3-1-1-70-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-70-02

Otsuse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 19. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesisuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi R. G. süüdistuses KrK § 144 lg 1 järgi ja Rudolf Nesterovi süüdistuses KrK § 144 lg 1,

§ 2073 lg 1 ja § 2074 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-6/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. Nesterovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso ja R. G., kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2002

Istungil osalenud isikud

R. G. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, R. Nesterovi kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-6/2002 R. G. ja Rudolf

Nesterovi süüdistusasjas osaliselt, s.o osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsus R. G. ja Rudolf

Nesterovi süüdimõistmises ja karistamises KrK § 144 lg 1 järgi ja Rudolf Nesterovile mõistetud lõpliku karistuse osas ning jäeti OÜ

X tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Selles osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista Rudolf Nesterovilt riigieelarve tuludesse 1687 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

5. Tagastada Rudolf Nesterovi kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon 925 krooni.

Kohtuotsus jõustub 19. juunil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsusega tunnistati R. G. süüdi KrK § 144 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks

aastaks.

Rudolf Nesterov tunnistati süüdi KrK §-de 144 lg 1, 2073 lg 1 ja 2074 järgi. Karistuseks mõisteti vastavalt kuus aastat vabadusekaotust,

kaks aastat vabadusekaotust ning kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel liideti karistused osaliselt ja lõplikuks

karistuseks mõisteti seitse aastat vabadusekaotust.

Kohus rahuldas OÜ X tsiviilhagi ja mõistis tema kasuks R. G-lt ja R. Nesterovilt solidaarselt välja 401 079.45 krooni.

R. G. ja R. Nesterov mõisteti KrK § 144 lg 1 järgi süüdi selles, et nad omavahelisel kokkuleppel ja AS X vara hävitamise eesmärgil

üldohtlikul viisil tahtlikult viskasid 22. augustil 1996. a kella 2.45 ajal Tartus X tn N asuva autovaruosade kaupluse ruumidesse

lõhkeseadeldise. Plahvatusega tekitati kaupluse omanikule OÜ-le X materiaalset kahju 401 079.45 krooni ulatuses, mis moodustab suure

varalise kahju.

R. Nesterov mõisteti veel KrK § 2073 lg 1 järgi süüdi lõhkeaine ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises ning KrK § 2074 järgi selles, et

ta 1998. aasta augustis omandas lõhkeseadeldise, hoidis seda oma elukohas kuni 27. septembrini 1998. a, mil soovis seda üle anda I. S.,

kuid peeti politseiametnike poolt kinni.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt leidis R. Nesterovi ja R. G. süüdistus KrK § 144 lg 1 järgi tõendamist kannatanute R. P. ja L. T. ütlustega,

erandtoimingu käigus teostatud helisalvestusega ja sellest tehtud kirjaliku fikseerimise protokollidega ning anonüümsete tunnistajate "X",

"X" ja "X" ütlustega. AS X tsiviilhagi 401 079.45 krooni suuruses summas loeti tõendatuks AS X 26. veebruari 1999. a kirjaga.

Kahjusumma koosnes lauskahjust ja saamata jäänud tulust.

Karistuse mõistmisel tõi kohus vastutust raskendavate asjaoludena välja, et R. G. ja R. Nesterovi poolt on toime pandud esimese astme

kuritegu üldohtlikul viisil. Kuritegu pandi toime grupis omakasu ajendil ja sellega tekitati suur varaline kahju. Kergendavaid asjaolusid

kohus ei tuvastanud.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid N. G. ja R. Nesterovi kaitsjad apellatsioonkaebused.

N. G. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist N. G. süüdimõistmise osas ja õigeksmõistva otsuse tegemist maakohtu poolt

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

R. Nesterovi kaitsja taotles R. Nesterovi õigeksmõistmist KrK § 144 lg 1 järgi, ülejäänud süüdistustes karistuse kergendamist ja

vabadusekaotuse kohaldamist tingimisi. Kaebust põhjendas kaitsja sellega, et maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja kohtualuse isiksusele.

Samuti taotlesid kaitsjad kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi rahuldamise osas. Kaitsjad leidsid, et tsiviilhagi katteks mõistis kohus alusetult

välja saamata jäänud tulu.

3. Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsus osaliselt, s.o tsiviilhagi rahuldamise

osas. OÜ X tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on antud motiveeritud hinnang kohtualustele esitatud süüdistuste kohta. Analüüsitud on

kohtualuste ütlustes esinevaid vastuolusid ja kaitseversioone, samuti kogutud tõendite tõenduslikku sisu. Ringkonnakohus märkis, et alibi

kontrollimisel ilmnes, et tunnistajate ütlustest ei tulenenud üheselt, et R. G. oleks viibinud 22. augustil 1996. a kella kahest kolmeni just

Põlvamaal Vana-Kuustes.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi kriminaalasjas tõendina kasutatud helisalvestus ei olnud kõigile menetlusosalistele detailselt arusaadav, ei

tee see olematuks helisalvestuse õiguslikku ja kohtualuste süüd tõendavat sisu.

Rahuldamata jäeti kaitsja taotlus R. Nesterovi karistuse kergendamiseks. Kolleegium märkis, et maakohtu otsuses on piisavalt motiveeritud,

miks kohus pidas vajalikuks kohaldada vabaduskaotuslikku karistust.

Tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks jätmist motiveeris ringkonnakohus sellega, et OÜ X poolt esitatud kahjunõude

summad on kriminaalasja menetlemisel muutunud ja pole dokumentaalselt tõsikindlalt tuvastatud.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused R. G. ja R. Nesterovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. R. G. taotleb tema osas Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja enda õigeksmõistmist kohtute poolt

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

5.1. Põhjendades kohtute poolt kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist juhib R. G. tähelepanu sellele, et ta mõisteti Tartu Maakohtu

22. juuni 2000. a otsusega süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati viieaastase vanglakaristusega. Käesolevas kriminaalasjas reaalse

vabaduskaotusliku karistuse mõistmisel oleks kohus pidanud lõpliku karistuse mõistmisel kohaldama KrK § 40 lg 3 sätteid, kuid kohus ei

ole seda teinud.

Veel leiab R. G., et isegi siis, kui lugeda tõendid piisavateks ja legitiimseteks, ei ole ta kuriteo kaastäideviija. Lõhkeseadet kasutas

R. Nesterov. Samal ajal ootas tema R. Nesterovi eemal autos. See tegevus on käsitatav mitte kuriteo täideviimisena, vaid kaasaaitamisena.

Kaasaaitaja karistus peab aga olema täideviija omast väiksem. Ringkonnakohtu otsusega jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks

tsiviilkohtumenetluse korras. Seega ei ole tõendatud suure kahju tekitamine, mis omakorda tingib temale mõistetud karistuse kergendamise.

5.2. Kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks peab kassaator kohtute poolt tõendite ebaobjektiivset hindamist. Anonüümsete

tunnistajate ütlusi on kasutatud selektiivselt ja meelevaldselt. Mõlemad kohtud kohtud rikkusid KrMK § 19 lg 1 nõudeid, sest lähtusid

süüdimõistva otsuse tegemisel jälitustegevuse erandtoimingu helisalvestusest ja selle fikseerimise kirjalikust protokollist. Salvestuse halvast

kvaliteedist tingitult ei olnud kohtuistungil võimalik aru saada selle sisust ja kontrollida kirjalike protokollide vastavust helisalvestusele.

6. R. Nesterovi kaitsja vaidlustab Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2002. a otsuse R. Nesterovi süüditunnistamises KrK § 144 lg 1 järgi ja

lõpliku karistuse mõistmise osas. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks

saatmist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

6.1 Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb järgnevas.

Ringkonnakohus on rikkunud tõendite vahetu uurimise nõuet. Kaitsja arvates ei võinud kohus tugineda jälitustegevuse erandtoimingu

helisalvestusele kui tõendile, sest selle sisust ei olnud võimalik aru saada. Ringkonnakohus andis helisalvestusele kui tõendile hinnangu ise

seda kuulamata.

Samuti leiab kaitsja, et ringkonnakohtu otsus on motiveerimata R. Nesterovi poolt enda kaitseks esitatud alibi ja kuriteoga tekitatud kahju

suuruse osas.

R. Nesterovi süüditunnistamisel ja karistamisel KrK § 2073 lg 1 järgi ei esitanud ringkonnakohus motiive apellatsioonkaebuse väite osas, et

kaitsepolitsei poolt kuriteo matkimine ei kandnud kuriteo tõkestamise ega avastamise eesmärki. Ilma matkimiseta ei oleks tegu toime

pandud.

Kriminaalasja täielikku, igakülgset ja objektiivset uurimist takistas tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamiseks anonüümsete

tunnistajate kasutamine.

Kohtud on jätnud motiveerimata, milles seisnes kuriteo toimepanemisel omakasu ajend.

6.2. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja arvates R. Nesterovile KrK § 2073 lg 1 järgi karistuse mõistmisel KrK § 6 lg 2

kohaldamata jätmises. Lõpliku karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamatult kohaldamata KrK § 47 sätted.

7. Riigikohtu istungil jäid kaitsjad kassatsioonkaebuste juurde nendes toodud põhjendustel ja taotlesid kaebuste rahuldamist. Prokurör

vaidles kaebustele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu järgmistel põhjendustel.

8.1. Süüdistustes KrK § 144 lg 1 järgi kirjeldatud kuriteo toimepanemise ajal 1996. aasta augustis kehtinud KrK § 144 nägi ette

kriminaalvastutuse võõra vara tahtliku hävitamise või rikkumise eest üldohtlikul viisil või kui see põhjustas olulise varalise kahju. Seega oli

selle kuriteo koosseisulisteks tunnusteks vara hävitamine üldohtlikul viisil ja/või olulise varalise kahju tekitamine. Alates 1. jaanuarist

1998. a kehtib KrK § 144 lg 1 uues redaktsioonis: võõra vara tahtliku hävitamise või rikkumise eest üldohtlikul viisil või kui see põhjustas

olulise varalise kahju või kui see pandi toime lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega. Seega on lisandunud kuriteo uus

koosseisuline tunnus - vara hävitamine lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega. See tunnus võib asjaoludest sõltuvalt ühtida varem

kehtinud tunnusega- üldohtlikul viisil, kuid alati ei pruugi need kaks tunnust kokku langeda.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuste kohaselt süüdistatavatele inkrimineeritud kõik kolm koosseisulist tunnust - vara hävitamine

üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldise kasutamisega ning suure varalise kahju põhjustamine. Samas nähtub maakohtu otsusega tuvastatust, et

lõhkeseadeldise kasutamine oli käesoleval juhul vara hävitamise üldohtlikuks viisiks. Maakohus tuvastas ka suure varalise kahju

põhjustamise summas 401 079 krooni ja 45 senti.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et tekitatud kahju summa suuruses on vaieldavusi ja jättis seetõttu kahju suuruse

küsimuse lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kriminaalkolleegium oleks muutnud

süüdimõistetute süüdistust KrK § 144 lg 1 järgi. Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud kohtualuste süüdistusse nii vara

hävitamise üldohtlikul viisil kui ka suure varalise kahju põhjustamise, kuid otsusest ei nähtu, millises summas süüdimõistetute poolt kahju

tekitamise luges ringkonnakohus tuvastatuks. Sellega on ringkonnakohus süüdimõistetute suhtes KrK § 144 lg-t 1 kohaldanud ebaõigesti.

8.2. R. G. kassatsioonkaebuses on õigustatult märgitud, et süüdistuskokkuvõtte kirjeldava osa (2. kd tl 235) kohaselt viskas lõhkeseadeldise

kaupluse ruumidesse R. Nesterov ja tema viibis sellel ajal sündmuskohast eemal. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsustes on

motiveerimata, miks on kuriteo toimepanemisel KrK § 144 lg 1 järgi mõlema süüdimõistetu puhul tegemist kaastäideviijatega KrK § 17

lg 3 mõttes. Maakohtu otsuses on vaid märgitud, et kohtualused tegutsesid ühise tahtlusega ja ühise eesmärgi nimel. Need tunnused on aga

omased kõigile kuriteo toimepanemisest osavõtjatele, mitte ainult täideviijatele. Seetõttu ei võimalda need tunnused eristada teisi osavõtjaid

täideviijatest. Selles osas ei ole maakohtu otsuse puudusi kõrvaldanud ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. Kohtuotsuses motiivide

puudumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

8.3. Ringkonnakohus leidis, et kuigi kriminaalasjas tõendina kasutatud helisalvestus ei olnud kõigile menetlusosalistele detailselt arusaadav,

ei tee see olematuks helisalvestuse õiguslikku ja kohtualuste süüd tõendavat sisu. Toimikusse on lisatud ka helisalvestuste sisu kirjaliku

fikseerimise protokollid. Ringkonnakohtu istungi protokollidest (3. kd tl-d 126, 134, 137-138 ja 144-147) ei nähtu, et ringkonnakohus oleks

istungil helisalvestusi uurinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KrMK § 48 lg 2 kohaselt on tõendiks kriminaalmenetluses

jälitustegevusega saadud helisalvestus, mitte aga helisalvestuse sisu kirjaliku fikseerimise protokoll. Sellisele protokollile kui kohtulikule

tõendile on kohtul õigus viidata üksnes siis, kui helisalvestust on kohtus vahenditult kontrollitud. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

möönis oma otsuses, et helisalvestus ei olnud maakohtus kõigile menetlusosalistele arusaadav. Kellele menetlusosalistest helisalvestus

arusaadav ei olnud, seda ringkonnakohus ei täpsusta. Leides, et helisalvestus ei ole arusaadav ja lugedes samas selle sisu ikkagi kooskõlas

olevaks selle kirjaliku fikseerimise protokolliga, ise helisalvestust kuulamata, ei järginud ringkonnakohus KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud

kriminaalasja igakülgse täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ja KrMK §-s 206 sätestatud tõendite vahenditu uurimise põhimõtet.

8.4. Põhjendatud on R. Nesterovi kaitsja väide, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei võtnud seisukohta tema esitatud alibi suhtes.

Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud küll R. G. poolt esitatud alibit, kuid puuduvad motiivid R. Nesterovi alibi osas.

8.5. Põhjendatud on R. G. väide, et käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele on kohtud alusetult jätnud KrK § 40 lg 3 alusel liitmata

temale Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a otsusega mõistetud karistuse. Seda taotlust ei ole aga võimalik lahendada kassatsioonikohtus, sest

apellatsioonikorras maakohtu otsust selles osas R. G. ega tema kaitsja ei vaidlustanud. Karistuste liitmise küsimused on võimalik lahendada

KrMK § 3372 korras kohtuotsuste täitmise käigus ja kriminaalasja materjalidest nähtub, et vastavad taotlused on maakohtule ka esitatud.

8.6. Anonüümsete tunnistajate ütluste kontrollimise osas ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtute poolt kriminaalmenetluse

seaduse rikkumist. Maakohus on neid ütlusi vahetult kontrollinud. Kohtud on neid hinnanud kooskõlas KrMK § 50 nõuetega ja nende

pinnalt tehtud järeldusi küllaldaselt põhjendanud. Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Asjaolu, et kaebuste esitajad ei nõustu kohtute

poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega ei ole õiguslikuks küsimuseks, mida oleks võimalik lahendada kassatsiooni korras.

8.7. R. Nesterovi kaitsja on kassatsioonkaebuses muuhulgas vaidlustanud kohtuotsused R. Nesterovi süüditunnistamises ja karistamises

KrK § 2073 lg 1 järgi. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kaitsja aga R. Nesterovi süüditunnistamise üksnes KrK § 144 lg 1 järgi. Teiste

kuritegude osas taotleti apellatsioonkaebuses üksnes R. Nesterovile mõistetud karistuste kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et kaitsja taotlus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks R. Nesterovi süüditunnistamise osas KrK § 2073 lg 1 järgi ei kuulu kassatsiooni

korras lahendamisele, kuna tulenevalt AKKS §-st 37 puudub R. Nesterovil selles osas kassatsiooni korras edasikaebamise õigus.

R. Nesterovile KrK § 2073 lg 1 ja § 2074 järgi mõistetud karistuste vastavust seadusele on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kaalunud ja

on oma seisukohta ka motiveerinud. R. Nesterovile lõpliku karistuse mõistmist tuleb ringkonnakohtul kaaluda kriminaalasja uuel arutamisel

lähtuvalt asja uuel arutamisel ilmnevatest asjaoludest.

9. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus käesolevas asjas tuleb tühistada osas, millega jäeti muutmata Tartu

Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsus R. G. ja R. Nesterovi süüdimõistmises ja karistamises KrK § 144 lg 1 järgi ja R. Nesterovile mõistetud

lõpliku karistuse osas. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti OÜ X tsiviilhagi läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus muutmata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher