3-2-1-88-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. september 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Eesti Maapank (pankrotis) hagi AS Natural vastu

võlgnevuse 5 011 180 krooni 72 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/50/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Natural kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2002. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

25. jaanuari 2002. a otsus osas, millega mõisteti AS-lt Natural

AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja kokku 3 792 047

(kolm miljonit seitsesada üheksakümmend kaks tuhat

nelikümmend seitse) krooni 46 senti tasumata intresside ja

viivistena (intressidena 357 158 krooni 76 senti, viivisena

tagastamata krediidilt 3 096 598 krooni 48 senti ning intressi

viivisena 338 290 krooni 22 senti), samuti osas, millega mõisteti

AS-lt Natural riigieelarvesse riigilõivuna 179 000 (ükssada

seitsekümmend üheksa tuhat) krooni ning jäeti rahuldamata

AS Natural kohtukulude nõue 32 130 krooni.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega

mõisteti AS-lt Natural välja arvelduskrediidina 1 219 133 (üks

miljon kakssada üheksateist tuhat ükssada kolmkümmend

kolm) krooni 26 senti, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi

vastavalt Riigikohtu otsusele.

3. Saata asi tühistatud osas läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

4. Rahuldada AS Natural kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada AS-le Natural 21. veebruaril 2002. a tasutud

kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS Eesti Maapank (endine Virumaa Kommertspank) 27. detsembril

1994. a AS-ga Natural laenulepingu nr 188, mille alusel võimaldas kostjale arvelduskrediiti limiidiga

kuni 800 000 krooni. Lepingu kohaselt anti krediiti intressiga 0,15% päevas, krediidi tagastamise

lõpptähtpäevaks oli 20. august 1996. a. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma võlgnevuse kogusumma

tagastamisega viivitamise korral viivist 0,5% võlgnevuse kogusummalt iga viivitatud päeva eest. 28.

aprilli 1995. a lepingu täienduse kohaselt võimaldati kostjale alates 21. augustist 1996. a samadel

tingimustel arvelduskrediiti limiidiga 900 000 krooni, tagastamise tähtpäevaga 31. detsember 1998. a.

Kokkuleppega 22. oktoobrist 1996 muudeti lepingut alates 1. oktoobrist 1996 ja intressimääraks

laenujäägilt lepiti kokku 22% aastas. 15. septembril 1997. a lepiti kokku, et alates 1. oktoobrist 1997.

a maksab kostja intressi 3% arvelduskrediidi limiidilt ja 14% kasutatud limiidilt. 1998. a alguses anti

kostjale ekslikult võimalus kasutada arvelduskrediiti üle limiidi.

Hagi kohaselt võlgnes kostja 22. detsembri 1998. a seisuga hagejale arvelduskrediidilepingu alusel

1 219 133 krooni 26 senti tagastamata krediiti. Sellele lisandusid intress 357 158 krooni 76 senti,

viivis tagastamata krediidilt 3 096 598 krooni 48 senti ja viivis maksmata intressilt 338 290 krooni 22

senti. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 5 011 180 krooni 72 senti.

2. Järva Maakohtu 25. juuni 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on

asjas tõendatud, et pooled sõlmisid 27. detsembril 1994. a laenulepingu, mida hiljem korduvalt

muudeti. Kostja ei ole laenulepingut ega täiendavaid kokkuleppeid vaidlustanud. Kostja ei ole

laenulepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt ja määratud tähtpäevaks täitnud. Kostja vastuväited

hagi tõendamatuse kohta on paljasõnalised.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi rahuldamine põhjendatud. TsMS § 91 lg 1

kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Hageja esitas oma nõude tõendamiseks tõendid võlgnevuse kujunemise kohta, samuti intressi ja

viivise arvestuse. Kostja esitatud ühe kontoväljavõtte alusel ei saa teha järeldust hagi põhjendamatuse

kohta. Kostja esitatud kontoväljavõttes oli 2. veebruaril 1998. a vaba jäägina näidatud 88 295 krooni

70 senti ja 3. veebruaril 1998. a oli jääk - 336 513 krooni 17 senti. Hageja väitel oli tegemist konto

jäägi eksliku märkimisega, mis aga järgmise väljavõttega parandati. Kostja ei ole väitnud, et tegemist

oli võlgnevuse tegelikku suurust mõjutava asjaoluga ja hagejat ta sellest ei teavitanud. Vastuseks

hageja 11. septembri 1998. a kirjale teatas kostja 22. oktoobril 1998. a, et ei nõustu kirjas märgitud

summadega ja et tema põhivõlgnevus pangale on 30. septembri 1998. a seisuga 744 685 krooni 69

senti. Kostja ei esitanud mõistlikku põhjendust, kuidas võlgnevus võis pärast 22. oktoobrit 1998. a

kustuda.

Kostja ei ole esitanud omapoolset võlgnevuse arvestust ega tõendeid, millal ja milliste maksetega

võlga kaeti. Asjaolu, et pank võimaldas krediiti kasutada kokkulepitust suuremas ulatuses, ei anna

kostjale õigust jätta laenatud raha tagastamata. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt lisaks

arvelduskrediidi kasutamise koondtabelile esitatud arvutiväljavõtteid. Kuigi väljavõtteil ei ole

märgitud iga päeva lõpuks kujunenud jääki, pole põhjust neid tõendeid kõrvale jätta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei vastanud ringkonnakohus kõigile kostja apellatsioonkaebuses

esitatud väidetele, rikkudes sellega TsMS § 231 lg 4 nõudeid. Otsuses on märgitud, et kostja pidi

laenulepingu alusel saadud raha tagastama vastavalt lepingutingimustele, kuid ei ole näidatud, millal

hageja kostjale 800 000 krooni üle kandis ning millal ja kui suurtes summades laenu tagastati. Pank

on omavoliliselt kostja kontot 424 808 krooni 87 sendi osas debiteerinud.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi panga esitatud väljavõtetel ei ole märgitud iga päeva

lõpuks kujunenud jääki, ei ole see nende tõendite kõrvalejätmise põhjenduseks. Laenu tagastamist iga

päeva lõpuks kujunenud jääk just näitabki. Panga esitatud tabelid kostja põhivõlgnevuse ja sellelt

arvestatud intressi kohta on vastuolulised. Ringkonnakohus ei ole vastuolusid analüüsinud.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

Hageja esitas kohtule võlga tõendavad dokumendid ja vastava arvestuse ning võlga tunnistas osaliselt

ka kostja ise. Kohus on põhjalikult analüüsinud laenulepingu täitmist.

6. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma eelnevate kirjalike seisukohtade juurde, rõhutades, et

pank on ise kohustatud silmas pidama arvelduskrediidiga seotud limiitide järgimist ning et klient

limiidi ületamise eest ei vastuta. Lisaks rõhutas kostja, et haginõude kujundamist näitavad tabelid ei

saa olla asjas tõenditeks. Kostja esindaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu

advokaadi abi eest väljamõistmiseks hagejalt summas 11 448 krooni 1 sent.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Vastavalt TsMS § 353 lg-le 1 kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas

ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning

järginud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole jätnud kassaatori apellatsioonkaebuses

esitatud väiteid hindamata ega rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 231 lg-s 4 sätestatut, nagu väidab

kassaator.

9. Ringkonnakohus on analüüsinud asjas kogutud tõendeid ja leidnud, et kassaatori võlg vastustaja

ees on tuvastatud. Muuhulgas on ringkonnakohus andnud hinnangu ka kassaatori poolt kohtule

esitatud kontoväljavõttele ja põhjendanud, miks see ei tõenda võlgnevuse tasumist kassaatori poolt.

Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel protsessiõiguse norme rikkunud.

10. Kassaatori esitatud väited hageja esitatud nõude arvestuse vastuolulisuse kohta ei ole õiged.

Hageja on õigesti märkinud, et arvelduskrediidi tagastamise tähtpäevana oli kokku lepitud

31. detsember 1998. a. Selleks ajaks oli kassaator kohustatud krediidi tagasi maksma ja nii on seda

hageja esitatud arvestustes ka kajastatud.

11. Mõistes küll õigesti välja võlgnevuse põhisummana 1 219 133 krooni ja 26 senti, ei ole kohtud

raha väljamõistmise põhjendamisel siiski õigesti kohaldanud materiaalõigust. Arvelduskrediidisuhte

näol on tegemist modifitseeritud laenulepinguga, millega ei kaasne raha ülekandmist laenusaaja

kontole, vaid antakse laenusaajale võimalus kasutada oma kontot limiidi piires suuremas summas, kui

kontol raha on. Arvelduskrediidi kasutamine sõltub seega üksnes laenuvõtjast endast. Nii ei ole küll

otsesõnu tegemist TsK § 272 lg 2 järgse raha üleandmisega, kuid suhte laenuiseloomu arvestades

tuleb sellele kohaldada laenu kohta käivaid sätteid. On tuvastatud, et pooled olid sellise

arvelduskrediidilepingu kirjalikult sõlminud ja seda hiljem ka korduvalt muutnud. Poolte vahel

kirjalikult kokku lepitud krediidilimiidiks (ülemsummaks, mida lepingu alusel võis kasutada) oli 900

000 krooni. Samuti on tuvastatud, et kassaator kasutas arvelduskrediiti selles ulatuses, mistõttu on see

summa ka lepingu alusel temalt õigesti välja mõistetud. On tuvastatud, et tegelikult kasutas kassaator

võimalust oma kontot käsutada 319 133 krooni 26 sendi võrra üle 900 000 krooni ja vastustaja

aktsepteeris seda. Poolte käitumist krediidilimiiti ületava osa suhtes võiks lugeda ilmselt uue lepingu

sõlmimiseks või vähemalt esialgse lepingu muutmiseks. Samas nõuab TsK § 273 laenulepingule

kirjalikku vormi. Ka krediidiasutuste seaduse (krediidilimiiti ületavas osas arvelduskonto käsutamise

ajal kehtinud redaktsioonis) § 48 lg 1 kohaselt vormistatakse krediidiasutuste ja tema klientide suhete

reguleerimine kirjalike lepingutega. TsÜS § 91 lg 3 kohaselt sai tehingut muuta samas vormis, milles

tehing tehti. Seega kehtis arvelduskrediidi limiidi ületamise ajal kohustus sõlmida laenuleping ja selle

muudatused kirjalikus vormis. TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli tehing seaduses sätestatud kohustusliku

lihtkirjaliku vormi järgimata jätmisel tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelneva põhjal ei saa

319 133 krooni 26 senti kassaatorilt välja mõista arvelduskrediidi lepingu alusel, nagu kohtud seda on

teinud. Kuna kostja sai hageja arvel alusetult 319 133 krooni 26 senti, on hagejal õigus nõuda selle

tagastamist TsK § 477 alusel alusetult omandatud varana. Seega on nimetatud summa kassaatorilt

õigesti välja mõistetud, kuid otsuse põhjendusi tuleb vastavalt muuta.

12. Kuna 319 133 krooni 26 sendi saamiseks puudus kassaatoril õiguslik alus, on kohtud ebaõigesti

arvestanud seda summat hagi rahuldamisel intressi ja viivise arvutamisel. Nimelt on hageja esitanud

kohtule oma nõude arvutuse, kus intresse ja viiviseid on arvestatud lepingu kohaselt ka üle

krediidilimiidi saadud summalt. Kohtud on nõude sellest lähtudes ka tervikuna rahuldanud.

Arvestades asjaolu, et üle krediidilimiidi saadud summat ei saa vaadelda laenuna, vaid alusetult

omandatud varana, ei saa sellelt arvestada ka intressi ja viivist esialgse lepinguga ette nähtud

ulatuses. TsK § 192 kohaselt peab viivise kokkulepe olema tehingu kehtetuse ähvardusel sõlmitud

kirjalikus vormis. Lisaks raha tagastamisele TsK § 477 alusel tuleb kõne alla ka seaduses sätestatud

intressi väljamõistmine TsK § 231 lg 1 alusel või TsK § 477 lg 5 kohaselt tuluna raha kasutamise

eest, kuid viimasel juhul üksnes siis, kui hageja sellise tulu saamist või saama pidamist tõendab. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb eelnevat silmas pidades intressid ja viivised ümber arvestada.

13. Vastustajalt kohtukulude väljamõistmise ja kassaatorilt riigilõivu väljamõistmise osas peab

ringkonnakohus võtma seisukoha kassaatori apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest lähtuvalt.

J. Odar, H. Jõks, V. Kõve