3-3-1-32-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-32-02 Otsuse kuupäev 17. juuni 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Anne Külaotsa kaebus Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korralduse nr 95 ja 30. augusti 2000. a korralduse nr 328 õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-14/2002 Menetluse alus Riigikohtus Anne Külaotsa kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 23. mai 2002 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaator Anne Külaots Kassaatori esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn Vastustaja Karksi Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv RESOLUTSIOON Rahuldada Anne Külaotsa kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-14/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korraldusega nr 95 anti Anne Külaotsale kauplemisluba kauplemiseks toidukaupadega, tööstuskaupadega ja tubakatoodetega Hundinuia kaupluses Karksi- Nuias aadressil J. Kivistiku 1 ajavahemikus 10. märtsist 2000 kuni 27. veebruarini 2001. 2. Viljandimaa Tervisekaitsetalituse nooreminspektor koostas 26. juulil 2000 Hundinuia kaupluse kontrollimise akti nr 5-1-11/319 ja tegi Karksi Vallavalitsusele ettepaneku peatada Hundinuia kaupluse tegevusluba kuni kaupluse toidukaubandusalase seadusandlusega vastavusse viimiseni. Akti kohaselt puudus kaupluses soe voolav vesi, eraldi kohad inventarija kätepesuks, külmlettides rikuti kauba naaberlikkust, vorstide realiseerimise aeg vitriinis oli vale ning kiirriknevaid kaupu hoiti valel temperatuuril. 3. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korraldusega nr 328 peatati A. Külaotsa kauplusele väljastatud kauplemisluba alates 4. septembrist 2000. a kuni Viljandimaa Tervisekaitsetalituse kirjaliku kooskõlastuse esitamiseni. 4. A. Külaots esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korralduse nr 95 ja 30. augusti 2000. a korralduse nr 328 õigusvastasus ning välja mõista talle nende õigusaktidega tekitatud kahju 160 000 kr. Kaebaja leidis, et korraldus nr 95 on õigusvastane põhjusel, et vallavalitsus ei oleks tohtinud väljastada kauplemisluba ilma tervisekaitsetalituse kooskõlastuseta. Seaduse rikkumine kauplemisloa väljastamisel viis selle peatamiseni. Kahju

väljendub tekkinud võlgades Maksuametile, kauba tarnijatele ja AS-le Balti Investeeringute Grupp, rendivõlas korteriühistule ning maksmata töötasus kaupluse müüjale. Kaebuse täienduse kohaselt tekkis võlg maksuametile, sest kaupluse sulgemise tõttu ei suutnud kaebaja pidada kinni ajatamisgraafikust. Selle tõttu ei olnud võimalik maksta ka renti, töötasu ja laenu, millega kaasnesid viivised, leppetrahv ja kohtukulud. 5. Tartu Halduskohus jättis 12. oktoobri 2001. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt hakkas kaebaja Hundinuia kaupluses kauplema alates 14. märtsist 2000. Samades ruumides tegutses kauplus ka varem. Toiduseaduse § 63 lg 1 järgi peab seaduse jõustumise ajal tegutsev ja tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte olema tunnustatud hiljemalt 1. jaanuariks 2003. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kauplemisluba ei oleks tohtinud anda enne Toiduseaduse § 8 lg-s 1 sätestatud tunnustamist. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korraldus nr 328 on antud Viljandimaa Tervisekaitsetalituse akti nr 5-1-11/319 alusel. Toiduseaduse §-de 50 ja 51 mõtte kohaselt teeb järelevalveametnik ettekirjutuse mitte kohalikule omavalitsusele, vaid käitlejale. Seega anti korraldus nr 328 õigusliku aluseta. Kauplemisloa õigusvastane peatamine rikub isiku põhiseaduslikku õigust tegeleda ettevõtlusega. Vastavalt TsK § 222 lg-le 1 ei ole kaebaja võlad käsitatavad TsK § 450 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluva kahjuna. Puudub põhjuslik seos vallavalitsuse korraldusest tuleneva õiguste rikkumise ja kaebajal tekkinud makseraskuste vahel. Raskused võlgade tasumisel olid tekkinud juba enne korralduse vastuvõtmist. 6. Tartu Ringkonnakohus jättis A. Külaotsa apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2001. a otsuse resolutiivosa muutmata järgmistel motiividel: a) oma väidetavat subjektiivset õigust oleks kaebajal olnud võimalik kaitsta tähtaegselt tühistamiskaebuste esitamise teel. Kaebaja ei vaidlustanud tähtaegselt kauplemisloa väljaandmist, korraldust nr 328 ja tervisekaitsetalituse akti, vaid asus aktis märgitud puudusi kõrvaldama. Oma tegevusega tunnistas kaebaja selgelt aktide seaduslikkust; b) kaebuse esitaja ei ole tõendanud põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks. Kahju hüvitamise nõue ei saa iseenesest olla põhjendatud huvi aluseks. Kahju hüvitamise nõude esitamine on põhjendatud, kui isik on eelnevalt taotlenud oma õiguste kaitset või taastamist HKMS § 6 lg-s 2 sätestatud nõude esitamisega; c) halduskohus on põhjendatult leidnud, et puudub põhjuslik seos kaebajal tekkinud kahju ja vallavalitsuse korralduste nr 95 ja 328 vahel. Samuti on tõendamata kahju suurus ja kaebaja väited, et kaupluse käive vähenes tulenevalt kauplemisloa ajutisest peatamisest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Kassatsioonkaebuses palub A. Külaots tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaatori seisukohad on järgmised: a) kaebus esitati alles 12. juunil 2001, kuna selleks ajaks sai selgeks, et kaupluse tegevust ei ole enam võimalik jätkata, sest vallavalitsuse õigusaktidega tekitatud kahju osutus liiga suureks; b) kassaatoril ei olnud võimalik saada tulu majandustegevusest, sest vallavalitsus peatas

kauplemisloa. Kauplemisloa peatamise ajal müüs kassaator ära kiiresti rikneva kauba alla omahinna. Samal ajal polnud võimalik maksta töötasu müüjale ega tasuda varutud kauba ja ruumide kasutamise eest; c) tervisekaitseinspektori akti ei vaidlustatud, sest see oli igati seaduslik. Alles siis sai kassaator teada, millistele tingimustele peab kauplus tegelikult vastama. Vallavalitsus oleks kauplemist reguleerivate õigusaktide sisu pidanud selgitama juba kauplemisloa taotlemisel. Sellisel juhul poleks kassaator üldse kaupluse inventari ostnud ega rendija töölepingut sõlminud; d) apellatsioonkaebuses oli rida põhjendusi, millele kohtuotsuses pole vastatud. Kohtuotsuses pole põhjendust, miks korraldus nr 328 ei ole õigusvastane. 8. Karksi Vallavalitsuse kirjalikus vastuses vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kassaator on ise tunnustanud nimetatud haldusakte. Kauplemisloa peatamise aluseks ei olnud mitte kauplemisloa õigusvastasus, vaid sanitaareeskirjade jäme rikkumine. Väidetav kahju ei tekkinud mitte vaidlustatud haldusaktidest, vaid kassaatori poolt võetud laenudest. Samuti on tõendamata kahju suurus ja väide, et kaupluse käive vähenes, kuigi nii halduskui ka ringkonnakohus tegid kaebuse esitajale ettepaneku need tõendid esitada. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 9. Kassaator taotles halduskohtule esitatud kaebuses Karksi Vallavalitsuse korralduste õigusvastaseks tunnistamist ja nendega tekitatud kahju hüvitamist. Enne 1. jaanuari 2002 haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad eelkõige TsK §-d 448 - 450. Nende sätete kohaselt on isikul õigus nõuda hüvitist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt oli õigusvastane, haldusakti ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü puudumist. 10. Kassaator leiab, et talle on tekitatud kahju kahe õigusvastase haldusaktiga: kauplemisloa andmisega ja kauplemisloa peatamisega. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et jättes vaidlustatud haldusaktide peale õigeaegselt tühistamiskaebuse esitamata, on kassaator ise tunnistanud nende haldusaktide, samuti tervisekaitsetalituse akti seaduslikkust. Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane. Samale seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud ka 19. märtsi 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-02. II 11. Käesolevas asjas tuleb esmalt kontrollida kauplemisloa andmise ja peatamise õiguspärasust. Äriseadustiku § 521 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kehtestada tegevuslubade väljaandmise tingimused ja korra kuni vastava seaduse vastuvõtmiseni. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a määrusega nr 165 kinnitatud Kaupluse töö üldeeskirja (edaspidi Üldeeskiri) p 7 kohaselt on kaupluse tegevus müüjana lubatud, kui tal on kohaliku omavalitsuse poolt antud kauplemisluba. Kauplemisluba on kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil kaupu või teenuseid pakkuva ettevõtja

tegevust reguleeriv haldusakt, olles ühtlasi ka tegevusluba Äriseadustiku § 4 ja § 521 tähenduses. Üldeeskirja p-s 7 esitatud kauplemisloa mõiste määratlus on eksitav. See säte määratleb kauplemisluba kui ettevõtte tegutsemisloa lepingulist eritingimust, kuid kauplemisluba on haldusakt, mitte leping. Alates 1. juunist 2002 reguleerivad kauplemislubade andmist ja kehtetuks tunnistamist Tarbijakaitseseaduse §-d 141 - 1410. Neid, pärast kauplemisloa andmist ja peatamist jõustunud sätteid, ei ole käesolevas vaidluses võimalik kohaldada. 12. Üldeeskiri ei sätesta otseselt kauplemisloa andmise ega sellest keeldumise aluseid, samuti ka asjaolusid, mida tuleb loa andmisel kontrollida. Järelikult olid need küsimused jäetud lahendada üksnes pädeva haldusorgani kaalutlusõigusest (diskretsioonist) lähtudes. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas diskretsioonivolitust sisaldava õigusakti, antud juhul Üldeeskirja ja selle aluseks oleva Tarbijakaitseseaduse mõtte ja eesmärgiga. Kauplemisloa nõudmine ettevõtjalt enne kauplemise alustamist peab eelkõige tagama ettevõtja usaldusväärsuse majanduskäibes, kaupade ja teeninduse piisava kvaliteedi ning tervisekaitse-, hügieenija sanitaarnõuete täitmise. Arvestades kauplemisloa andmise pädevuse delegeerimist kohalikele omavalitsustele, võib vallavõi linnavalitsus kauplemisloa andmisel kaaluda ka kaupluse sobivust kohalike oludega (nõudlus ja pakkumine), planeeringutega ning keskkonnaja ehitusnõuetega. Kauplemisloa kui diskretsioonilise haldusakti andmisel tuleb kaaluda ka kaupluse tegevuse mõju ümberkaudsete elanike õigustele ja põhjendatud huvidele. Isikute õiguste kaitse kohustusele tuginedes võib kohalik omavalitsus nõuda ettevõtjalt ka kaupluse ruumide omandivõi kasutusõigust tõendava dokumendi esitamist. 13. Kassaator leidis halduskohtule esitatud kaebuses, et vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korraldusega anti talle kauplemisluba Toiduseaduse § 8 lg 1 rikkudes. Selle sätte kohaselt peab käitlemisettevõte olema enne käitlemise alustamist tunnustatud pädeva asutuse poolt. Toiduseaduse § 6 lg 1 sätestab, et käitlemine on toidutoorme tootmine ja esmane töötlemine, toidu valmistamine ning toidutoorme ja toidu vedamine, müümine ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine, samuti teised toimingud, mille tulemusel muutub toidutoore või toit kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale. Vastavalt Toiduseaduse § 7 lg-le 1 on käitlemisettevõtteks ettevõte või selle osa, kus toidutooret või toitu käideldakse, ja tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse käitlemisettevõtte vastavust Toiduseaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele. 14. Käesolevas asjas ei käi vaidlus selle üle, et A. Külaotsa poolt Karksi-Nuias renditud ruumides tegutsev Hundinuia kauplus on käitlemisettevõte Toiduseaduse § 7 lg 1 tähenduses. Vaidlus ei käi ka selle üle, et enne kauplemisloa andmist ei olnud kassaatori kauplus vastavalt Toiduseaduse § 8 lg-le 1 tunnustatud. Kuigi see ei nähtu otseselt Üldeeskirjast ega Toiduseadusest, ei oleks vallavalitsus tohtinud väljastada kauplemisluba, kui A. Külaotsa kauplus kuuluks tunnustamisele Toiduseaduses sätestatud korras, sest vastasel juhul väheneks kontroll selle üle, kas ettevõtja taotleb õigeaegselt tunnustust. Kauplemisloa väljastamine enne nõutavat tunnustamist võib tekitada ettevõtjas ja tarbijas väärarusaama, et kõik tegevuse alustamiseks vajalikud haldusaktid on antud. Ka 1. juunil 2002 jõustunud Tarbijakaitseseaduse § 144 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kauplemisloa taotluses märkida ettevõtte või selle osa tunnustamise otsuse rekvisiidid, kui ettevõte peab olema Toiduseaduse kohaselt

tunnustatud. Küll aga ei ole välistatud kauplemisloa andmine tingimuslikult, s.o edasilükkava klausliga, et kauplemisluba jõustub alles tervisekaitseasutuse tunnustuse saamisel, kui muud kauplemisloa andmise tingimused on täidetud. 15. Antud asjas on seega määrava tähtsusega, kas kassaatori kauplusele laienes Toiduseaduse § 63 lg 1, mille kohaselt Toiduseaduse jõustumise ajal tegutsenud käitlemisettevõte peab olema tunnustatud alles 1. jaanuariks 2003. Seega omab tähtsust, kas kassaatori kauplus tegutses Toiduseaduse jõustumise ajal või mitte. Tartu Halduskohus on tuvastanud, et samades ruumides tegutses Hundinuia kauplus ka enne A. Külaotsa poolt ruumide rentimist ja sinna sisustuse ostmist. A. Külaots on sellele seisukohale esitanud vastuväited apellatsioonkaebuses ja ta viitab neile kui ringkonnakohtu otsuses ümberlükkamata jäänud väidetele ka kassatsioonkaebuses. A. Külaots leiab, et ta ostis küll varasema kaupluse sisustuse, kuid see ei ole tegutseva ettevõtte ülevõtmine. Kaupluse ruumid rentis ta enda väitel omanikult ise, samuti sõlmis ta müüjaga töölepingu. Need väited ei ole piisavad kummutamaks Tartu Halduskohtu poolt tehtud järeldust. Äriseadustiku § 5 kohaselt võivad ettevõttesse kuuluvad asjad uuele ettevõtjale üle minna nii omandiõiguse kui ka valduse üleandmisel, seega nii ostu-müügilepingu kui ka rendilepingu sõlmimise teel. Kauplus kui asjade ja nendega seotud õiguste ja kohustuste kogum oli olemas juba enne seda, kui A. Külaots alustas seal majandustegevust. Uue või ka seni kaupluses töötanud müüjaga töölepingu sõlmimine ei tähenda iseenesest, et tegevust alustaks uus käitlemisettevõte. Seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et A. Külaotsa kauplusele laienes tervisekaitseasutuse tunnustamise nõue alles 1. jaanuarist 2003 ja et kauplemisloa andmine oli õiguspärane. Kassaator leiab, et teda tulnuks kaupluse tunnustamise nõudest juba kauplemisloa andmisel teavitada. Kuna tunnustamise nõue antud juhul ei kehtinud, ei saanud vallavalitsus kassaatorit ka sellest nõudest informeerida. III 16. Kauplemisloa kui haldusakti peatamisel on võimalik juhinduda samadest põhimõtetest, mis kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisel akti andnud asutuse poolt, sest haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. See on kooskõlas ka Haldusmenetluse seaduse § 64 lg-ga 1. Seejuures tuleb eristada õiguspärase ja õigusvastase kauplemisloa peatamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Riigikohtu halduskolleegiumi varasema praktika kohaselt on haldusorganil õigus tunnistada kehtetuks õigusvastane haldusakt, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse põhimõtet (kolleegiumi 7. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01, p 2). A. Külaotsale aga väljastati kauplemisluba antud juhul õiguspäraselt. Õiguspärase kauplemisloa peatamiseks peab seega olema täiendav, kas seadusest või Üldeeskirjast tulenev alus. 17. Üldeeskirja p 10 esimene lause sätestab: "Tervisekaitsetalituse või tarbijakaitseasutuse ettekirjutuse põhjal võib kaupluse sulgeda avastatud puuduste kõrvaldamiseks". Selle sätte adressaadiks ei ole küll kauplemisloa andnud kohalik omavalitsusüksus, kuid sellest sättest nähtub, et Üldeeskiri tunnustab vajadust peatada tervisekaitse kaalutlustel kaupluse tegevus. Eeskirjast tulenevalt on kohalikel omavalitsustel kohustus reguleerida kaupluste tegevust ja reguleerimise

vahendina on ette nähtud kauplemisluba. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Ka 1. juunil 2002 jõustunud Tarbijakaitseseaduse § 149 lg 2 p-st 2 tulenevalt võib väljaandja tunnistada kauplemisloa kehtetuks, kui kauplemise nõudeid või kauplemise korraldamise nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. 18. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korralduses nr 328 puudub õiguslik ja faktiline põhjendus, miks A. Külaotsa kauplemisluba tuleb peatada. Korralduses viidatakse Viljandimaa Tervisekaitsetalituse 26. juuli 2000. a aktile Hundinuia kaupluse kontrollimise kohta. Akti kohaselt puudus kaupluses soe voolav vesi ning eraldi kohad inventarija kätepesuks, külmlettides rikuti kauba naaberlikkust, vitriinis anti ostjatele teada vale vorstide realiseerimise aeg ning kiirriknevaid kaupu hoiti valel temperatuuril. Aktis viidati Rahvatervise seadusele, Toiduseadusele ja Toiduhügieeni üldeeskirjale kui A. Külaotsa poolt rikutud normidele. 19. Sooja voolava vee ning eraldi inventarija kätepesu kohtade nõuded kauplustes on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 329 kinnitatud Toiduhügieeni üldeeskirja pdega 5 ja 6. Sama eeskirja p 56 kohaselt peab selle nõudeid täitma tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte. A. Külaotsa kauplus aga ei kuulunud tunnustamisele Toiduseaduse § 63 lg-st 1 tulenevalt. Ka tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte ei pidanud Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määruse nr 329 p 2 kohaselt täitma eeskirja peatükkides I ja II, sealhulgas p-des 5 ja 6, sätestatud nõudeid enne 1. juulit 2001. Seega ei saa tervisekaitsetalituse akti punktides 1 ja 2 nimetatud puudused olla kauplemisloa peatamise aluseks. 20. Küll aga laienes A. Külaotsa kauplusele Tarbijakaitseseadus ja Üldeeskiri. Tarbijakaitseseaduse § 6 lg 1 ja Üldeeskirja p 18 kohaselt peab kaup muuhulgas olema sihipärasel kasutamisel ohutu tarbija tervisele ja elule ning tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega. Tarbijakaitseseaduse § 7 p 2 kohaselt peab müüja andma tõest teavet pakutava kauba kasutamistingimuste kohta. Vastavalt Üldeeskirja p-le 12 on omanik kohustatud varustama kauplust tarbijakaitse kohustuslike nõuete täitmiseks vajaliku ja sanitaareeskirjadele vastava inventari ja seadmetega. Vastavalt Üldeeskirja p-le 21 tuleb kauba väljapanekul arvestada kaupade naabruse lubatavust ja esteetilist külge. Tervisekaitsetalituse akti punktides 3 - 5 loetletud puuduste (kaupade naaberlikkus, vale realiseerimistähtaja teatamine ja lettide vale temperatuur) puhul on toodud faktiline põhjendus, miks nimetatud puudused on ohtlikud ja kujutavad endast kauplemist reguleerivate õigusaktide rikkumist, mida tunnistab ka kassaator. Seetõttu leiab Riigikohus, et need puudused võisid olla kauplemisloa peatamise aluseks. 21. Kauplemisloa peatamise otsustamisel pidi vallavalitsus arvestama ka proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine pidi olema sobiv ja vajalik eesmärgi saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamise eesmärgi saavutamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb muuhulgas kontrollida, kas eesmärki - tagada tervisekaitsenõuete täitmine ja kõrvaldada oht tarbijate tervisele - ei olnud võimalik

saavutada näiteks puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega või sellist liiki kaupade müügi keelamisega, mida rikkumine puudutas. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kassaatori poolt kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võiks olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest. Kui puudusi ei kõrvaldatud tervisekaitsetalituse akti koostamise ja loa peatamise vahele jäänud enam kui kuuajalise ajavahemiku jooksul, võib loa peatamine olla põhjendatud, sest tekivad kahtlused ettevõtja õiguskuulekuses ja usaldusväärsuses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul uuesti kontrollida, kas loa peatamine oli sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend püstitatud eesmärgi - sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine - saavutamiseks. IV 22. Kui A. Külaotsale antud kauplemisloa peatamine on õigusvastane, tuleb kohtul välja selgitada, kas sellega tekitati A. Külaotsale kahju ja kas see kahju kuulub hüvitamisele. Hüvitamisele kuuluvaks varaliseks kahjuks on TsK § 222 lg 2 kohaselt kannatanu poolt tehtud kulutused, vara kaotsiminek (vähenemine) või rikkumine, samuti saamata jäänud tulu. 23. Õige on halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kuid kauplemisloa peatamisel jääb ettevõtjal eelduslikult saamata tulu. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kannatanu oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kui ei tõendata vastupidist, oleks kassaator kauplemisloa peatamata jätmise korral saanud eeldatavasti jätkata kaupade müüki. Tulu võib aga saamata jääda ka tulenevalt hooaja lõppemisest, turukonjunktuurist, ettevõtja majanduslikust olukorrast ja muudest teguritest. Asja uuel läbivaatamisel tulebki kontrollida, millises ulatuses jäi kassaatoril tulu saamata kauplemisloa peatamise tulemusena. Asjaolu, et kaebuse esitaja jätkas osaliselt tegevust (müües näiteks vaid kiiresti riknevat kaupa või kaupa alla omahinna), ei välista tulu vähenemist. 24. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund. Kaupluse tegevuse peatamisel on üsna ilmne, et sellega lõpevad või vähenevad majandustegevusest tulu saamise võimalused ja et sellega võivad kaasneda ka makseraskused võlausaldajate ees, see omakorda võib kaasa tuua täiendavate intresside maksmise kohustuse või soodsa maksegraafiku tühistamise. Ei ole välistatud ka põhjuslik seos kauplemisloa peatamise ja kauplemisloa taasjõustumisele järgnenud käibelanguse vahel, kui viimane on tingitud vahepealsetest takistustest majandustegevuses (nt mõnda liiki kauba müügi ajutisest katkemisest tingitud turu äralangemine). Kui kaebuse esitaja poolt esitatud tõendid ei ole piisavad kahju ja põhjusliku seose tõendamiseks, peab kohus selgitama kaebuse esitajale, milliseid asjaolusid ta peab täiendavalt tõendama. 25. Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti

vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta leiab, et kauplemisloaga tekitatud kahju oleks saanud käesolevas asjas hoida ära õigeaegse tühistamiskaebuse esitamisega. Kauplemisluba peatati 30. augusti 2000. a korraldusega. Korralduse vaidlustamiseks oli kaebuse esitajal aega vähemalt 1. oktoobrini 2000. Tõenäolise asjade käigu korral ei oleks isegi esimese astme kohus jõudnud tühistamiskaebust läbi vaadata enne kauplemisloa kehtivuse taastumist 4. detsembril 2002. Seetõttu tuleb tühistamiskaebuse esitamata jätmise ja kahju vahelisi seoseid uuesti hinnata. 26. Ringkonnakohtu otsus tuleb vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 2 tühistada ja asi saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann