3-2-1-81-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-81-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Ühisliisingu AS hagi Väiko Ambrosiuse ja Kai Sepa vastu 4 103 701

krooni hüvitamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/20/02

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Ühisliisingu AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

27. mai 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat J. Leppik ja kostja K. Sepa esindaja

vandeadvokaat T. Taube

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari

2002. a otsus tervikuna.

2. Saata asi läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Ühisliisingu AS kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Ühisliisingu AS-le 25. veebruaril 2002. a tasutud kautsjon 20

000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Serlin ja Põhjaliisingu AS (kelle üldõigusjärglaseks on Ühisliisingu AS) sõlmisid 24. juulil

1997. a liisinglepingu, mille kohaselt pidi Põhjaliisingu AS andma AS-le Serlin rendile erinevad

ehitised. Liisinglepingu kohaselt pidi AS Serlin lepinguobjekti igakuiste maksetega välja ostma

1. oktoobriks 2007. a. 24. juulil 1997 tasus AS Serlin Põhjaliisingu AS-le liisinglepingu alusel 842

785 krooni 45 senti. 25. juuli 1997. a ostu-müügilepinguga ostis Põhjaliisingu AS 5 400 000 krooni

eest AS-lt Serlin bensiinitankla hoone, naftabaasi hoone ja garaa"i. Lepingule kirjutas Põhjaliisingu

AS esindajana alla tegevdirektor V. Ambrosius ja tehingu tõestas notar K. Sepp. Lääne Maakohtu

12. novembri 1998. a otsusega, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 1999. a otsusega,

tunnustati nii liisinglepingu kui ostu-müügilepingu tühisust, kuna Põhjaliisingu AS esindaval

tegevdirektoril puudus ostu-müügilepingu sõlmimiseks õigus, liisingleping on aga vastuolus ÄS

§ 308 lg-ga 3, sest AS Serlin juhatuse liikmed olid ühtlasi nõukogu liikmed. Lääne Maakohtu

27. veebruari 1998. a otsusega kuulutati välja AS Serlin pankrot. Ühisliisingu AS palus

V. Ambrosiuselt ja K. Sepalt solidaarselt välja mõista tekitatud kahju 4 103 701 krooni. V. Ambrosius

tekitas hagejale varalise kahju sellega, et sõlmis äriühingu nimel tehingu, omamata selleks volitust.

K. Sepp jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse kontrollida V. Ambrosiusel volituse olemasolu,

ning nimetatud tegu on käsitletav raske ettevaatamatusena. Ühisliisingu AS tagastas ostu-

müügilepingu järgi saadud ehitised AS Serlin pankrotivarasse. Pankrotimenetluses on hagejal

võimalik tagasi saada kuni 453 514 krooni, mida ületavat osa lepinguhinnast luges hageja oma

kahjuks.

2. Tallinna Linnakohtu 14. juuni 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt tegutses V. Ambrosius talle antud volikirja alusel. Hageja tahet lepingu sõlmimiseks kinnitab

ostu-müügilepinguga omandatud vara kajastamine hageja bilansis, mille on aktsionärid heaks kiitnud

majandusaasta aruande kinnitamisega. Hageja tasus vara eest ja rentis selle välja, teostades sellega

omaniku õigusi AÕS § 68 mõttes. Hageja ei tõendanud, kuidas on kostjad süüdi selles, et AS Serlin

pankrotimenetluse tõttu jääb hagejal saamata hagetud summa, ega põhjuslikku seost 25. juuli 1997. a

ostu-müügilepingu ja AS Serlin pankrotimenetluse vahel. Tõendamata on hageja väide, et notar

rikkus tehingu tõestamisel notariaadiseadust või notariaaltoimingute tegemise eeskirju. Tehingu on

heaks kiitnud nii Põhjaliisingu AS nõukogu kui aktsionäride üldkoosolek.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega muudeti osaliselt linnakohtu otsuse

põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudusid V. Ambrosiusel volitused tehingu

tegemiseks ning notar K. Sepp ei kontrollinud tema volitusi piisavalt. V. Ambrosiusel oli volikirja

kohaselt volitus sõlmida ja allkirjastada Põhjaliisingu AS nimel kõiki seadusega lubatud tehinguid

aktsiaseltsi üldkoosoleku või juhatuse poolt määratud tingimustel ja korras. Puuduvad tõendid, et

vaidlusaluse tehingu sõlmimiseks olid need tingimused või kord määratud. Samuti puudus ÄS § 506

lg-s 6 ette nähtud nõukogu või üldkoosoleku otsus. Samas leidis linnakohus õigesti, et tehing vastas

Põhjaliisingu AS tahtele ja viimane kiitis selle heaks. Kostjate tegude ja hageja kahju vahel puudub

põhjuslik seos. Alles pärast AS Serlin pankroti väljakuulutamist tõstatas hageja tehingu tühisuse

küsimuse. Kui tehing osutub pärast selle tegemist ja heakskiitmist ebasoodsaks, ei tähenda see, et

selle sõlminud isik ja tõestanud notar on kohustatud hüvitama kahju, mida üks tehingu pooltest hiljem

teise tehinguga (liisinglepinguga) sai. V. Ambrosius oli tehingu tegemise ajal hagejaga töösuhetes.

Töötaja varalist vastutust reguleerib töökoodeks. Seetõttu ei kanna V. Ambrosius ka TsÜS § 46 lg-s 1

sätestatud juhatuse või seda asendava organi vastutust. Lääne Maakohtu 12. novembri 1998. a otsus

ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 1999. a otsus ei ole käesolevas vaidluses pooltele siduvad,

kuna vaidluses ei ole tegemist samade pooltega.

4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2001. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osaliselt

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Kolleegium nõustus, et hagi kahju tekitamise

üldalusel V. Ambrosiuse vastu on põhjendatult rahuldamata jäetud. Kolleegium ei nõustunud

ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse tehingu heakskiitmisena saab käsitleda fakti, et

Põhjaliisingu AS kinnitas 1997. a majandusaasta aruandega bilansi, milles kajastus tehinguga

omandatud vara. ÄS § 506 lg-st 6 tulenevalt pidi aktsiaseltsi nimel ehitise omandamiseks olema

nõukogu, selle puudumisel aktsionäride üldkoosoleku otsus, kui aktsiaseltsi põhikirjas ei ole ette

nähtud teisiti. Kohtud on tuvastanud, et sellist otsust hageja vastu võtnud ei ole. Kostja

V. Ambrosiusele ei saa panna vastutust hagejale võimaliku kahju tekitamise eest TsK § 448 alusel aga

ka siis, kui tehing on tühine. Kohus tuvastas, et V. Ambrosius oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal

hageja töötaja, kes tehingut tehes täitis oma töökohustusi ning kelle vastutus võib nende täitmata

jätmise või mittekohase täitmisega tekitatud kahju eest järgneda töökoodeksis sätestatud korras.

Apellatsioonikohtu otsus tühistati osas, millega jäeti rahuldamata hagi K. Sepa vastu, ja osas, millega

mõisteti hagejalt K. Sepa kasuks välja kohtukulud. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtul tuleb

asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas nõutav hüvitis on otsene varaline kahju, mis tekkis kostja

õigusvastase teo tagajärjel, ning kas õigusvastases teos esineb kostja süü ettevaatamatusena või raske

ettevaatamatusena. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja K. Sepp ei kontrollinud piisava

põhjalikkusega, kas V. Ambrosiusel oli tehingu tegemiseks volitus. Notariaadiseaduse (NotS) § 47

lg 3 kohaselt on see notari kohustus. Notari vastutus on ette nähtud NotS §-s 20.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse põhjendusi ning

hagi jäeti K. Sepa vastu rahuldamata apellatsioonikohtu otsuses toodud põhjendustel.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembril 2000. a

jõustunud otsusega tuvastatud, et V. Ambrosiusel puudusid volitused tehingu tegemiseks. Notar

K. Sepa õigusvastane käitumine seisnes selles, et ta ei kontrollinud 25. juuli 1997. a ostu-

müügilepingu tõestamisel hageja esindaja volitusi piisava põhjalikkusega. Puudub alus hagi

rahuldamiseks NotS § 20 lg 1 järgi, kuna kohus ei tuvastanud K. Sepa tegevuses rasket

ettevaatamatust ning selle tagajärjel otsese varalise kahju tekkimist. Antud tehingu tagajärjed võisid

hageja jaoks kujuneda ebasoodsaks seoses AS Serlin pankroti väljakuulutamise ja vara väärtuse

langemisega, selles puudub aga notari süü. V. Ambrosiusele oli antud üheaastase kehtivusega

üldvolikiri 9. septembril 1996. a kõigi seadusega lubatud tehingute tegemiseks. Seejuures olid heaks

kiidetud ka kõik tehingud, mis olid sõlmitud 2. maist 1996. a. Arvestades seda, et notaril oli hagejaga

pikka aega koostööd teinud ning antud tehingu sõlmimist oli juhatus aktsepteerinud ning see oli

vajalik liisinglepingu täitmiseks, ei saa lugeda raskeks ettevaatamatuseks asjaolu, et notar ei

kontrollinud konkreetses situatsioonis aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuse olemasolu. Hageja nõue on

AS Serlin pankrotimenetluses tunnustatud 4 128 641 krooni 3 sendi suuruses V järgu nõudena. Seega

on kogu hageja poolt väidetav kahjusumma tunnustatud ning tal on õigus nõuda selle rahuldamist.

Antud hetkel ei ole teada, millises summas toimub nõude faktiline rahuldamine, ning seega ei ole

teada väidetav kahju suurus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada. Apellatsioonikohus tuvastas küll notar K. Sepa õigusvastase käitumise, kuid jättis

tuvastamata, milline oli tema süü vorm. Hageja leiab, et K. Sepp tõestas tühise tehingu. Tühise

tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.

Tühise tehingu süülisel tõestamisel vastutab notar igal juhul osas, mis jääb hüvitamata selle kahju

tekitanud teiste isikute poolt. Hagejal on kahju tekkinud. Pankrotihaldur on AS Serlin

pankrotimenetluses andnud hinnangu, mille kohaselt on Ühisliisingu AS-l võimalik saada tunnustatud

nõudest kõige rohkem 10%. Pankrotiseaduse § 95 lg-te 3 ja 4 kohaselt on pankrotimenetluses

tunnustatud nõudeid võimalik rahuldada 10 aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõpetamist (s.o

kuni 2012. a). Notar K. Sepa esitatud hagi aegumistähtaeg vastu lõpeb 26. juulil 2007. a.

Apellatsioonikohtu käsitluse järgi ei ole võimalik tõendada notari tekitatud kahju suurust.

Ringkonnakohus ei analüüsinud 9. mail 2000. a esitatud hagiavalduse täiendust ega hinnanud AS

Serlin esindaja volituste olemasolu. Seda ei teinud ka linnakohus. Selle täienduse käsitlemine on

oluline notar K. Sepa süü astme kindlaksmääramisel.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis K. Sepp, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja seaduslik.

Ringkonnakohus täitis Riigikohtu 14. juuni 2001. a otsuses antud juhised. Apellatsioonikohus leidis

põhjendatult, et põhjuslik seos K. Sepa tegevuse ja väidetava kahju vahel puudub sõltumata K. Sepa

süü vormist või astmest. Ringkonnakohtu otsusest tuleneb selgelt, et hageja nõutavat hüvitist ei saa

lugeda talle tekkinud otseseks varaliseks kahjuks ning K. Sepa tegevuses ei ole kohus tuvastanud

tahtlust ega rasket ettevaatamatust. PankrS § 95 lg-d 3 ja 4 ei reguleeri pankrotimenetluse jätkamist,

vaid nõuete võimalikku rahuldamist pärast pankrotimenetluse lõppemist.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis V. Ambrosius, et kaevatav kohtuotsus ei mõjuta otseselt tema

õigusi, kuna tema suhtes on hagi jäetud rahuldamata. Kassaator on tõstatanud faktide tuvastamise ja

tõendite hindamise küsimuse, mis ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

9. Riigikohtu istungil jäid hageja ning kostja K. Sepa esindajad oma eelnevate kirjalike seisukohtade

juurde. Hageja esindaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu advokaadi abi eest

väljamõistmiseks K. Sepalt summas 11 328 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tuvastas K. Sepa

õigusvastase käitumise, kuid jättis tuvastamata tema süü vormi. Ringkonnakohus tuvastas, et K. Sepp

käitus ostu-müügilepingut tõestades õigusvastaselt, samas aga leidis, et K. Sepp ei käitunud

tõestamisel tahtlikult ega raskelt ettevaatamatult. Kuigi kohus ei ole otsuses sõnaselgelt märkinud, et

K. Sepp käitus ettevaatamatult, tuleneb see järeldus otsusest. Kohus on analüüsinud ka K. Sepa

võimalikku vastutust ettevaatamatuse tõttu ja leidnud, et ka sel põhjusel ei saa nõuet tema vastu

rahuldada, kuna kahju suurus ei ole teada.

12. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg-s 2 sätestatut, tuginedes otsuses Ühisliisingu AS esitatud

AS Serlin (pankrotis) uuele jaotusettepanekule. Ringkonnakohtu istungiprotokollist ilmneb, et

nimetatud ettepanekut ei võetud asja juurde. Seega tugines ringkonnakohus tõendile, mida ei olnud

asja juurde võetud.

13. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis otsuses käsitlemata hageja poolt 9. mail 2000. a

esitatud hagi aluse täienduse, mis puudutab AS Serlin esindaja volituste kontrollimist.

Ringkonnakohus leidis samuti, et linnakohus rikkus sellega TsMS § 231 lg-s 4 sätestatut, kuid see ei

too kaasa otsuse tühistamist, kuna AS Serlin ei ole vaidlustanud oma esindaja volitusi. Kolleegium

leiab, et tuvastades linnakohtu rikkumise hagi aluse käsitlemata jätmise osas, pidanuks

ringkonnakohus hagi aluse täiendust ise käsitlema. Kuna AS Serlin (pankrotis) ei ole käesolevas asjas

menetlusosaline, ei saanudki ta oma esindaja volitusi vaidlustada. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus andma hinnangu hagi aluse täiendusele.

14. ÄS § 506 lg 6 kohaselt võisid osaühing ja aktsiaselts kuni 1. septembrini 1999. a omandada või

võõrandada kinnisasju, ehitisi kui vallasasju ja osalust teistes äriühingutes ainult nõukogu või selle

puudumisel aktsionäride üldkoosoleku otsusel, kui äriühingu põhikirjas ei olnud ette nähtud teisiti.

Kohtud on tuvastanud, et Põhjaliisingu AS nõukogu ega üldkoosolek ei ole ehitiste omandamist

otsustanud ning Põhjaliisingu AS põhikirjast teistsugust regulatsiooni ei tulenenud. Kuna ÄS § 506

lg 6 kohaselt kehtib piirang ka kolmandate isikute suhtes, leiab kolleegium, et vaidlusaluse ostu-

müügilepingu näol on tegemist tühise tehinguga nii TsÜS § 66 lg 2 kui § 103 lg 1 kohaselt. Ainuüksi

see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Tehingu tühisuse

hindamisel omab tähendust tehingu materiaalne alus, mitte see, kas, millal ja millistel asjaoludel

tehinguosaline tehingu tühisuse tuvastamise nõude esitas. Kolleegium märgib samuti, et kuigi Lääne

Maakohtu 12. novembri 1998. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 1999. a otsused ei ole kohtule

käesolevas asjas siduvad, kuna kostja K. Sepp ei olnud selles asjas menetlusosaline, saab neid

otsuseid siiski hinnata tõenditena.

15. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et ÄS § 506 lg 6 kohustas notarit ehitise ostu-

müügilepingu tõestamisel kontrollima, kas ehitise omandamiseks on olemas nõukogu või

aktsionäride üldkoosoleku otsus, selle puudumisel aga äriühingu põhikirja. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna kostjal oli Põhjaliisingu AS-ga pikaajaline koostöö ja tegemist

oli nn soliidse kliendiga, ei pidanudki notar tema puhul oma ametikohustusi täitma. Kuni

1. veebruarini 2002. a kehtinud NotS ei näinud ette erinevaid reegleid eri isikute osalemisel tehtud

notariaaltoimingute suhtes, välja arvatud isikusamasuse tuvastamise osas (NotS § 47 lg 1). NotS § 44

sätestas notarile kohustuse teha notariaaltoiming pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud

dokumendid ja tehtud ette nähtud maksed, § 45 kohustas notarit täiendavate dokumentide esitamise

vajadusel notariaaltoimingut edasi lükkama, § 47 lg 2 kohustas notarit kontrollima tehinguosalise

õigus- ja teovõimet ning sama paragrahvi lg 3 esindaja volitust. NotS § 52 nägi ette notari kohustuse

teatud juhtudel notariaaltoimingu tegemisest keeldumiseks. Justiitsministri 3. novembri 1993. a

määrusega nr 6 kinnitatud Notariaaltoimingute tegemise korra p-des 16, 17, 48 ja 50 oli notari

kohustusi veelgi täpsustatud. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on notar seaduse rakendamisel

eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kuna see on toonud kaasa tõestatud

tehingu tühisuse, leiab kolleegium, et ostu-müügilepingu tõestamine on notaripoolne raske

ettevaatamatus oma ametiülesannete täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses. Raske ettevaatamatusena

tuleb mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist oma kohustuste täitmisel.

16. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 222 lg-tes 1 ja 2 ja NotS §-s 20 sätestatut. NotS

§ 20 lg 1 sätestas notari vastutuse tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete

tegude tagajärjel tekkinud otsese varalise kahju eest. Käesoleval juhul on notar tõestanud tühise

tehingu. Tühise tehingu järgi saadu peavad pooled TsÜS § 66 lg 5 järgi tagastama, selle võimatuse

korral aga hüvitama saadu rahas. Kui hageja on tagastanud tühise tehingu järgi saadud hooned AS

Serlin (pankrotis) pankrotivarasse ja AS-lt Serlin (pankrotis) pole ta üle antud raha tagasi saanud, siis

on tema vara vähenenud ja talle on tekkinud kahju. Notari õigusvastase käitumise ja võimaliku kahju

tekkimise vahel on ilmselgelt põhjuslik seos: kui notar oleks ametikohustusi nõuetekohaselt täitnud,

poleks hagejal kahju tekkida saanud. Asjaolu, et osa lepingujärgsest ostusummast võidi kanda

kolmanda isiku AS Tallinna Pank kontole, ei välista ega piira TsÜS § 66 lg-st 5 tulenevat müüja AS

Serlin (pankrotis) kohustust tagastada ostjale lepingujärgne ostuhind. Kolleegium leiab, et kahju

väljamõistmist ei takista asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge. Otsese kahju suurust,

mis ei ole nõude esitamise ajal selge, saab kohus hinnata sarnaselt saamata jäänud tuluga lähtuvalt

otsese kahju tõenäolisest suurusest. Käesoleval juhul ei välista AS Serlin (pankrotis)

pankrotimenetluse jätkumine hinnangu andmist, millises ulatuses ei ole võimalik hagejal oma nõuet

pankrotivara arvel eelduslikult rahuldada. Tõenäosuse piires on kohtul sellise kahju suuruse

hindamisel diskretsiooniõigus ja -kohustus. Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise

eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju

kandnud isikul võimalik tõendada. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus hindama asjas kogutud

tõendeid, muuhulgas pankrotihalduri kirja nõude rahuldamise võimalikkuse kohta ja lõpparuannet.

17. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kaaluma ka TsÜS § 108

ning TsK § 229 lg 2 ja § 462 kohaldamist, kuna esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et Ühisliisingu

AS ei teinud kõike kahju vältimiseks ja selle suurenemise ärahoidmiseks. Arvestades hageja kui

finantseerimisasutuse tegevuse eripäraga, võinuks ta hoolsama käitumise korral võib-olla avastada

tühise tehingu sõlmimise ja täitmise varem ning saanuks sellest tulenevalt tarvitusele võtta ka

vajalikud abinõud kahju vähendamiseks.

18. K. Sepalt kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha kassaatori

apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest lähtuvalt.

H. Jõks, V. Kõve, J. Luik