3-1-1-83-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-02

Otsuse kuupäev

16. september 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A.P. ja R.T. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr II-1/956/2001

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2002. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, A.P. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja R.T. kaitsja vandeadvokaat Jaan

Tedder

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a otsus A.P. ja R.T. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 2 p 1

järgi neile karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista A.P-lt 920 (üheksasada kakskümmend) krooni ja 40 (nelikümmend) senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve

tuludesse.

4. Välja mõista R.T-lt 1227 (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse) krooni ja 20 (kakskümmend) senti kohtukulu kaitsjatasu

katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 16. septembril 2002. a ega ole edasikaevatav

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati A.P. ja R.T. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi ning neile mõisteti karistuseks

vastavalt neli ja kolm aastat vabadusekaotust. Lisakaristusena võeti mõlemalt süüdimõistetult viieks aastaks ära õigus töötada

politseiametniku ametikohal. Solidaarselt mõisteti süüdimõistetutelt välja tsiviilhagi P.S. kasuks summas 6390 krooni.

Kohtualused tunnistati süüdi selles, et nemad, töötades X Politseiprefektuuri Y Politseiosakonna korrakaitsetalituse nooreminspektoritena,

pidasid 21. veebruaril 2000. a kella 01.45 paiku Tallinna kesklinnas kinni ja paigutasid politseiautosse Hollandi Kuningriigi kodaniku P.S..

Võtnud viimaselt isiku kontrollimise eesmärgil ära rahakoti koos isikut tõendavate dokumentidega, ei taganud A.P. ja R.T. neile kui

politseiametnikele usaldatud vara säilimist, vaid kuritarvitades oma ametiseisundit ja rikkudes Politseiseaduse § 12 lg 1 p 18 nõudeid "

tagada politseile üle antud asjade säilimine nende tagastamiseks omanikule " riisusid ja omastasid nende kätte usaldatud võõrast vara 2000

hollandi kuldnat, s.o 14200 krooni ja ukse magnetkaardi.

Karistuse mõistmise motiveerimisel märkis kohus vastutust kergendavate asjaolude puudumist, raskendavaks asjaoluks luges kohus kuriteo

toimepanekut ametliku politsei vormiriietuse kasutamisega. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka seda, et mõlemad kohtualused olid varem

kriminaalkorras karistamata, et A.P-l puudus töökoht ja iseseisev sissetulekuallikas, et R.T-l oli töökoht ja sissetulekuallikas olemas, et

kohtualused olid kahju osaliselt hüvitanud ning nad kahetsesid, samuti asjaolu, et A.P. kasutas kannatanu kui abivajaja suhtes ebaseaduslikult

käeraudu.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad süüdimõistetud apellatsioonkaebuse, milles taotleti otsuse osalist tühistamist ja mõistetud

vabadusekaotusliku karistuse osas KrK § 47 sätete kohaldamist. R.T. viitas ka sellele, et otsuses pole märgitud, miks ei saa kohaldada

mittevabadusekaotuslikku karistust

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. Kohtukolleegium leidis,

et arvestades just toimepandud kuriteo raskust ja laadi tuleb kohtualuseid karistada sanktsioonis ettenähtud raskema karistusega -

vabadusekaotusega. Samas leidis kohus, et mõistetud vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetute poolt ei ole otstarbekas ja KrK § 47

alusel kohaldas mõlemale kohtualusele mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas katseaega kolm aastat. Muus osas jäeti kohtuotsus

muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, paludes otsuse tühistada KrK § 47 sätete põhjendamatu

kohaldamise tõttu ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2002. a otsusega nr 3-1-1-14-02 (RT III 2002, 8, 79) tühistati ringkonnakohtu otsus

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasi saadeti karistuse mõistmise osas uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele

koosseisule.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus karistuste mõistmise osas. A.P-le

mõisteti karistuseks rahatrahv 350 päevamäära, so 16 100 krooni. R.T-le mõisteti karistuseks rahatrahv 300 päevamäära, so 13 800 krooni.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati.

Kohtukolleegium leidis apellatsioonkaebuste arutamisel esmalt, et kohtualuste teol puuduvad sellised märkimisväärsed tehiolud, mis

põhjendaksid karistuse tingimuslikku kohaldamist. Seejuures märkis kriminaalkolleegium, et KrK § 47 sätete rakendamine on võimalik

üksnes juhul, kui seda põhjendavad teo tehiolude ja süüdlase isikuandmete märkimisväärsed erisused kogumis.

Samas märkis kriminaalkolleegium, et alusetult on vastutust raskendava asjaoluna arvestatud politsei vormiriietuse kandmist ja vastutust

kergendava asjaoluna omakorda jäetud arvestamata kohtualuste puhtsüdamlik kahetsus. Nimetatud asjaolude ebaõige arvestamine tõi

kriminaalkolleegiumi arvates kaasa aga mõlemale kohtualusele raskema karistuse mõistmise, kui seda tinginuks KrK §-s 36 sätestatud

karistuse mõistmise üldalused. Samuti tõi kriminaalkolleegium vastutust kergendava asjaoluna veel välja kannatanule tekitatud kahju

hüvitamise. Arvestades eeltoodut ja veel seda, et mõlemal kohtualusel oli kindel töökoht, mõlemad olid varasemalt kriminaalkorras

karistamata ning et nende ülalpidamisel oli teisi isikuid, leidis kriminaalkolleegium, et mõlemat kohtualust tuleb karistada küll reaalselt, kuid

mittevabadusekaotusliku karistusega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsoonprotesti riigiprokurör A. Kirs, kes palub otsus karistuse mõistmise osas tühistada ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

7.1 Kassaator märgib, et ringkonnakohus on karistuse mõistmisel lähtunud üksnes kohtualuste isikuandmetest ning jätnud täielikult

tähelepanuta kuriteo raskusastme ja laadi. Selle tulemusel on jäänud avamata ja sisustamata tegu kui selline, mis aga annabki aluse kuriteo

raskusastme hindamiseks ja karistusmäära valikuks.

7.2 Protestis ei nõustuta ringkonnakohtu otsusega ka osas, kus käsitleti vastutust kergendava asjaoluna kahjude täielikku hüvitamist.

Tegelikkuses saadi osa raha kohtualustelt kätte kriminaalasja raames läbi viidud võetuse käigus ning see tagastati kannatanule uurija poolt.

Ülejäänud summa tagastasid kohtualused alles kriminaalasja teistkordse läbivaatamise ajaks apellatsioonikohtus, so üle kahe aasta hiljem.

Kassaatori hinnangul ei saa seega tegemist olla sellise kergendava asjaoluga, mis tinginuks kohtuotsuse tühistamise mõistetud karistuse osas.

7.3 Protestis asutakse ka seisukohale, et ringkonnakohus on läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-14-02

väljendatud seisukohtadega. Nimetatud otsusega aktsepteeris Riigikohtu kriminaalkolleegium reaalse vabadusekaotuse kohaldamist

kohtualuste suhtes ning leidis ühtlasi, et põhjendamatu oli KrK § 47 sätete kohaldamine. Kassaatori arvates on kergema karistuse

kohaldamine rahatrahvi näol ringkonnakohtu poolt seega ebaloogiline ja karistuse mõistmise põhialuseid eirav.

8. A.P. ja R.T. kaitsjad asusid seisukohale, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassatsioonprotest põhjendamatu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Karistuse mõistmisel, sealhulgas karistuse liigi valikul Kriminaalkoodeksi järgi tuli kohtutel tulenevalt KrK §-st 36 arvestada toimepandud

kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kõnealusel juhul ei arvestanud

ringkonnakohus A.P-le ja R.T-le karistusena rahatrahvi mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ega laadi vaid üksnes nende puhtsüdamlikku

kahetsust, tekitatud kahju vabatahtlikku hüvitamist, asjaolusid et kohtualused on varem kriminaalkorras karistamata, neil on töökohad ja

sissetulekuallikad, nende ülalpidamisel on teisi isikuid ning et politsei vormiriietuse kandmist ei saa lugeda kohtualuste vastutust

raskendavaks asjaoluks KrK § 38 p 12 mõttes. Kriminaalkoodeksi järgi karistuse mõistmisel kuriteo raskuse ja laadi arvestamata jätmisega

kohaldati ebaõigesti KrK §-s 36 sätestatut.

10. KrK § 37 lg 1 p 1 loetles karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna ka tekitatud kahju vabatahtliku hüvitamise. Kuriteoga

tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kuritegu ei oleks toime pandud. Kahju hüvitamist saab käsitleda vastutust kergendava asjaoluna vaid juhul, kui see on toimunud

kuriteo toimepannud isiku poolt vabatahtlikult, välise sunnita, väljendades nimetatud isiku arusaamist toimepandud kuriteost ja selle

tagajärgedest ning ühtlasi tahet luua kahjustatud isiku jaoks olukord, mis oleks kuriteoeelsele võimalikult lähedane. Seadus ei piira ajaliselt

kahju vabatahtliku hüvitamise võimalust, mistõttu asjaolu, et kuriteoga tekitatud kahju hüvitati enam kui kaks aastat pärast kuriteo

toimepanemist ja ligi poolteist aastat peale süüdimõistmist, ning alles teistkordseks asja läbivaatamiseks ringkonnakohtus, ei välista

iseenesest taolist kahju hüvitamise arvestamist kergendava asjaoluna. Küll on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et selline asjaolu ei

saa kaasa tuua valitud karistuse liigi asendamist kergemaliigilise karistusega.

11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a otsuse peale esitatud kassatsioonprotestis vaidlustas prokurör

üksnes süüdimõistetute tingimusliku vabastamise KrK § 47 alusel vabadusekaotusliku karistuse kandmisest. Seega tulenevalt AKKS § 49 lg-

st 2 kuulus Riigikohtus kriminaalasja läbivaatamisel menetlusesemesse üksnes küsimus sellest, kas on olemas seaduslik alus A.P. ja R.T.

tingimuslikuks vabastamiseks neile mõistetud vabadusekaotuse kandmisest. Menetlusesemesse ei kuulunud küsimust sellest, kas

ülalnimetatud süüdimõistetutele oleks võinud kohaldada ka muud karistust peale vabadusekaotuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses

nr 3-1-1-14-02 leiti lõppkokkuvõttes, et prokuröri protest on põhjendatud, vaidlustatud kohtuotsus tühistati karistuse mõistmise osas ja

kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule selles osas uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse tühistamine kirjeldatud olukorras karistuse

mõistmise osas ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohtus oleks menetlusese saanud Riigikohtuga võrreldes avarduda ja et ringkonnakohtu

pädevusse oleks võinud kuuluda ka vabadusekaotusest erinevate karistuste võimalikkuse ja otstarbekuse üle arutlemine. See, et Riigikohus

kõnealusel juhul tühistas ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse menetlusesemega võrreldes laiemas ulatuses, tuleneb Eesti kohtupraktikas

valitsevast arusaamast, et karistusest vabastamine on karistuse mõistmise instituudi koostisosa.

12. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis otsuses õigesti, et KrK § 47 sätete rakendamine, s.t tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslik

kohaldamata jätmine, on võimalik üksnes juhul, kui seda põhjendavad teo tehiolude ja süüdlase isikuandmete märkimisväärsed erisused

kogumis. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kõnealusel juhul taolised märkimisväärsed erisused puuduvad ning A.P. ja R.T.

vabastamine karistusest KrK § 47 alusel on seega välistatud.

13. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002.a otsus A.P. ja R.T. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada neile

karistuse mõistmise osas ja kriminaalasi tuleb saata selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris