3-1-1-80-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-80-02

Otsuse kuupäev

19. juunil 2002. a.

Kohtukoosseis

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

J. S. süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/225/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. S. kaitsja vandeadvokaat Urmas Arumäe, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. juuni 2002. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, J. S. kaitsja vandeadvokaat Urmas Arumäe, kannatanud A. T. ja K. T.

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 63 p -st 3 ja § 64 p-st 2 :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2002. a kohtuotsus J. S. süüditunnistamises KrK § 107 lg 2

p 1 järgi.

2. Jätta Saare Maakohtu 16. jaanuari 2002. a kohtuotsus J. S. suhtes muutmata.

Kohtuotsus jõustub 19 juunil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. S. esitati süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 ja 2 järgi selles, et ta algatas 22. juunil 2001. a Kihelkonna alevikus X kaupluse ees konflikti M.

T. Tüli käigus tungis J. S. M. T-le kallale ja lõi teda rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus. Kui M. T. oli püsti tõusmas, lõi J. S.

teda põlvega näkku alalõua piirkonda, millest M. T. kukkus kuklaga vastu asfalti ja jäi liikumatult lamama. Löökidega näkku ja kehasse

tekitas J. S. M. T-le tahtlikult ülirasked kehavigastused, mille tagajärjel ta suri 28. juunil 2001. a.

2. Saare Maakohus kvalifitseeris J. S. käitumise ümber ja tunnistas ta süüdi KrK § 105 järgi. Karistuseks mõisteti üks aasta ja kuus kuud

vabadusekaotust. Kohus tunnistas kannatanute tsiviilhagisid, kuid jättis nende täpse suuruse kindlaksmääramise lahendamiseks

tsiviilkohtupidamise korras.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole tõendatud, et J. S. oleks kannatanut lüües soovinud tekitada üliraskeid kehavigastusi või soovinud tema

surma saabumist. Põlvelöök, mille tagajärjel kannatanu kukkus kuklaga vastu asfalti, ei toonud iseenesest kaasa mingeid tõsiseid

kehavigastusi, kuid kohtumeditsiini ekspertiisi akti kohaselt saabus surm kukkumisel saadud koljutrauma tagajärjel. Seega olid löömine ja

surma saabumine küll vahetus põhjuslikus seoses, aga surma põhjustamine jäi väljaspoole kohtualuse tahtlust. Lüües alkoholijoobes

kannatanut põlvega jõuga lõua piirkonda, mis põhjustas kannatanu kukkumise peaga vastu asfalti, võis ja pidi J. S. ette nägema surma

saabumise võimalust, kuid ei näinud seda ette.

3. Saare Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kannatanu K. T. esindaja Peeter Ivanjuk, kannatanute T. M. ja A. T. esindaja

vandeadvokaat Kersti Põld ning J. S. kaitsja vandeadvokaat U. Arumäe.

K. T. esindaja taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega J. S. süüditunnistamist KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema karistamist

pikaajalise vabadusekaotusega.

T. M. ja A. T. esindaja taotlesid raskema karistuse mõistmist. T. M. leiab ühtlasi, et kohus jättis alusetult otsustamata tema tsiviilhagi.

J. S. kaitsja vandeadvokaat U. Arumäe taotles kohtuotsuse tühistamist ja kohtualuse õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus on jätnud välja

selgitamata subjektiivse külje ning teo asjaolusid ei ole kindlaks tehtud. Samuti leidis kaitsja, et J. S. tegutses hädakaitse seisundis.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2002. a otsusega tühistati Saare Maakohtu 16. jaanuari 2002. a otsus J. S. süüditunnistamises ja

karistamises KrK § 105 järgi ning väljamõistetud sundraha suuruse osas. Uue otsusega tunnistati J. S. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja

karistuseks mõisteti viis aastat ja kuus kuud vabadusekaotust.

Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt on selge, et J. S. lõi tahtlikult põlvega kummargil olnud kannatanut. Kolleegium leidis, et löök oli

võimas ja jõuline, mida näitab see, et suurekasvuline mees paiskus sellest üle selja kuklaga vastu asfalti. Seejuures ei oma tähendust see, et

löök ise vigastusi ei tekitanud. Löögi ainuvõimalikuks tagajärjeks oli kannatanu pikalipaiskumine, mistõttu lööki ja asfaldile paiskumist ei

ole võimalik teineteisest lahutada.

Ringkonnakohus leidis aga, et vastastikuse tüli käigus tekitatud üliraskete kehavigastuste tekitamist ei saa käsitleda kui huligaansel ajendil

toimepandud tegu, mistõttu ei ole põhjendatud teo täiendav kvalifitseerimine KrK §107 lg 2 p 2 järgi.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse J. S. kaitsja.

ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Esitatud kassatsioonkaebuses palutakse tühistada asjas tehtud kohtuotsus ja teha uus otsus. Kui viimane ei ole võimalik, siis saata

kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

5.1 Esiteks leiab kaitsja, et ringkonnakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud teo ümber KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, kuna J. S. puudus tahtlus

üliraske kehavigastuse tekitamiseks.

5.2 Kassaator leiab, et T. M., K. T. ja A. T. on ebaõigesti tunnistatud kannatanuteks ja tegemist on kõigest tsiviilhagejatega. Tsiviilhagejatel

on aga vastavalt AKKS § 5 lg-le 2 õigus esitada apellatsioonkaebusi ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. Seega oleks pidanud ringkonnakohus

pidanud tagastama nende apellatsioonkaebused läbivaatamatult. Ilma prokuröri protestita ja kannatanute kaebusteta ei oleks aga

ringkonnakohus võinud tunnistada kohtualust süüdi raskemas kuriteos ega mõista raskemat karistust kui seda tegi esimese astme kohus.

5.3 Lisaks leitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus ei ole teinud kindlaks, kas M. T. paiskus selili vahetult löögist või kaotas

tasakaalu sellest sõltumatult.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6.1 Kõik kuriteo elemendid kuuluvad tõendamisele kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Seega kuulub eraldi tõendamisele ka kuriteo

subjektiivne külg. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei sea kahtluse alla kriminaalõiguse teoorias põhjendamist leidnud ning praktikas sageli

kasutatavat meetodit, mil kuriteo subjektiivset külge tõendatakse objektiivse külje analüüsi kaudu. Siiski tuleb märkida, et selline tõendamise

viis võimaldab tavapärasest suuremat subjektiivse lähenemise võimalust, mille tõttu - ja seda eriti vahetu põhjuslikkuse ahela tuvastamisel -

tuleb seda kasutada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, lähtudes just selle konkreetse kuriteo objektiivse külje faktoloogiast. On

mõistagi selge, et sellist meetodit tuleb rakendada juhul, kui puuduvad igasugused muud võimalikud tõendid kuriteokoosseisu subjektiivse

külje kohta. Samuti rõhutame, et ka analüüsi kasutamisel tõendamise meetodina tuleb silmas pidada süütuse presumptsiooni põhimõtet.

6.2 Mõlemad kohtud on tuvastanud, et kannatanu surma põhjustas verevalum, mis tekkis kukkumisest, mitte aga põlvehoobist.

Ringkonnakohus konstateerib, et "põlvelöök ei saanudki mingeid vigastusi tekitada, sest .... löögi mõjul liikus rünnatava keha kiiresti taha,

löök andis kogu kehale tugeva kiirenduse, mille mõjul kannatanu paiskus asfaldile. Seega .... põhjustas põlvelöök ainuvõimalikult kannatanu

pikalipaiskumise, lööki ja asfaldile paiskumist ei ole võimalik teineteisest lahutada".

6.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu viimase järeldusega. Tegemist on põhjuslikus ahelas kahe selgelt nii ruumis kui ajas eraldi

seisva nähtusega, millest üks on lähemal teole - õieti selles seisnebki tegu, teine aga tagajärjele - verevalumile - kui surma põhjustamisele.

Tahtluse küsimuse lahendamine ei seisne lihtsalt vastuses küsimusele, kas isik nägi ette või pidi ette nägema tagajärge. Tahtluse sisusse

kuulub ka põhjusliku seose ettekujutamine tavalise elukogemuse tasemel. Lüües teist inimest, näeb süüdlane ette mistahes vigastust, mis

tekib löögi tagajärjel. Seega on süüdlase tahtlusega vähemalt kaudse tahtluse vormis hõlmatud kõik vigastused, mis tekivad vahetult löögist.

Antud juhul vahetult löögist verevalumit ei tekkinud.

Sidumaks lööki ja kannatanu kukkumist üheks teoks, mis põhjustas ühise tagajärje, peame järeldama, et süüdlane möönis kogu järgnevat

põhjuslikkuse ahelat - et löögi tagajärjel kannatanu kukub, et ta kukub viisil, et pea puutub vastu asfalti, et kukkumine on sedavõrd tugev, et

ta pea ära lööb, et pea äralöömine põhjustab koljutrauma. Selline alternatiivideta järelduste jada aga võib ületada tavalise elukogemuse

taseme. Seetõttu ongi senine kohtupraktika analoogilistes olukordades, muude tõendite puudumisel, mis iseloomustaksid süüdlase tahet

tekitada juba löögiga üliraske kehavigastus, kvalifitseerinud sellise tegevuse KrK§ 105 järgi ( Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus

kriminaalasjas nr. 3-1-3-31-97, RT III, 1998, 2, 10). Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe käesolevas kaasuses tuvastatud tehiolude pinnal

alust kohtupraktika muutmiseks ning nõustub Saare Maakohtu kohtuotsuses sisalduva analüüsiga J. S. käitumise kriminaalõigusliku

kvalifitseerimise kohta. Seetõttu kuulub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2002. a kohtuotsus AKKS § 64 p 2 alusel

tühistamisele seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ning AKKS § 63 p 3 alusel on selles asjas võimalik teha uus otsus.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg