3-1-3-4-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-4-02 Otsuse kuupäev 17. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi I.J. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1-44/01 ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1/700/2001 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.J., avaldus kohtuvea parandamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 21. mai 2002. a Istungil osalenud isikud kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon

1. Tühistada Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 2001. a otsus I.J-le KrK § 40 lg 3 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas. 2. Mõista I.J-le KrK § 40 lg 3 alusel lõplikuks karistuseks kaks aastat ja viis kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 14. detsember 2000. a. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. I.J. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Mõista I.J-lt välja 767.-kr kaitsjatasu riigieelarve vahenditesse. 6. Kohtuotsus jõustub 17. juunil 2002. a ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viljandi Maakohtu 28. veebruari 2001. a otsusega tunnistati I.J. süüdi KrK § 197 lg 2 p -de 1 ja 3; § 139 lg 1 ning § 140 lg 2 p 3 järgi. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Viljandi Maakohtu 9. juuni 2000. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 4 kuud vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks mõisteti I.J-le 2 aastat ja 5 kuud vabadusekaotust. Arvestades karistuse tähtaja hulka eelvangistuses viibitud aja, määras kohus I.J-le ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 4 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise alguseks loeti 14. detsember 2000. a. 2. Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a otsusega tunnistati I.J. süüdi KrK § 140 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti karistusele osaliselt Viljandi Maakohtu 28. veebruari 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele 2 aastat 5 kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 12. juuni 2001. a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja I.J. kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsiooni korras kohtuotsust ei vaidlustatud. MENETLUS RIIGIKOHTUS 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu I.J. avalduse kohtuvea parandamiseks, milles vaidlustatakse karistuste liitmine KrK § 40 lg 3 alusel. 3.1 Avaldaja I.J. märgib, et ta tunnistas kõik õiguserikkumised üles koheselt peale vahi alla võtmist, so peale 14. detsembrit 2000. a. Ülestunnistus sisaldas ka kuritegu, mille järgi mõisteti ta süüdi Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a otsusega. Selle tõenduseks viitab avaldaja ka Lääne Prokuratuuri prokuröri Ülle Tamme poolt 15. veebruaril 2001. a kinnitatud süüdistatavana vastutusele võtmise määrusele. Seega on Lääne Maakohus liitnud karistused alusetult KrK § 40 lg 3 põhimõttel, et süü teises kuriteos on tuvastatud pärast esimest, so Viljandi Maakohtu 28. veebruari 2001. a kohtuotsust. 3.2 Teiseks märgib avaldaja, et ta viibib vangistuses alates 14. detsembrist 2000. a. Seega on temale täiesti arusaamatu, millise seaduse alusel on Lääne Maakohus lugenud karistuse kandmise aja alguseks 12. juuni 2001. a, so otsuse tegemise kuupäeva. 3.3 I.J. soovib KrK § 55 lg 4 alusel taotleda tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamisest ja seetõttu taotleb ta kohaldada karistuste liitmisel KrK § 40 lg 1 sätteid, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga ning karistuse kandmise alguspäevaks 14. detsember 2000. a. 4. Riigikohtu istungil toetas kaitsja avaldust kohtuvea parandamiseks. Prokuröri arvates ei kuulu avaldus rahuldamisele. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I.J. pani kuriteod toime 24. augustil 2000. a, 11. detsembril 2000. a ja 13. detsembril 2000. a. Seoses nende kuritegudega viibis ta eelvangistuses 25. augustist 2000. a kuni 27. augustini 2000. a ja 14. detsembrist 2000. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, mil ta saadeti kinnipidamiskohta karistust kandma. Viljandi Maakohtu 28. veebruari 2001. a otsusega mõisteti ta süüdi ja karistati 24. augustil 2000. a ja 11. detsembril 2000. a toimepandud kuritegude eest. 13. detsembril 2000. a toimepandud avaliku varguse eest mõisteti ta süüdi ja karistati Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a otsusega. Eeltoodust nähtub, et I.J. on kõik kuriteod toime pannud enne tema süüdimõistmist 28. veebruaril 2001. a. Mis asjaoludel tema süüdimõistmine ja karistamine on toimunud mitme kohtuotsusega, käsitletavast kriminaalasjast ei selgu. Tegemist on kuritegude konkurentsi eriliigiga nn hiljem tuvastatud konkurentsiga (KrK § 40 lg 3). See esineb juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et isik on süüdi veel teises kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas. Teine kuritegu võib olla toime pandud nii enne kui ka pärast kuritegu, mille eest isik esimese kohtuotsusega oli süüdi mõistetud. Ka on võimalik, et mõlemad kuriteod on toime pandud ühel ajal. Kusjuures süü tuvastamine toimub üksnes süüdimõistva kohtuotsusega, mitte süüdlase ülestunnistuse või süüdistatavana vastutusele

võtmise määrusega. Seetõttu on väär avaldaja arusaam, et temale lõpliku karistuse mõistmine pidi toimuma KrK § 40 lg 1 alusel. Lääne- Maakohus on õigesti võtnud aluseks KrK § 40 lg 3, kuid ebaõigesti seda kohaldanud, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 64 p-st 2 tühistab osaliselt nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse. 6. Kooskõlas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsuses 3-4-1-2-02 (RT III 2002, 11, 108) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2001. a otsuses 3-1-1-112-01 (RT III 2002, 1, 4) väljendatuga, märgib kriminaalkolleegium, et ka tingimisi ennetähtaegselt vabastamisel KrK § 55 lg 4 alusel peavad olema võrdselt koheldud isikud, kellele on lõplik karistus mõistetud KrK § 40 sätete alusel. I.J-le lõpliku karistuse mõistmisel tuleb lähtuda võrdsusõiguse põhimõttest, mis eeldab, et kõiki isikuid, keda ei ole veel kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud, tuleb karistamisel kohelda ühtemoodi, sõltumata asjaolust, kas isiku poolt toimepandud kuritegusid arutatakse ühel kohtuistungil või tehakse seda erinevatel aegadel erinevates kohtutes. 7. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusega 3-4-1-2-02 (RT III 2002, 11, 108) tunnistati kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks ja sellest sättest jäeti välja sõnad "ärakandmata osa". Seega kehtib alates 3. aprillist 2002 aastast KrK § 40 lg 3 järgmises sõnastuses: "Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega". 8. Eeltoodut silmas pidades saab I.J-le lõpliku karistuse mõistmisel lähtuda Viljandi Maakohtu 28. veebruari 2001. a mõistetud kogu karistusest, mitte selle karistuse ärakandmata osast. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab võimalikuks ise uue otsuse tegemisel juhinduda Lääne Maakohtu 12. juuni 2001. a otsuses väljendatud seisukohast ja I.J-le kuritegude kogumi eest lõpliku karistuse mõistmisel liidab ühele aastale vabadusekaotusele varem mõistetud karistuse osaliselt ning loeb lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 sätete alusel kaks aastat ja viis kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks tuleb aga määrata 14. detsember 2000. a, sest karistuse kandmise aja arvutamine alates 12. juunist 2001. a raskendab põhjendamatult süüdimõistetu olukorda karistusest tingimisi ennetähtaega vabastamise taotlemisel võrreldes sellega kui ta oleks kõigi kuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud ühe kohtuotsusega. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher