3-2-1-89-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-89-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull, L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Ius Dicere hagi Margus Alliksaare vastu 263 980 krooni nõudes.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/190/02

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

OÜ Ius Dicere kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

5. juuni 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja OÜ Ius Dicere juhatuse liige R. Kala ja kostja esindaja

vandeadvokaat A. Aadli

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2002. a

otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Ius Dicere 5. aprillil 2002. a tasutud kautsjon 2640

(kaks tuhat kuussada nelikümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja M. Alliksaar ja AS Balti Investeeringute Grupp

(AS BIG) 7. detsembril 1999. a laenulepingu, mille kohaselt AS BIG andis kostjale laenu 200 000

krooni intressimääraga 4% kuus tähtajaga 7. jaanuar 2000. a. Laenuandjal oli vastavalt lepingule

õigus lepingulise kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral nõuda laenusaajalt

leppetrahvi 1,5% päevas iga viivitatud päeva eest. Kostja tasus 7. jaanuariks 2000. a 100 000 krooni.

AS BIG loovutas laenulepingust tuleneva nõude 10. jaanuaril 2000. a Marek Puidakule. M. Puidak

loovutas 20. juunil 2000. a sõlmitud lepinguga nõudeõiguse kostja suhtes hagejale. 9. märtsist

11. maini 2000. a tasus kostja laenu 134 000 krooni. Hageja arvestas selle summa maha tasumisele

kuuluvast 289 980 krooni suurusest viivisest. Hageja palus kostjalt välja mõista 263 980 krooni,

millest põhivõlg moodustas 108 000 krooni ja viivis 155 980 krooni.

Kostja hagi ei tunnistanud. Ta tasus M. Puidakule, kes käendas tema kohustise täitmist AS BIG ees,

234 000 krooni. M. Puidak tasus hagejale laenu ning sellega oli TsK § 233 kohaselt kohustis

lõppenud. Käendaja regressinõue kostja vastu ei saa olla suurem summast, mille ta ise käendajana

võlausaldajale tasus.

2. Tallinna Linnakohtu 3. septembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt tagas laenulepingu p 3.1 kohaselt laenu käendaja M. Puidak. Vaidlust ei ole

selles, et käendaja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse. AS BIG poolt 16. augustil 2000. a

väljastatud tõendi kohaselt tasus M. Puidak käendajana laenulepingu alusel 223 545 krooni 65 senti.

Sellega on laenulepingust tulenev laenusaaja kohustus täidetud ja kostja kohustused AS BIG ees

lõppenud. TsK § 209 lg 2 kohaselt tekkis võlgnikul regressikohustus käendaja suhtes summas, mille

käendaja tema eest tasus. Vaidlus puudub selles, et kostja oli 11. maiks 2000. a tasunud käendajale

234 000 krooni. Seega oli kostja täitnud laenulepingust tuleneva kohustuse käendaja eest samaks

kuupäevaks. Kuna M. Puidakul puudus tema ja hageja vahel 20. juunil 2000. a sõlmitud nõude

loovutamise lepingus nimetatud nõudeõigus kostja vastu, loovutas ta nõude, mida tal endal ei olnud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohus

nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning ei korranud neid oma otsuses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 6, kuna jättis vastamata apellatsioonkaebuse

põhjendustele. Väär on kohtute käsitlus, et käenduse realiseerimisega lõpeb laenuleping ning

käendaja ja võlgniku vahel tekib regressikohustus summas, mille käendaja tegelikult tasus

võlausaldajale. TsK §-st 209 tuleneb, et võlgniku eest põhikohustise täitnud isikule lähevad üle

võlausaldaja õigused selle põhikohustise järgi. Seega ei lõpe põhikohustis käenduse realiseerumisega,

vaid kreeditor asendub põhikohustises käendajaga. Nimetatud sättega saab käendaja kõrvalkohustuse

võtjana tagatise, et põhikohustuse täitmise korral saab temast esialgse kreeditoriga samaväärne

võlausaldaja võlgniku suhtes ning võlgnik vastutab tema ees samas ulatuses nagu esialgse kreeditori

ees, sh ka viiviste ja leppetrahvi osas.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohus on õigesti tõlgendanud

materiaalõiguse normi ega ole rikkunud protsessiõiguse norme ning palus seetõttu jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

6. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning kostja esindaja

vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Käenduslepingu järgi vastutab käendaja teise isiku kreeditori ees selle isiku kohustise täieliku või

osalise täitmise eest (TsK § 206 lg 1).

Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TsK § 209 lg 1. TsK § 209 lg 1 kohaselt lähevad võlgniku

asemel kohustise täitnud käendajale üle kõik kreeditori õigused selle kohustise järgi. Sama paragrahvi

lõige 2 sätestab, et pärast kohustise täitmist käendaja poolt on kreeditor kohustatud käendajale üle

andma dokumendid, mis tõendavad nõuet võlgniku vastu, ja loovutama seda nõuet tagavad õigused.

Seega tekib põhikohustise täitnud käendajal võlgniku vastu seaduslik tagasinõudeõigus, mille

olemuse määravad TsK § 209 lg-d 1 ja 2. Sellest tulenevalt läksid hagejale TsK § 209 lg 1 kohaselt

üle kõik kreeditori õigused AS BIG ja kostja vahel 7. detsembril 1999. a sõlmitud laenulepingu järgi,

sh ka õigus saada põhivõlgniku ja endise võlausaldaja vahel täitmise tagamise vahendina kokku

lepitud leppetrahvi ning viivist võlgnikupoolse kohustuse täitmisega viivitamise eest.

8. Samuti leiab kolleegium, et seaduse mõtte kohaselt ei saa võlgniku asemel kohustise täitnud

käendajat asetada halvemasse olukorda, võrreldes uue võlausaldajaga, kes on saanud nõude

loovutamise korras TsK § 216 järgi. AS BIG ja M. Puidak sõlmisid lisaks käenduslepingule ka veel

10. jaanuaril 2000. a võla kustutamise ja nõude loovutamise lepingu, kus täpsustavalt märgitakse, et

rahaline nõue kostja vastu läheb 8. jaanuarist 2000. a üle käendajale. Kohus tuvastas, et kostja tasus

käendajale 11. maiks 2000. a jaokaupa kokku 234 000 krooni, millest tegi eelnevat arvestades aga

ebaõige õigusliku järelduse, et sellega oli tõendatud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine

kostja poolt käendaja ees samaks kuupäevaks. Kuna laenu tagasimaksmise tähtpäev oli 7. jaanuar

2000. a, siis pidi kohus laenulepingu täitmise osas seisukoha võtmisel arvestama ka lepingu p 2.7,

milles lepiti kokku, kuidas toimub laenu tasumine. Apellatsioonikohus ei ole eelöeldust lähtudes

tegelikult vastanud apellatsioonkaebuse põhjendusele, milles väidetakse, et käendaja poolt

laenulepingu täitmisel ei lõpe võlgniku kohustused selle laenulepingu järgi ning vastasel juhul

pannakse käendaja halvemasse olukorda kui võlausaldaja või kolmas isik, kes on mingisugusel muul

alusel kreeditori ees kohustise täitnud. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 6 nõudeid.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa