3-1-1-84-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

21. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

A.B. süüdistus KrK § 162 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2002. a määrus nr 2-1-1-178/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Heino Tõnismägi eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

18. juuni 2002

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Heino Tõnismägi, A.B. kaitsjad vandeadvokaadid Aadu Luberg ja Simon Levin

RESOLUTSIOON

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2002. a määrus A.B. süüdistusasjas KrK § 162 järgi jätta muutmata.

2. Riigiprokurör Heino Tõnismägi eriprotest jätta rahuldamata.

Määrus jõustub 21. juunil 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.B. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 169 järgi selles, et olles alates 1. jaanuarist 1994. a X Linnakohtu esimees, kelle tööülesandeks oli

kohtu töö juhtimine, s. o ametiisik KrK § 160 lg 1 mõistes, suhtus ta kohtu materiaal-tehnilise baasi nõrkusest tingitud ja kohtu töö

organiseerimist puudutavate probleemide lahendamisse vastutustundetult. Selleks, et vähendada kantselei-tehniliste protseduuride ajakulu ja

kohtu personali töökoormust, juurutas ta oma ametiseisundit ära kasutades ebaseadusliku kohtupraktika. Aastatel 1994-1995 kirjutas ta X

Linnakohtu esimehena alla vähemalt viieteistkümnele haldusõiguserikkumise otsusele, mida oli arutanud Jõhvi linnas töötav kohtunik M.F. ja

mis olid vormistatud viimase nimel. Kirjutades kohtuotsusele alla kohtunik M.F. nimel, lahendas A.B. kohtu esimehena oma tehnilisi ja

organisatsioonilisi küsimusi lihtsustatult ja tegi seetõttu ebaseaduslikke otsuseid. Ta eiras tahtlikult HÕS § 266 lg-s 8 sätestatud nõuet, mille

kohaselt kirjutab haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusele alla asja arutanud kohtunik. Vormistades pika aja jooksul ebaseaduslikke

kohtuotsuseid, kahjustas A.B. oluliselt kohtu autoriteeti ning kohtulahendite usaldusväärsust ning kahjustas sellega oluliselt riigi huve.

2. Lääne-Viru Maakohtu 4. aprilli 2002. a kohtuotsusega kvalifitseeriti A.B. kuritegu ümber KrK § 162 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100

päevamäära, s.o 1500 krooni riigituludesse. Juhindudes KrMK § 5 lg-st 2 vabastati A.B. karistusest seoses aegumistähtaja möödumisega.

3. Lääne-Viru Maakohtu eelnimetatud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A.B. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes palus otsuse

tühistada ja kohtualune õigeks mõista KrK § 162 ettenähtud kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2002. a määrusega maakohtu otsus tühistati kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise tõttu ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et süüdistuse muutmine maakohtu poolt on vastuolus KrMK §-ga 19 ja on takistanud seadusliku kohtuotsuse tegemist.

Ringkonnakohtu hinnangul maakohus on A.B. esialgset süüdistust laiendanud, muutes selles nii kuriteo objektiivset kui ka subjektiivset külge.

Samuti tuvastas maakohus esialgsega võrreldes erineva kuriteoga põhjustatud tagajärje. Eeltooduga rikkus maakohus KrMK § 215 lg 2 sätteid,

mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et selliseid

rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning asi tuleb maakohtule uueks arutamiseks saata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Eeltoodud määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Heino Tõnismägi, kes palub määruse tühistada ja saata kriminaalasi Tartu

Ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks. Riigiprokurör põhistab eriprotesti järgmiselt.

5.1 Ta ei ole nõus kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et maakohus, kvalifitseerides A.B. kuriteo ümber KrK § 162 järgi, ei viidanud

konkreetsetele normatiivaktidele, mille vastu A.B. eksis. Prokurör leiab, et viide HÕS § 266 lg-le 8 ongi konkreetne normatiivakt, mille

rikkumist kohtunik A.B-le ette heidetakse.

5.2 Asjaolu, et kohus läks süüksarvatud tahtlikult süüvormilt üle ettevaatamatule süüvormile, ei ole prokuröri arvates käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. A.B-le süüksarvatud teo objektiivne külg, s.o 15-ne

kohtuotsuse ebaseaduslik allkirjastamine, jääb ka kohtu poolt muudetud süüdistuse puhul samaks. Esialgse süüdistusega võrreldes andis kohus

tahtlusele teistsuguse hinnangu ning leidis, et tegemist on ettevaatamatusega hooletuse vormis. Vastuolu KrMK § 215 lg-ga 4 prokurör ei näe.

5.3 Prokurör on nõus ringkonnakohtu määrusega selles, et maakohus on A.B-le süüks arvanud ametialaseid minetusi, mida

süüdistuskokkuvõttes märgitud ei ole (näiteks tõlkide töö korraldamata jätmine, haldusasjade "urnaali vale pidamine, otsuste tagantjärgi

vormistamine). Ta leiab, et apellatsioonikohus oleks toiminud õigesti, kui oleks nimetatud rikkumised A.B. süüdistusest välja jätnud.

5.4 Prokurör leiab, et KrK § 162 koosseisulise tunnuse - muu raske tagajärg - tuvastamine on fakti küsimus. A.B-le esialgse süüdistuse järgi

süüksarvatud tagajärg - kohtu autoriteedi ning kohtulahendite usaldusväärsuse kahjustamine - kattub prokuröri arvates sisuliselt KrK § 162

obligatoorse tunnusega - muu raske tagajärg riigi huvidele. A.B. kirjutas ettevaatamatuse tõttu ebaseaduslikult alla 15 kohtuotsusele, mis

kahjustas oluliselt riigi huve ja sellega põhjustaski raske tagajärje. Maakohtu poolt tuvastatud uus asjaolu, riigiametnikust negatiivse

ettekujutuse loomine, tuleb prokuröri arvates süüdistusest välja jätta.

Kokkuvõttes leiab eriprotesti esitaja, et kõnesolnud rikkumised ei ole käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39

lg 4 mõttes. Ringkonnakohtul ei olnud takistusi apellatsioonkaebus sisuliselt läbi vaadata ja kohtualuse õigusi kahjustamata nimetatud puudused

kõrvaldada.

6. Riigikohtu istungil riigiprokurör toetas eriprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad leidsid, et eriprotest on põhjendamatu ja taotlesid selle

rahuldamata jätmist ning palusid kaaluda kriminaalasja lõpetamist aegumise motiivil.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole eriprotest põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata.

7.1 Ringkonnakohtu määruses on märgitud, et kuna KrK § 162 dispositsioon on blanketne, siis peab kohtualusele esitatud süüdistuses olema

näidatud konkreetsed normatiivaktide sätted, millede rikkumises teda süüdistatakse. A.B-le esitatud süüdistuses puuduvad viited

normatiivaktide sätetele, milledest tulenevaid kohustusi ta rikkus ja sellega rikuti A.B. kaitseõigust.

Siinkohal riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub eriprotestis väljendatud seisukohaga, et viidata võib ka mõne teise seaduse sättele, mis

reguleerib isiku tegevust antud situatsioonis, konkreetsel juhul HÕS § 266 lg-le 8, kus on öeldud, et haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusele

kirjutab alla asja arutanud maa- või linnakohtu kohtunik. Selline konkreetne viide välistab kaitseõiguse rikkumise, kuna A.B-l oli võimalik aru

saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutati.

7.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ka eriprotestis väidetuga, et asjaolu kus kohus läks A.B-le süüksarvatud tahtlikult süüvormilt üle

ettevaatamatule süüvormile, ei ole käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Konkreetses kriminaalasjas kvalifitseeris kohus A.B-le esitatud süüdistuse KrK §-lt 169 ümber KrK § 162 järgi, kusjuures etteheidetava teo

objektiivne külg jäi samaks. Sellisel juhul ei ole tahtlikult süüvormilt üleminek ettevaatamatule süüvormile käsitatav eelnevast oluliselt erineva

süüdistusena.

7.3 Lääne-Viru Maakohtu otsus on aga ebaõige kuriteoga põhjustatud tagajärje küsimuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

ringkonnakohtuga selles osas, et väär on maakohtu seisukoht selles, et KrK §-s 162 sisalduv raske tagajärg hõlmab ka süüdistuses märgitud

kahju.

KrK § 162 kuriteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks on suur varaline kahju või muu raske tagajärg riigi huvidele.

Olulise kahjuga on tegemist, kui kuriteoga tekitatud materiaalne kahju ületab kümnekordselt kuriteo toimepanemise hetkel riiklikult fikseeritud

sotsiaalse elatusmiinimumi.

Suure varalise kahjuga on tegemist siis, kui kuriteoga tekitatud materiaalne kahju ületab sajakordselt kuriteo toimepanemise hetkel riiklikult

fikseeritud sotsiaalse elatusmiinimumi.

KrK § 162 dispositsioon nõuab kas suure varalise kahju või muu raske tagajärje olemasolu. Muu raske tagajärje tuvastamine on fakti küsimus,

kuid see ei saa olla väiksem kui suur varaline kahju. Mõiste "oluline kahu" ja "muu raske tagajärg" on kriminaalõiguses kasutusel terminitena,

millel on rahalises väärtuses väljendatuna kümnekordne vahe (Riigikohtu otsus 2. aprillist 2001.a nr 3-1-1-40-01, RT III 2001, 12, 127). A.B-le

on süüks arvatud riigi huvide oluline kahjustamine. Analüüsides süstemaatiliselt KrK paragrahvides 161 ja 162 ettenähtud sanktsioone, saab

asuda vaid ühele seisukohale - seadusandja poolt paragrahvis 161 kasutatud termin "oluline kahju" peab õigushüve ründamise intensiivsuselt

ületama paragrahvis 162 kasutatud tagajärje - "suur varaline kahju või muu raske tagajärg" gradatsiooni. Seetõttu Lääne-Viru Maakohtul puudus

õigus seda ümber nimetada muuks raskeks tagajärjeks.

Kuna maakohus muutis A.B-le esitatud süüdistust iseseisvalt selliselt, et muutus kuriteoga põhjustatud tagajärg, rikkus ta kohtualuse

kaitseõigust, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes. Eeltoodud põhjusel Tartu Ringkonnakohus õigesti

tühistas Lääne-Viru Maakohtu otsuse.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium eriprotesti rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher