3-2-1-79-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Arvo Ilissoni hagi Eesti Energia AS vastu töövigastusega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-94/02

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Arvo Ilisson kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

27. mai 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja A. Ilisson

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a

otsus osa, millega muudeti Valga Maakohtu 23. oktoobri 2001. a otsust

kohtukulude jagamise osas ja mõisteti A. Ilissonilt välja riigilõiv 3500

krooni riigituludesse. Samuti osas, millega mõisteti seoses

apellatsioonimenetlusega A. Ilissonilt välja riigilõiv 3500 krooni

riigituludesse.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Arvo Ilissonilt välja riigilõiv

kokku 500 (viissada) krooni riigituludesse.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Arvo Ilissonile 16. märtsil 2002. a tasutud kautsjon 540

(viissada nelikümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Ilisson töötas 14. detsembrist 1995. a Eesti Energia AS Lõuna Elektrivõrgu jaotusvõrgu

elektrikuna. Hagejaga toimus tööõnnetus 26. novembril 1998. a. Hageja parandas isolaatorit ning

puutus vastu pingestatud juhtmeid, sai elektrilöögi ja kukkus alla. Vigastada said vasaku käe kolm

sõrme, parem õlg ja selgroog. Eesti Energia AS töökaitse nõukogu määras tööõnnetuses tööandja

süüks 40% ja töötaja süüks 60%. Hageja kaotas töövigastuse tagajärjel Valgamaa Vaegurluse

Ekspertiisi Komisjoni 31. mai 2000. a akti järgi töövõimest 40%. Hagejale määrati III

invaliidsusgrupp. A. Ilisson koondati Eesti Energia AS-st 1. juunil 2000. a.

2. Hagiavalduses palus A. Ilisson Eesti Energia AS-lt välja mõista töövigastusega tekitatud kahju

hüvitamiseks alates 1998. detsembrist kohtuotsuseni 40% sissetulekust - kokku 53 259 krooni.

Hageja leidis, et tööõnnetuses on süüdi tööandja. Talle ei antud õnnetuse toimumise päeval kirjalikku

töökäsku ega viidud läbi instrueerimist. Ametkondlik juurdlus viidi läbi pealiskaudselt. Ta ei teadnud,

et alajaama kõrgepinge osa oli pingestatud. Enne tööõnnetust oli hageja keskmine kuupalk 4995

krooni.

3. Eesti Energia AS vaidles hagile osaliselt vastu. Hageja töötasu oli 3800 krooni kuus. Vabariigi

Valitsuse 16. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Kord) p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule

rahasummade väljamaksmises sissetuleku ulatuses, millest ta jäi töövõime kaotuse või selle

alanemise tagajärjel ilma. Hageja jätkas pärast tööõnnetust töötamist ja tema palk suurenes 1. aprillist

1999. a 4000 kroonini. Samal ajal sai ta invaliidsuspensioni 882 krooni kuus. Hageja kaotas

tööõnnetuse tagajärjel töövõimest 40% ning oli ise tööõnnetuses süüdi 60% ulatuses. 1. juunist

2000. a 28. veebruarini 2001. a oli hagejal õigus saada hüvitist 887 krooni ja 70 senti kuus. Seega

peab kostja hagejale hüvitama 5 krooni ja 70 senti kuus. Hageja invaliidsuspension suurenes

1. märtsist 2001. a.

4. Valga Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt lõhkus hageja kraanaga alajaamas töötades kogemata kaks isolaatorit. Ta otsustas vea ise

parandada ja kangutas redeli alajaama küljest lahti. Alajaamale ronides puutus ta vastu pingestatud

juhtmeid, sai elektrilöögi ning kukkus alla. Maakohus ei pidanud usutavaks tunnistaja Tiit Treimuthi

kohtuistungil antud seletust, kus ta kinnitas, et käskis instrueerimata A. Ilissonil ronida alajaama otsa

ja päästa lahti AMKA juhe. Ametkondliku juurdluse käigus on sama tunnistaja kinnitanud, et ta ei saa

aru, miks kannatanu alajaamale ronis, mingit vajadust A. Ilissonil selleks ei olnud. Hageja tegutses

äärmiselt ettevaatamatult. Staa"ika töötajana eiras ta elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas

omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. Seetõttu on ta tööõnnetuses ise süüdi 60% ja

tööandja süü on 40%. Hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõimest 40%. Tööandja, kes on

töötajale tema töökohustuste täitmisel tekitatud vigastuses süüdi, peab TsK § 464 lg 1 kohaselt

hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast

tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega on hagejal õigus

hüvitisele, kui temale makstav pension ei kata põhjustatud kahju. Tööõnnetuse toimumise ajal oli

hageja kuupalk 3800 krooni, alates 1. aprillist 1999. a 4000 krooni kuus. Hageja sissetulek suurenes,

mitte ei vähenenud. Hageja ei tööta alates 1. juunist 2000. a. Hüvitise arvutamisel tuleb aluseks võtta

hageja tööõnnetusele eelnenud 12 kuu palk ja arvestada miinimumpalkade suhtega. Seega oli hageja

keskmine palk 4995 krooni 60 senti. Arvestades sellega, et töötaja kaotas töövõimest 40% ning tema

süü oli tööõnnetuses 60%, oli tal õigus saada 1. juunist 2000. a 28. veebruarini 2001. a tekitatud

kahju eest hüvitist 879 krooni 20 senti kuus ja alates 1. märtsist 2001. a 30. septembrini 2001. a 914

krooni kuus. Ta sai 2000. aastal invaliidsuspensioni 882 krooni kuus ja alates 2001. aasta jaanuarist

960 krooni kuus. Seega on saadud pension suurem kui hageja kaotatud palk.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust kohtukulude väljamõistmise osas. TsMS § 330 lg-st 5

tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata juba üksnes seetõttu, et hagejal ei ole tekkinud

hagiavalduses märgitud kahju. Lisaks märkis apellatsioonikohus, et kuigi voolu all olev

kõrgepingeliin on vaadeldav suurema ohu allikana, on TsK § 464 lg 1 erinormiks TsK § 458 suhtes,

sätestades tööandja süülise vastutuse ka sellisel juhul, kui töötaja saab vigastada suurema ohu allikast

lähtuva riski realiseerimisest oma töökohal.

Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid hageja kaassüüd puudutavas osas. Kuid hageja kaassüü

tööõnnetuse põhjustamises on tuvastatud Valga Maakohtu 15. mai 2001. a otsusega A. Ilissoni hagis

Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks ning samas asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2001. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-2-374/2001. Vastavalt TsMS § 94 lg-le 2 ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

Seega ei ole asjakohane hageja väide, et tema polnud tööõnnetuse toimumises süüdi.

Vastavalt TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8 tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda. Kuivõrd hageja oli

vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p-le 3 vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes

hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel ning tema nõue jäi nii esimese kui teise astme kohtus

rahuldamata, siis tuleb temalt TsMS § 64 lg 2 alusel välja mõista riigilõiv riigituludesse seoses hagi

rahuldamata jätmisega 3500 krooni ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega 3500 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas ringkonnakohtule tõendi, et tema

sissetulekuks on üksnes invaliidsuspension. Seetõttu on temalt kogu riigilõivu väljamõistmine

põhjendamatu. TsMS § 57 lg-d 2 ja 3 võimaldavad kohtul vabastada isik täielikult või osaliselt

riigilõivu tasumisest ka hagi rahuldamata jätmise korral.

Korra p 18 alap 1 kohaselt makstakse tööõnnetuses kannatanud töötajale hüvitist päevast, mil ta jäi

töövigastuse tagajärjel ilma senisest sissetulekust. Hageja koondati 1. juunil 2000. a ning kohus oleks

pidanud hüvitise sellest päevast alates kostjalt välja mõistma.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja süü on tõendatud teises tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega. Nimetatud tsiviilasja vaidlusese oli töötaja koondamise õiguspärasus, mitte töötaja

süü aste tööõnnetuses.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus mõistis hagejalt riigilõivu õigesti

välja. Hageja ei tõendanud oma maksejõuetust. Ringkonnakohtu viidatud tsiviilasjas tuvastasid

kohtud töötaja ja tööandja süüastmed. Hagejal pole kahju tekkinud, sest hageja invaliidsuspension

ületab kostja tekitatud kahju.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonikohtu otsus

kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel hagejalt riigilõivu väljamõistmise osas. Selles osa saab

Riigikohus ise otsuse teha.

9. Hageja oli hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel RLS § 16 lg 1 p 3 alusel vabastatud

riigilõivu tasumisest riigituludesse. Kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes

hagiavalduse esitamisel, siis on õige kohaldada TsMS § 64 lg-t 2 ja kohus mõistab hagi rahuldamata

jätmisel otsusega hagejalt riigilõivu välja riigituludesse.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja suhtes võis kohus kohaldada TsMS § 57

lg 2. Hagi esitamise aluseks oli asjaolu, et hageja kaotas töövigastuse tagajärjel osaliselt töövõime.

Kohus tuvastas hageja saadava pensioni suuruse ja selle, et hageja ei tööta. Kui kohus leiab, et isik on

maksejõuetu, võib ta TsMS § 57 lg 2 järgi vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest

riigituludesse. Kolleegium peab võimalikuks vabastada hageja osaliselt riigilõivu tasumisest

riigituludesse ja mõistab temalt riigituludesse 500 krooni.

10. Iseenesest on õige kassaatori väide, et A. Ilissoni hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks puudus vajadus hageja kaassüü

tuvastamiseks. Selle tsiviilasja Valga Maakohtu 15. mai 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu

19. oktoobri 2001. a (nr 2-2-374/2001) otsuste põhjenduste järgi väitis hageja, et teda tuli tööle

jätmisel eelistada kaastöötajale seetõttu, et ta sai tööõnnetuses vigastada tööandja süül. Viidatud

tsiviilasjas oli vaidlusesemeks töölepingu lõpetamise seaduslikkus seoses hageja koondamisega.

Kohus tuvastas, et põhitöökohaga töötajate tööalased näitajad ei olnud võrdsed. Samas, tulenevalt

hageja väitest, tuvastas kohus ka hageja süü tööõnnetuses. Apellatsioonikohus kohaldas hageja süü

osas õigesti TsMS §-des 94 lg 2 ja 242 lg 2 sätestatut, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas

on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa

samad protessiosalised. Kuid kohus ei tuvastanud viidatud kohtuotsuses, et kannatanu süü esines

raske ettevaatamatuse vormis, mis on TsK § 462 lg 1 järgi hüvitise suuruse vähendamise eelduseks.

11. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on õigesti hinnanud tõendeid hageja süüd puudutavas

osas, ja ei pidanud vajalikuks TsMS § 330 lg-st 5 lähtuvalt korrata maakohtu otsuse põhjendusi.

Esitatud tõendeid hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et hageja oli 26. novembril 1998. a

äärmiselt ettevaatamatu. Ta eiras elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas omavoliliselt töökohta,

veendumata selle ohutuses. Seega kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist,

mis TsK § 462 lg 1 järgi, sõltuvalt kannatanu süü astmest andis aluse hüvitise suurust vähendada või

keelduda hüvitisest kahju eest. Kuivõrd kohtud tuvastasid kahju tekkimises kannatanu enda raske

ettevaatamatuse, siis oli õigustatud kahju kindlakstegemisel hageja 60%-lise süü astmega

arvestamine. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud hüvitise välja mõistma

alates 1. juunist 2000. a. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab kahjutekitaja hüvitama tema süü läbi

kannatanule tekkinud kahju osas, mis ületab hagejale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt

tegelikult saadava pensioni summa. Apellatsioonikohus leidis õigesti TsK §-dest 462 lg 1 ja 464 lg 1

ning Korra p-dest 2, 7, 20 lähtudes, et arvestades hageja keskmist kuupalka enne tööõnnetust, tema

töövõime kaotust ja tema enda rasket ettevaatamatust kahju tekitamises, ületab hageja tegelikult

saadav pension kostja tekitatud kahju. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud hagiavalduses märgitud kahju.

J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa