3-1-1-71-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-71-02

Otsuse kuupäev

21. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

E. M. süüdistus KrK § 105 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a kohtuotsus nr 2-1-25/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu H. U. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mail 2002

Istungil osalenud isikud

Kannatanu H. U., E. M. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsus ja Viljandi Maakohtu 5. detsembri 2001. a otsus

E. M. süüdistusasjas KrK § 105 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viljandi Maakohtule alates kohtu alla andmise

staadiumist.

2. Kannatanu H. U. kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 21. juunil 2002. a ega ole edasikaevatav.

Asjaolud ja menetluse käik

E. M. tunnistati Viljandi Maakohtu 5. detsembri 2001. a kohtuotsusega süüdi KrK § 105 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks.

KrK § 47 sätete alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga 1 aasta.

Maakohus mõistis E. M. süüdi järgmises.

8. oktoobril 1999. a lülitasid Eesti Energia AS-i Pärnu-Viljandimaa Elektrivõrgu töötajad rikke tõttu elektrivõrgust lahti ehitised, mis asusid X

Maakonnas X vallas X külas X talus. 1999. aasta oktoobris või novembris lülitas E. M. need ehitised omavoliliselt elektrivõrku tagasi,

rikkudes sellega Energiaseaduse § 5 p 3 ja Elektrienergiatarbimise eeskirja p 2.3 nõudeid. E. M. lubas 3. mai 2000. a õhtul Abja Gümnaasiumi

12-date klasside õpilased X talu sauna, kus samal ööl sai R. U. elektrisüsteemi rikke tõttu leiliruumi veetorustikust elektrilöögi ja suri.

Hinnates kogutud tõendeid kogumis, tuli maakohus järeldusele, et E. M. põhjustas R. U. surma ettevaatamatuse tõttu hooletuse vormis. Kohtu

hinnangul käitus kohtualune seadusevastaselt, sest lülitas omavoliliselt ehitised elektrivõrku tagasi ja ei kutsunud elektrikuid olukorda

kontrollima. Sellega võttis E. M. endale vastutuse võimalike tagajärgede eest. Kohus leidis, et kohtualuse tegevus oli teadvalt vastuolus ka

kehtivate elektrienergia kasutamise eeskirjadega. Kohus märkis, et E. M. on isik, kes oli X alajaama tarbija ning sellest tulenevalt on tema

kriminaalvastutusele võtmine põhjendatud. Kohtualuse väide, et elektri omavoliline sisselülitamata jätmine ja vastavate eeskirjade eiramine ei

olnud õnnetuse põhjuseks, on kohtu arvates põhjendamatu. E. M. lõikas sündmuskohal läbi kõik elektrisisestusjuhtmed ja välistas sellega

võimaluse kontrollida oma väiteid süü puudumise kohta. Kohus luges tõendatuks, et R. U. sai E. M. saunas surmava elektritrauma, mis on

põhjuslikus seoses E. M. tegevusega ja tegevusetusega.

2. Kohtualuse E. M. kaitsja palus oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja tema kaitsealune õigeks mõista põhjendusel, et

kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a kohtuotsusega Viljandi Maakohtu 5. detsembri 2001. a kohtuotsus

tühistati ja E. M. mõisteti süüdistuses KrK § 105 järgi õigeks.

Vastupidiselt maakohtule, tuli ringkonnakohus järeldusele, et E. M. ei ole R. U. surma põhjustamises süüdi. Kuigi E. M. rikkus elektri

omavolilise ühendamisega seadust, ei ole see R. U. surmaga põhjuslikus seoses. Kohtualune võttis õigeks omavolilise taasühendamise

1999. aasta oktoobris-novembris. Ringkonnakohus leidis, et kuna nimetatud ajast kuni õnnetusjuhtumini saunas elektriga probleeme ei olnud,

siis E. M. ei saanud ja ei pidanudki ette nägema, et tekib elektrilühis. Lisaks pidas ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on

tegemist ka saunaskäijate omapoolse hooletuse ja ükskõikse suhtumisega.

Asjaosaliste õiguslikud põhjendused

4. Kannatanu H. U. esitas kassatsioonkaebuse, milles ta palub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a kohtuotsuse

tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

4.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust, sest jättis E. M. suhtes KrK § 105 sätted kohaldamata. Kassaatori

arvates ei ole ringkonnakohus motiveerinud, miks E. M. ei ole R. U. surmas süüdi ning miks on see käsitatav õnnetusjuhtumina.

4.2 Kassaator leiab, et E. M. poolt kõikide elektrijuhtmete lahtiühendamine (lõikamine) on käsitatav asjaolude väljaselgitamise takistamisena,

kuid ringkonnakohus pole sellele hinnangut andnud. Siinkohal osundab ta Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99, kus on öeldud:

"Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete

kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks". Kassaator

rõhutab, et elektrijuhtmestiku hävitamisega tegi E. M. võimatuks kontrollida, kas need olid õigesti ühendatud ja kas väide, et sauna varasem

kasutamine probleeme ei tekitanud, on õige.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles kannatanu H. U. ringkonnakohtu otsuse tühistamist. E. M. kaitsja leidis, et

kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Riigiprokurör taotles mõlema kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viljandi Maakohtule

uueks arutamiseks alates kohtu alla andmise staadiumist. Nimelt leiab prokurör, et süüdistus tuleb esitada Elektriohutusseaduse eeskirjade

alusel ja võtta seisukoht, kas vastutama ei peaks ka X talu valdaja (omanik).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

6.1 Kohustus takistada teise isiku surma saabumist võib tuleneda vaid spetsiaalsetest juriidilistest alustest. Järelikult moodustab teise isiku

surma põhjustamine tegevusetuse abil KrK §-s 105 ettenähtud kuriteo üksnes siis, kui isik rikkus seda erikohustust.

E. M. esitati süüdistus ja ta mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu otsusega Energiaseaduse § 5 p 3 ja Elektrienergia tarbimise eeskirja p 2.3 nõuete

rikkumise eest.

Siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Energiaseaduse § 5 p 3 kaotas kehtivuse 11. aprillil 2001. a (RT I 2001, 43, 239) ja

Elektrienergia tarbimise eeskirjad tunnistati kehtetuks majandusministri 19. märtsi 1999. a määrusega nr 22 (RT Lisa 1999, 52, 683).

Elektriohutusnõuded, elektripaigaldiste kasutuselevõtt jm elektriohutusalane regulatsioon kehtestati Elektriohutusseadusega, milline jõustus

1. mail 1999. a (RT I 1999, 29, 403).

Käesolevas kriminaalasjas tuleneb ülalmärgitud erikohustus Elektriohutusseadusest, mille rikkumises aga E. M. süüdistatud ei ole. Seega tuleb

kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi tagasi arutamiseks esimese astme kohtusse alates kohtu alla andmise staadiumist. Ühtlasi on siis

võimalik otsustada ka seda, kas kõik isikud, keda oli alust kriminaalvastutusele võtta, on vastutusele võetud. Nimelt ei ole kriminaalasja

kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel võetud seisukohta, kas elektriohutusnõuete rikkumisega kaasnenud tagajärje eest peaks

vastutama ka X talu valdaja (omanik).

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu järeldusega, et kuigi E. M. rikkus elektri omavolilise ühendamisega

seadust, ei ole see R. U. surmaga põhjuslikus seoses.

Käesoleva kriminaalasja lahendamisel tuleb kõigepealt otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Maakohtu

süüdimõistvas otsuses sisalduv formeering "tegevus ja tegevusetus on põhjuslikus seoses tagajärjega", ei ole õige. Põhjuslik seos teo ja

tagajärje vahel tähendab seda, et kõigepealt tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult

tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus.

Riigikohus on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemisel võtnud kasutusele isikukausaalsuse kriteeriumi (Riigikohtu otsus 3-1-1-28-02, RT III

2002, 12, 129), mille kohaselt tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub

ikkagi, ei ole isik ja tema kaalutav tegu tagajärjega seotud, järelikult on tema tegu tegevusetus. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see

isikuga seotud ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus. Käesolevas asjas on kaalutav tegu tegevusetus (sauna kasutamise

mittekeelamine).

E. M. oli sauna faktiline valdaja ja seega vastutab ta ka seal viibivate isikute ohutuse eest.

Edasi tuleb vaadata põhjuslikku seost teo tegematajätmise ja tagajärje vahel. See tähendab tegevusetusdelikti korral seda, et kindla teadmisega

külgneva tõenäosusega saame väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda. Laste mittelubamine sauna oleks tagajärje

igal juhul välistanud, seega on põhjuslik seos tegevusetuse ja tagajärje vahel olemas.

Analüüsides teo subjektiivset külge, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et E. M. pidi tajuma tavalisest kõrgemat ohtu, sest igasugune

elektrisüsteem on niiskuse käes mõneti ohtlik ja seoses sauna omavolilise lülitamisega elektrivõrku tagasi oli see oht olemas. Järelikult on tegu

ja tagajärg põhjuslikus seoses, sauna kasutamise keelamine oleks tagajärje ära hoidnud. E. M. ei saanud küll aru, et sauna elektrisüsteem on

tavapärasest kõrgemalt ohtlik, kuid võis ja pidi sellest aru saama (ettevaatamatus hooletuse vormis).

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kassatsioonkaebuse ja tühistab asjas tehtud kohtuotsused.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher