3-1-1-79-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-02

Otsuse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 20. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

G. Ž. süüdistus KrK § 176 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari

1999. a kohtuotsus kriminaalasjas nr II-1/75-1999

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. Ž. ja tema kaitsja Vjatšeslav Santasevi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

11. juuni 2002

Istungil osalenud isikud

G. Ž. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge

Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsus G. Ž.

süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Välja mõista G. Ž-lt riigieelarve tuludesse 1687.40 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 20. juunil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnakohtu 1. detsembri 1998. a kohtuotsusega tunnistati G. Ž. süüdi KrK § 176 lg 2 järgi ja teda

karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4;

§ 185 lg 2 ning § 15 lg 2 ja § 197 lg 3 järgi mõisteti G. Ž. õigeks.

G. Ž. mõisteti süüdi selles, et ta põgenes 23. novembril 1993. a kella 18.00-18.30 ajal koos A. Ž-ga ja N. P-

ga vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt Pärnu Munitsipaalvanglast. Põgenemisel kasutasid nad vangla

töötajate K. M., R. Ž. ja E. V. suhtes vägivalda.

Veel mõisteti G. Ž. süüdi selles, et ta põgenes samast vanglast kongi lakke tehtud ava kaudu 28. novembril

1993. a.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G. Ž. põgenes Venemaale, kus ta peeti kinni 15. detsembril 1997. a

ning anti 11. augustil 1998. a välja Eesti Vabariigile.

2. Pärnu Prokuratuuri prokurör Sirje Hunt esitas Pärnu Linnakohtu 1. detsembri 1998. a otsuse peale

apellatsioonprotesti, milles taotles otsuse tühistamist G. Ž. õigeksmõistmise ja KrK § 41 sätete kohaldamata

jätmise osas. G. Ž. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles apellatsioonprotesti rahuldamata jätta ja enda

karistuse kergendamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsusega tühistati linnakohtu

otsus G. Ž. mõistetud lõpliku karistuse osas. KrK § 41 alusel liideti linnakohtu poolt mõistetud karistusele

ENSV Ülemkohtu poolt 25. septembril 1987. a mõistetud kandmata karistus osaliselt. Tema lõplikuks

karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti üheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäi

linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Muuhulgas märkis kriminaalkolleegium, et karistuse mõistmisel on võetud arvesse kõik karistust mõjutavad

asjaolud. G. Ž. põgenes vanglast lühikese aja jooksul kaks korda. Mõistetud karistus vastab nii teo

toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seadusele.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused süüdimõistetu G. Ž. ja tema kaitsja Vjatšeslav Santasev.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. G. Ž. leiab, et 27. novembril 1993. a toimunud vanglast põgenemise on kohus ebaõigesti kvalifitseerinud

KrK § 176 lg 2 järgi, sest ta ei kasutanud sellel korral vägivalda.

G. Ž. ei ole nõus kohtute seisukohaga, et vanglast põgenemine on vältav kuritegu ning leiab, et nimetatud

kuritegu tuleb lugeda lõpuleviiduks hetkel, mil kinnipeetav lahkub vangla territooriumilt. Seetõttu leiab

avaldaja, et tema suhtes pidi kohus kohaldama teo toimepanemise ajal kehtinud KrK §-s 176 ette nähtud

karistust. Kassaator palub mõista tema karistuseks KrK § 176 lg 2 järgi üks aasta vabadusekaotust ja

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest seitse aastat vabadusekaotust.

6. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. 1993. aasta novembris, s.o ajal, mil

süüdimõistetu põgenes kahel korral vanglast, ei kehtinud KrK § 176 lg 2 redaktsioon, mille koosseisuliseks

tunnuseks on vägivalla kasutamine. Kaitsja märgib, et tegude toimepanemise ajal kehtis ainult KrK § 176

lg 1. Kohtud ei olnud õigustatud kvalifitseerima G. Ž. põgenemisi KrK § 176 lg 2 järgi, sest see lõige hakkas

kehtima alles 24. jaanuaril 1997. a. Kaitsja viitab KrK § 6 lg-le 1, mille kohaselt teo kriminaalkorras

karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Põgenemine on formaalne

kuritegu, mis loetakse lõpuleviiduks isiku põgenemise hetkest üle vanglapiiri. Kokkuvõttes palub ka kaitsja

mõista G. Ž-le vanglast põgenemise eest karistuseks üks aasta vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks

kohtuotsuste kogumi eest 7 aastat vabadusekaotust.

7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist karistuste osas. Prokurör

vaidles kaebustele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kaitsja väide, et kriminaalseaduse muudatustega, mis jõustusid 24. jaanuaril 1997. a (RT I 1997, 5/6, 30)

täiendati KrK § 176 lg 2 dispositsiooni uue koosseisulise tunnusega - vägivalla kasutamine, ei vasta

tegelikkusele. Nimetatud seadusemuudatustega muudeti vaid KrK § 176 lg-te 1 ja 2 sanktsioone.

Enne 24. jaanuari 1997. a kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt oli KrK § 176 lg 1 santsioonis karistusena

ette nähtud vabadusekaotus kuni ühe aastani KrK § 176 lg 2 sanktsioonis vabadusekaotus kuni kolme

aastani. Alates 24. jaanuarist 1997. a on vastavad sanktsioonid vabadusekaotus ühest kuni kolme aastani

(lg 1) ja vabadusekaotus kolmest kuni viie aastani (lg 2).

9. G. Ž. on põhjendatult süüdi tunnistatud KrK § 176 lg 2 järgi, sest kohtud on tuvastanud, et G. Ž. esimene

põgenemine oli seotud vägivalla kasutamisega. Selles osas ei ole esimese astme kohtu otsust apellatsiooni

korras vaidlustatud ja vastavalt AKKS § 37 lg-le 1 ei ole seda asjaolu enam võimalik vaidlustada

kassatsiooniastme kohtus. On õige, et teine põgenemine, mis ei olnud seotud vägivalla kasutamisega, eraldi

võetuna kuuluks kvalifitseerimisele KrK § 176 lg 1 järgi. Käesoleval juhul ei ole see vajalik, sest KrK § 40

lg 1 kohaselt mõistetakse iga kuriteo eest eraldi karistus üksnes siis, kui isik tunnistatakse süüdi kahe või

enama kriminaalkoodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole

varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud.

10. G. Ž-le on kahe vanglast põgenemise eest mõistetud KrK § 176 lg 2 järgi karistuseks kolm aastat

vabadusekaotust. Seega vastab mõistetud karistus nii enne 24. jaanuari 1997. a kehtinud KrK § 176 lg 2

sanktsioonile kui ka sellele, mis kehtib alates sellest kuupäevast. Kergema karistuse mõistmise taotlust on

arutatud apellatsioonikohtus, kuid ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et arvestades kõiki karistuse

mõistmist mõjutavaid asjaolusid ei ole karistuse kergendamine põhjendatud. Oma seisukohta on

ringkonnakohus põhjendanud nii G. Ž-i isikut iseloomustavate andmetega kui ka asjaoluga, et süüdimõistetu

põgenes vanglast lühikese aja jooksul kaks korda. Nendel asjaoludel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium,

et mõistetud karistus vastab seadusele ja G. Ž-i poolt toimepandud kuriteo raskusele. Seetõttu ei kuulu

rahuldamisele ka lõpliku karistuse kergendamise taotlus. Nendel asjaoludel ei oma käesolevas asjas karistuse

mõistmisel tähtsust kassatsioonkaebustes püstitatud küsimus sellest, millal on KrK § 176 järgi

kvalifitseeritav kuritegu lõpule viidud.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsus Gennadi Ž-i süüdistusasjas

tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg