3-3-1-33-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-02

Otsuse kuupäev

18. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Rosalie Nöpsi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 27. veebruari

1997. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamiseks ja

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. veebruari

2002. a otsus haldusasjas nr II-3/69/2002 ja Tallinna

Halduskohtu 20. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-

879/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. mail 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kristina Tepper

Rosalie Nöpsi esindaja Martin Teder

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2002. a otsus haldusasjas

nr II-3/69/2002 osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari

1997. a korralduse nr 607-k punktid 1 ja 3 ning jätta selles osas R. Nöpsi kaebus rahuldamata.

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2002. a otsus

haldusasjas nr II-3/69/2002 osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse

28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k punkt 2 ja mõisteti Tallinna linnalt R. Nöpsi kasuks

välja 3 100 000 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a otsusega nr 1520 loeti Tallinnas Koidula

tn 18 endisel kinnistul nr 381 asuvad hooned ja krunt suurusega 942 m2 omandireformi objektiks

ning õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati Raimo Pullat. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

7. märtsi 1994. a otsusega nr 1855 jäeti rahuldamata Rosalie Nöpsi taotlus Koidula tn 18 hoonete ja

krundi tagastamiseks.

Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a korraldusega nr 415-k tagastati Koidula tn 18 hooned

R. Pullatile, kes müüs need 5. juunil 1995 A. Veskile. A. Veski müüs 28. detsembril 1995 1/2

mõttelise osa hoonetest ja 18. aprillil 1996 ülejäänud 1/2 mõttelise osa hoonetest V. Põllule.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega haldusasjas nr II-3/198/95 tunnistati ÕVVTK

Tallinna Linnakomisjoni otsused nr 1520 ja 1855 ning Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 415-k

täielikult seadusevastaseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 1. detsembri 1995. a määrusega

haldusasjas nr III-3/1-39/95 jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. jaanuari 1996. a otsusega nr 6706 tühistati sama komisjoni

otsused nr 1520 ja 1855, loeti Koidula tn 18 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks,

õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati R. Nöps. R. Pullati taotlus sama vara tagastamiseks

jäeti rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse 3. juuli 1996. a korraldusega nr 1803-k tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a korraldus nr 415-k kehtetuks.

Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldusega nr 607-k jäeti rahuldamata õigustatud

subjekti R. Nöpsi taotlus Koidula tn 18 hoonete tagastamiseks põhjusel, et vara on heauskse isiku

omandis ja otsustati alustada hoonete kompenseerimise menetlust.

Tallinna Linnakohtu 3. novembri 1998. a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/35-5178/97 jäeti rahuldamata

R. Nöpsi hagi R. Pullati, A. Veski ja V. Põllu vastu hoonete ostu-müügilepingute tühisuse

tunnustamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega muudeti kohtuotsust motiivide osas.

Riigikohtu loakogu 1. septembri 1999. a resolutsiooniga jäeti R. Nöpsi kassatsioonkaebusele

menetlusluba andmata.

2. 19. jaanuaril 1997 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus R. Nöps tunnistada

seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari korraldus nr 607-k ja teha Tallinna

Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Selles asjas tehtud Tallinna

Halduskohtu 21. septembri 2000. a otsus nr 3-46/2000 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari

2001. a otsusega haldusasjas nr II-3/25/01 seoses menetlusnormide rikkumisega ja saadeti asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

16. aprillil 2001 R. Nöps täiendas kaebust ja muutis taotlust. Kaebuse esitaja taotles linnavalitsuse

28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamist ja Tallinna linnalt 5 000 000

krooni väljamõistmist seoses vara tagastamise käigus antud õigusvastaste haldusaktidega tekitatud

kahjuga. Korralduses nr 607-k R. Nöpsile vara tagastamisest keeldumise alusena viidatud ORAS § 12

lg 3 p-s 3 kirjeldatud asjaolusid tegelikult ei esine. Vara tagastamist ei takista mitte vara olemine

füüsilise isiku heauskses valduses, vaid asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus tagastas ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a otsuse nr 1520 ja 23. märtsi 1994. a korralduse nr 415-k alusel

selle vara R. Pullatile ega ole, vaatamata nimetatud haldusaktide seadusevastaseks tunnistamisele

Tallinna Ringkonnakohtu 11. septembri 1996. a otsusega, teinud midagi ebaseaduslikult R. Pullati

omandusse antud vara tagasisaamiseks. Korraldus on õigusvastane ka hoonete kompenseerimise osas,

kuna ühte vara ei saa samaaegselt kompenseerida ja tagastada. Kohtumenetluse käigus läbiviidud

ekspertiisist tulenevalt jäi kahju hüvitamise nõude suuruseks 3 100 000 krooni.

3. Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-879/2001 jäeti

rahuldamata R. Nöpsi taotlus Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k

õigusvastaseks tunnistamise nõudes. R. Nöpsi taotlus Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslike

haldusaktidega põhjustatud kahju väljamõistmiseks rahuldati osaliselt. Väljamõistetava kahju suuruse

arvestamisel kohustas kohus arvestama Koidula tn 18 hoonete turuväärtusega 2 309 600 krooni,

millest tuleb maha arvata kaebajale väljamaksmisele kuuluv kompensatsioon vastavalt Tallinna

Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldusele nr 607-k, samuti kulutused, mida oleks tulnud

kanda seoses vara tagastamisega. Kohus leidis, et asjas kogutud tõendid kinnitavad, et omandireformi

objektiks tunnistatud vara asus õigustatud subjektile vara tagastamise ettevalmistamisel füüsilise

isiku heauskses omandis. Seetõttu leidis kohus ka, et Tallinna Linnavalitsus on põhjendatult

alustanud Koidula tn 18 hoonete kompenseerimise menetlust ja puudub alus 28. veebruari 1997. a

korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohus asus seisukohale, et kahju suuruse

hindamisel tuleb lähtuda ajast, millal Tallinna Linnavalitsus võttis vastu otsuse vara mittetagastamise

kohta R. Nöpsile. Kohus arvestas Koidula tn 18 hoonete 28. veebruaril 1997 olnud turuväärtuseks

asjas esitatud eksperthinnangus pakutud 2 625 680 krooni asemel 2 309 600 krooni.

4. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja Rosalie

Nöps.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2002. a otsusega jäeti Tallinna

Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata. R. Nöpsi apellatsioonkaebus rahuldati ning tühistati

Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega jäeti tuvastamata Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari

1997. a korralduse nr 607-k õigusvastasus. Nimetatud korraldus tunnistati õigusvastaseks, ülejäänud

osas muudeti kohtuotsust ning mõisteti Tallinna linnalt R. Nöpsi kasuks 3 100 000 krooni Koidule

tn 18 asuvate hoonete tagastamata jätmisega tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt:

a. ORAS § 12 lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks asjaoluks üksnes siis, kui selline asjaolu oli

olemas ORAS alusel tähtaegse vara tagastamise avalduse esitamise ajal. Kuna antud juhul oli

kaebuse esitaja esitanud avalduse vara tagastamiseks tähtaegselt, vara oli avalduse esitamise ajal

linna valduses ja on hilisemate tehingute käigus läinud füüsiliste isikute heausksesse omandisse, on

linnavalitsuse korraldus vara tagastamata jätmise kohta õigusvastane.

b. Kaebuse esitaja kahju seisneb võimatuses realiseerida oma nõudeõigus vara tagastamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga tekitatud kahju hindamisel. Kui kaebuse

esitaja oleks saanud oma nõudeõiguse realiseerida, võiks ta käesoleval ajal olla hoonete omanik,

mille turuväärtus eksperdi hinnangul on 3 100 000 krooni. Selleks et asetada kahjustatud isik

olukorda, milles ta oleks siis, kui kahju poleks talle tekitatud, tuleb talle hüvitada kahju vara

praeguses väärtuses. Ekspertarvamuses on põhjendatud, kuidas antud hinnang kujunes. Asjaolu, et

ekspert on hoone ruutmeetri hinna arvutanud lähtudes hoone kasutamisest korterelamuna, võis üksnes

hoone ruutmeetri hinda vähendada, sest reeglina on korteri ruutmeetri hind väiksem kui sama pinna

ruutmeeter ametiruumides.

c. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole esitanud ühtegi veenvat argumenti, mis eksperdi poolt antud

hinnangut kõigutaks ega soovinud ka uue eksperdi määramist, siis tuleb kahju suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda menetlusnormidega kooskõlas antud eksperthinnangust.

d. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega linnavalitsuse ebaseaduslike haldusaktide ja

tekkinud kahju vahel oleva põhjusliku seose osas.

e. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väite osas, et kaebuse esitaja täiendas oma

kaebust suuliselt kohtuistungil, leidis ringkonnakohus, et kirjalikult esitatud kaebuse täiendus ja

taotluse muutus, millele linnavalitsusel oli võimalik oma protsessiõigusi kasutades vastu vaielda,

esitati 16. aprillil 2001 ja hõlmas kõiki antud asjas vastu võetud ebaseaduslikke haldusakte.

f. Kuivõrd vara tagastamata jätmise alust ei esine, pole võimalik kaebuse esitajale määrata ORAS

§ 13 alusel kompensatsiooni ning seega ei ole kompensatsiooni võimalik ka kahjusummast maha

arvata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

a. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on asja arutamisel otsustanud kaebaja R. Nöpsi

poolt kirjalikult esitamata nõude üle. R. Nöpsi 16. aprillil 2001 Tallinna Halduskohtule esitatud

kaebuse täienduses paluti tuvastada Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k

õigusvastasus ja välja mõista Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud õigusvastaste

haldusaktidega tekitatud kahju. Kaebaja täiendas kaebust kohtuistungil suuliselt asja arutamise lõpus

ning palus välja mõista kahju, mis on R. Nöpsile tekitatud järgmiste haldusaktidega: ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 31. aprilli 1994. a otsusega nr 1520, 7. märtsi 1994. a otsusega nr 1855,

Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a korraldusega nr 415-k ja Tallinna Linnavalitsuse

28. veebruari 1997. a korraldusega nr 607-k. Kirjalikku avaldust selle kohta, et R. Nöps taotleb

loetletud haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist, R. Nöps kohtule ei esitanud. Tallinna

Halduskohus tegi seega otsuse kaebaja poolt kirjalikult esitamata nõude kohta. Sellega ei

võimaldatud Tallinna Linnavalitsusel esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel

tõusetunud küsimuste kohta. Eeltooduga rikuti HKMS § 10 lg 1, § 11 lg 1 p 1, § 12 lg 2 p 2 ja § 15

lg 1 sätestatut.

b. Tallinna Ringkonnakohus ei lahendanud Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebust

kohtumenetluse normide rikkumise kohta seoses eksperdi arvamuse tõendina arvestamisega. Tallinna

Ringkonnakohus, hinnates eksperdi arvamust tõendina, ei kutsunud kohtuistungile suuliste selgituste

andmiseks arvamuse andnud eksperti, ei määranud täiend- ega kordusekspertiisi, vaid asus ise

põhjendama eksperdi poolt antud hinnangut. Kohtuotsuses puudub põhjendus ja tõendid, mille alusel

jõudis kohus järeldusele, et hoone ruutmeetri hinna arvutamisel võib lähtumine hoone kasutamisest

korterelamuna üksnes hoone ruutmeetri hinda vähendada, sest reeglina on korteri ruutmeetri hind

väiksem kui sama pinna ruutmeeter ametiruumides. Kohtul ei ole õigust anda sisuliselt ise eksperdi

arvamust, Tallinna Ringkonnakohtu otsus ei põhine kohtuistungil uuritud tõenditel ning seega on

rikutud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 231 lg 4 nõudeid.

c. Ringkonnakohtu seisukoht, et ORAS § 12 lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks asjaoluks üksnes

siis, kui selline asjaolu oli olemas ORAS alusel tähtaegse vara tagastamise taotluse esitamise ajal,

mistõttu Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldus nr 607-k on õigusvastane, on

vastuolus ORAS § 12 lg 3 p 3 sisu ja mõttega.

d. Tallinna Halduskohus leidis, et puudus põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari

1997. a korralduse nr 607-k ja R. Nöpsil tekkinud kahju vahel ning et linnavalitsuse 23. märtsi

1994. a korraldus nr 415-k ei ole iseenesest tinginud võimatust vara tagastamiseks. Tallinna

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tallinna Halduskohus on õigesti kindlaks teinud põhjusliku

seose linnavalitsuse ebaseaduslike haldusaktide ja tekkinud kahju vahel. Seega Tallinna

Ringkonnakohus sisuliselt välistas nende haldusaktide alusel kahju hüvitamise nõude põhjendatuse ja

rahuldamise, sest puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel.

e. TsK § 448 lg 1 kohaselt on kahju tekitanud isik kohustatud hüvitama tekitatud kahju suuruses,

milles see oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses oleva toimingu sooritamise ajal.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab R. Nöpsi esindaja, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu. Väär on väide, nagu oleksid kohtud otsustanud kaebaja poolt kirjalikult esitamata

nõuete üle. Õiglane ning kohtupraktikaga kooskõlas on, et kahju suurus määratakse kindlaks

võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu halduskolleegium käsitleb kõigepealt kassaatori neid väiteid, mis puudutavad

protsessiõigusnormide rikkumisi ringkonnakohtu poolt (I osa). Seejärel annab halduskolleegium

hinnangu materiaalõigusnormide kohaldamise õigsusele (II osa), formuleerib kokkuvõtlikult oma

järeldused ning võtab seisukoha kohtukulude väljamõistmise osas (III osa).

I

8. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et

kaebust ei ole kohtuistungil suuliselt täiendatud. R. Nöpsi esindaja poolt 16. aprillil 2001 kirjalikult

esitatud kaebuse täienduses muudeti esialgset taotlust ja taotleti muuhulgas "Tunnistada

õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldus nr 607-k" ning "Mõista

Tallinna linnalt Rosalie Nöpsi kasuks välja Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud

õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju Koidula tn 18 hoonete turuhinna ulatuses." Asjaolu, et

halduskohtu istungil R. Nöpsi esindaja Koidula tn 18 hoonete tagastamise menetlusest tehtud

õigusvastased haldusaktid loetles, ei ole kaebuse täiendamine kohtuistungil. Kaebuse täienduses

esitatud määratlus "Koidula 18 hoonete tagastamise menetluses tehtud õigusvastased haldusaktid" on

antud juhul piisavalt täpne, võimaldamaks üheselt mõista, milliste aktidega on tegemist. Kuna antud

asjas on vastustajaks Tallinna Linnavalitsus, siis ei ole alust kahelda selles, et vastustaja teadis,

milliseid haldusakte silmas peeti. Asja materjalidest nähtuvalt on kõik kohtuistungil loetletud

haldusaktid, välja arvatud 28. veebruari 1997. a korraldus nr 607-k, mille õiguspärasuse üle käib

vaidlus käesolevas asjas, tunnistatud eelnevas halduskohtumenetluses seadusevastasteks ning

pädevate haldusorganite poolt ka kehtetuks tunnistatud.

9. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse

põhjendustega ekspertarvamuse põhjendatuse osas. Ringkonnakohus leidis, et eksperthinnang on

menetlusnormidega kooskõlas ja et Tallinna Linnavalitsus ei ole esitanud ühtegi veenvat argumenti,

mis eksperdi poolt antud hinnangut kõigutaks, samuti ei soovitud uue ekspertiisi määramist.

Ringkonnakohus võttis eksperdi arvamusele kaalu lisava asjaoluna arvesse selle, et kaebuse esitaja

poolt dokumentaalse tõendina esitatud AS Milverston Invest hindaja poolt koostatud vaatlusakti

kohaselt on hoone turuväärtuseks 3 500 000 kuni 5 000 000 krooni.

Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et hoone ruutmeetri hinna arvutamine, lähtudes hoone

kasutamisest korterelamuna, võis hoone ruutmeetri hinda üksnes vähendada, sest reeglina on korteri

ruutmeetri hind väiksem kui sama pinna ruutmeeter ametiruumides, ning selle seisukoha väidetav

mittepõhjendamine ei oma kohtuotsuse lõpptulemuse seisukohalt määravat tähtsust. Kohtu

kohustuseks õigusemõistmisel on oma seisukohti põhjendada ning ringkonnakohus ongi antud juhul

põhjendanud, miks ei ole hoone hinda tõstnud eksperdi poolt hoone hinna arvutamine, eeldades selle

kasutamist korterelamuna. Lisaks ei esitata kassatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid ringkonnakohtu

eeltoodud seisukohale.

10. Ringkonnakohtu poolt põhjusliku seose tuvastamise osas leiab Riigikohtu halduskolleegium, et

ringkonnakohtu nõustumist esimese astme kohtu põhjendustega põhjusliku seose tuvastamise osas ei

saa tõlgendada selliselt, nagu teeb seda kassaator. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses, et

"Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks väita, et Tallinna Linnavalitsuse õiguspärase

tegutsemise korral ei oleks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud R. Nöpsile saanud vara

tagastada. Seega tuleb asuda seisukohale, et kahju tekkimise ja ebaseaduslike haldusaktidega kaebaja

õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos. Tallinna Linnavalitsuse poolt vara tagastamise menetluses

õigusvastaste haldusaktide, ennekõike vara tagastamise seadusevastase korralduse andmise

tulemusena ei olnud Tallinna Linnavalitsusel võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara kaebajale

tagastada."

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Halduskohtu otsusega nõustudes pidas

ringkonnakohus silmas just eelpool tsiteeritud kujul tuvastatud põhjuslikku seost. Seetõttu peab

Riigikohtu halduskolleegium alusetuks kassaatori väidet, mille kohaselt, kui ringkonnakohus nõustus,

et kaebajal tekkinud kahju ja Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k vahel

puudus põhjuslik seos ning ka Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a korraldus nr 415-k ei ole

iseenesest tinginud vara tagastamise võimatust, siis välistas ringkonnakohus sisuliselt nende

haldusaktide alusel kahju hüvitamise nõude põhjendatuse ja rahuldamise, sest puudub põhjuslik seos

teo ja tagajärje vahel.

II

11. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ORAS § 12 lg 3 p 3 on vara tagastamist välistavaks

asjaoluks üksnes siis, kui selline asjaolu oli olemas Omandireformi aluste seaduse alusel tähtaegse

vara tagastamise avalduse esitamise ajal. Riigikohtu halduskolleegium on 21. mai 2002. a otsuses

nr 3-3-1-29-02 asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse

lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama

selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seepärast tuleb vara tagastamise

taotluse lahendamisel ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestatud asjaolu - vara füüsilise isiku heausksesse

omandisse kuulumist - kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.

Riigikohtu halduskolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal.

12. Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldusega nr 607-k jäeti rahuldamata õigustatud

subjekti R. Nöpsi taotlus Koidula tn 18 hoonete tagastamise kohta põhjendusega, et vara on füüsilise

isiku heauskses omandis ja otsustati alustada hoonete kompenseerimise menetlust. Asja materjalidest

nähtub, et Koidula tn 18 hooned on käesolevaks ajaks müüdud R. Pullati poolt A. Veskile ning

viimase poolt V. Põllule. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses, et "Asjas kogutud tõendid

kinnitavad, et omandireformi objektiks tunnistatud vara asus õigustatud subjektile vara tagastamise

ettevalmistamisel füüsilise isiku heauskses omandis." Seega on eelnevas kohtumenetluses tõendatud,

et V. Põld on vaidlusaluse vara heauskne omanik ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes. Seetõttu jättis Tallinna

Linnavalitsus õigesti oma korraldusega nr 607-k Koidula tn 18 hooned R. Nöpsile tagastama

põhjendusega, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Kuna korraldus on selles osas

õiguspärane, tunnistas Tallinna Ringkonnakohus korralduse nr 607-k ekslikult täies ulatuses

õigusvastaseks.

Riigikohtu halduskolleegium leiab aga, et korraldus nr 607-k on õigusvastane selles osas, millega

otsustati alustada Koidula tn 18 asuvate hoonete kompenseerimise menetlust. ORAS § 13 lg 1

sätestab, et kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on hävinud, seda ei

tagastata käesoleva seaduse § 12 alusel või kui varaks on aktsiad või osatähed, kompenseerib selle

riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuigi ORAS § 13 lõikest 1 tuleneb, et vara

kompenseerimise aluseks on ka see, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis, on Riigikohtu

halduskolleegium seisukohal, et ORAS § 13 lg 1 käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu. Oluline on

see, et antud juhul on Koidula tn 18 hooned juba omandireformi käigus, ehkki õigusvastaselt,

tagastatud R. Pullatile. Seega tekiks juhul, kui R. Nöpsile makstaks nende hoonete eest

kompensatsiooni, olukord, kus üks ja seesama vara tagastatakse ja ka kompenseeritakse. ORAS § 13

lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel veel ka

kompenseerida. Nimetatud sättest ilmneb, et vara kompenseerimine on võimalik vaid sellistel

juhtudel, kui seda vara ei tagastata.

Eeltoodust järelduvalt on Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korraldusest nr 607-k

õiguspärane punkt 1, millega jäeti R. Nöpsile tagastamata Koidula tn 18 asuvad hooned, kuna see

vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Seetõttu tuleb õiguspäraseks lugeda ka nimetatud

korralduse punkt 3, mille kohaselt korraldus jõustub vastuvõtmisest. Õigusvastane on aga korralduse

nr 607-k punkt 2, millega otsustati alustada Koidula tn 18 asuvate hoonete kompenseerimise

menetlust.

13. Kuna antud juhul ei ole võimalik R. Nöpsile vara tagastada ja samuti pole õiguslikku alust ka

kompensatsiooni maksmiseks, tuleb talle tekitatud kahju hüvitada rahas. Riigikohtu halduskolleegium

ei nõustu aga kassaatori väitega, et TsK § 448 lg 1 alusel kahju hüvitamisel tuleb kahju suuruse

määramisel lähtuda vara väärtusest kahju tekkimise päeval.

TsK § 448 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub

kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Sellest sättest tuleneb kahju täieliku

hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine

võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud.

Kui R. Nöpsile ei oleks kahju tekitatud, oleks ta saanud Koidula tn 18 hoonete omanikuks. R. Nöps

on nõudnud kahju hüvitamist Koidula tn 18 hoonete väärtuse ulatuses. Kui asuda seisukohale, et

kahju hüvitamisel tuleb aluseks võtta kahju tekitamise aegne hoonete väärtus, siis ei oleks täidetud

kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud

kahju mittetekitamise korral. Selle põhjuseks on asjaolu, et käesolevaks ajaks on kinnisvara hinnad

objektiivsetel põhjustel tõusnud ning kahju tekitamise aegne hoonete väärtus ei vasta nende

praegusele väärtusele. Kahju tekitamise aegse hoonete väärtuse hüvitamine ei võimaldaks R. Nöpsil

osta käesoleval ajal samaväärseid hooneid, mille omanikuks ta oleks pidanud saama õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisel.

Seetõttu on õiglane, et kahju hüvitamisel arvestatakse vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga,

võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta

õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

12. aprilli 2000. a lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-14-00. Seega on Tallinna Ringkonnakohus leidnud

õigesti, et R. Nöpsile tuleb hüvitada kahju sellises suuruses, mis vastab Koidula tn 18 hoonete

turuhinnale kohtuotsuse tegemise ajal.

III

14. Tulenevalt ülaltoodust muudab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi otsust osas, millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a

korraldus nr 607-k õigusvastaseks. Kuna nimetatud korralduse punktid 1 ja 3 on õiguspärased, siis

tuleb ringkonnakohtu otsus nende punktide õigusvastaseks tunnistamise osas tühistada.

Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse korralduse nr 607-k punkti 2 õigusvastaseks tunnistamise osas.

Muutmata jääb Tallinna Ringkonnakohtu otsus ka osas, millega mõisteti R. Nöpsi kasuks Tallinna

linnalt välja 3 100 000 krooni Tallinnas Koidula tn 18 asuvate hoonete tagastamata jätmisega

tekitatud kahju katteks.

15. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles R. Nöps lisaks kahju hüvitamisele ka Tallinna

Linnavalitsuse 28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k õigusvastaseks tunnistamist. Kuna korraldus

ei ole täies ulatuses õigusvastane, jääb R. Nöpsi kaebus osaliselt rahuldamata.

16. Tallinna Linnavalitsus palus oma kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja

Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Riigikohtu

halduskolleegiumi istungil taotles Tallinna Linnavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse esitamisel

kantud kohtukulude - õigusabikulude ja kautsjoni - väljamõistmist summas 40 809 krooni kassaatori

kasuks.

HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega. Kuna Riigikohtu halduskolleegium jätab jõusse kõige kaalukama osa

ringkonnakohtu otsusest - kahju väljamõistmise ja selle suuruse osa - ning muudab ringkonnakohtu

otsust vaid osas, millega tunnistati õigusvastaseks 28. veebruari 1997. a korralduse nr 607-k punktid

1 ja 3, siis leiab halduskolleegium, et Tallinna Linnavalitsusele tuleb tagastada vaid kautsjon.

Õigusabikulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel