le KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise ja A.O-lt sundraha

väljamõistmise osas. Muus osas tuleb kohtuotsused jätta muutmata. A.O. tuleb KrK § 1773 järgi õigeks

mõista ja S.V. süüdistusest tuleb välja jätta alkohoolse joogi arsti ettekirjutuseta tarvitamine. Seoses

süüdistuse mahu vähenemisega tuleb ka vähendada S.V. karistust.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus seadus

tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks (nt KrK § 1773, Karistusseadustik § 330), ei ole vangla

administratsioon õigustatud kohaldama kinnipeetavale vastavate kuriteokoosseisudega hõlmatud tegude eest

distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest

isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite-poolset sekkumist

õigusemõistmisesse.

Ott Järvesaar Jüri Ilvest Hannes Kiris