3-1-1-64-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 13. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

P. K. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 99 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 2-4/65-02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2002

Istungil osalenud isikud

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Maano Saareväli

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2002. a otsus P. K. haldusõiguserikkumise asjas nr 2-4/65-02

HÕS § 99 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Määrus jõustub 13. juunil 2002 ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Seoses kannatanu ja kohtualuse leppimisega lõpetati Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määrusega KrMK § 5 lg 4 alusel menetlus

kriminaalasjas, milles P. K. oli antud kohtu alla KrK § 204 lg 1 järgi. P. K. oli esitatud süüdistus selles, et ta 21. veebruaril 2001. a kella 15.35

ajal rikkus kehtiva Liikluseeskirja p-de 44 ja 91 nõudeid, juhtides Tallinnas X tänaval X tänava suunast X tänava suunas sõiduautot Peugeot

Partner. Teelt sissesõitmisel ja vasakpöörde sooritamisel Keskturu territooriumile ei veendunud ta manöövri ohutuses ja sõitis otsa jalakäijale

O. L., kes sai raske kehavigastuse.

2. 13. novembril 2001. a koostas Tallinna Liiklusjärelevalve osakonna politseivaneminspektor Stenli Graaf selle sündmuse kohta P. K. HÕS

§ 99 lg 1 alusel haldusõiguserikkumise protokolli. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna ametiisiku Indrek Madari

19. novembri 2001. a otsusega karistati P. K. HÕS § 99 lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuueks kuuks. P. K. vaidlustas

selle otsuse Tallinna Linnakohtus. Ta taotles otsuse tühistamist ja haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamist.

3. Tallinna Linnakohtu 14. detsembri 2001. a otsusega rahuldati P. K. kaebus osaliselt. Politseijuhtivinspektori poolt P. K. määratud karistus

asendati mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheks kuuks ja rahatrahviga 20 päevapalgamäära ulatuses, s.o 1060 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt annab HÕS § 6 lg 2 võimaluse võtta isik haldusvastutusele, kui toime pandud tegu ei too kaasa kriminaalvastutust.

KrMK § 168 lg 7 näeb ette võimaluse saata materjalid haldusvastutusele võtmise küsimuse otsustamiseks, kui menetlus kriminaalasjas

lõpetatakse. Ühtlasi leidis kohus, et P. K. tegevuses on tuvastatud HÕS § 99 lg 1 koosseis, kuna ta põhjustas Liikluseeskirja sätteid rikkudes

kannatanule varalist kahju. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et P. K. on oma süüd tunnistanud ja asunud kannatanule tekitatud kahju

hüvitama. Samuti arvestas kohus, et P. K. vajab juhiluba töökohustuste täitmisel.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas P. K. apellatsioonkaebuse, milles taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist.

Kaebuse motiivide kohaselt ei võtnud kohus seisukohta väite suhtes, et isikut ei või halduskorras karistada pärast kriminaalasja lõpetamist

leppimise tõttu. Samuti jättis kohus tähelepanuta väited menetlusnormide rikkumise kohta asja arutamisel ametiisiku poolt.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2002. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati. Tallinna Linnakohtu ja

politseijuhtivinspektor I. Madari otsused tühistati ning menetlus haldusõiguserikkumise asjas lõpetati.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on ebaõigesti viidanud KrMK § 168 sätetele, kuna selle paragrahvi alusel lõpetavad kriminaalasja

üldjuhul eeluurimisorganid või prokuratuur, välja arvatud menetluse lõpetamine kriminaalvastutuse east noorema suhtes ja alaealise suhtes

seoses kasvatusliku iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamisega. Kohtuliku arutamise käigus toimub kriminaalasja lõpetamine KrMK § 5 lg 4

alusel KrMK §-s 220 ette nähtud korras. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kriminaalasja lõpetamisel KrMK § 5 lg 4 alusel on teatud

tingimustel lubatud kriminaalasja uuendamine samas kuriteos. Kui isik võetakse vahepeal haldusvastutusele, on kriminaalasja uuendamine aga

välistatud.

Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 6 lg 2 sätestab, et isik võetakse haldusvastutusele juhul, kui toime pandud tegu ei too vastavalt seadusele

kaasa kriminaalvastutust. Antud juhul on kriminaalvastutus ette nähtud KrK § 204 lg-s 1.

Seadusandja on KrK § 204 lg-s 1 nimetatud kuriteo tunnuste olemasolul kriminaalasja lõpetamisel KrMK § 5 lg 4 alusel näinud ette

haldusvastutuse vaid HÕS § 96 lg-s 5. Sellest tulenevalt on muudel juhtudel KrMK § 5 lg 4 alusel kriminaalasja menetluse lõpetamise korral

isiku haldusvastutusele võtmine välistatud.

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond. Kassaator palub

tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna

politseijuhtivinspektor I. Madari 19. novembri 2001. a otsus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

7.1. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et lähtudes KrMK § 168 lg-st 7, saab kohus kriminaalasja lõpetada üksnes KrMK § 5

lg 1 p-s 5 ja KrK § 10 lg-s 5 ette nähtud juhtudel. Kaebuse esitaja arvates tuleb KrMK § 168 lg 7 vaadelda koos KrMK §-ga 220, mistõttu on

võimalik materjalide saatmine isiku haldusvastusele võtmise otsustamiseks ka juhul, kui kriminaalasi lõpetatakse KrMK § 5 lg 4 alusel.

Nimetatud alusel kriminaalasja lõpetamisel ei ole haldusõigusrikkumise menetlust alustama volitatud ametkond menetluse alustamise

otsustamisel seotud kohtu poolt KrMK § 168 lg-st 7 tuleneva õiguse kasutamisega või kasutamata jätmisega ja menetluse alustamist volitatud

ametkond võib menetluse alustamise otsustada iseseisvalt.

Kassaatori arvates ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et pärast kriminaalmenetluse lõpetamist on isiku haldusvastutusele võtmine

lubatud ainult HÕS § 96 lg 5 alusel. Kaebuses leitakse, et selline seisukoht on vastuolus ringkonnakohtu teise seisukohaga, et

kriminaalmenetluse uuendamise võimalus välistab haldusvastutusele võtmise.

7.2. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et HÕS § 99 lg-s 1 ette nähtud haldusõiguserikkumise koosseisu olemasolu ei või motiveerida

kannatanule raske kehavigastuse tekitamisega põhjustatud varalise kahju tekitamisega.

7.3. HÕS § 6 lg 2 kohaselt võetakse isik haldusvastutusele juhul, kui tegu ei too vastavalt seadusele kaasa kriminaalvastutust. Lähtudes süütuse

presumptsioonist, ei saa kedagi lugeda teo toimepanemises süüdiolevaks enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ning enne seda ei saa

rääkida ka kriminaalvastutusele võtmisest. Kuni kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni konkureerivad teo suhtes nii

kriminaalvastutust kui ka haldusvastutust sätestavad seadusenormid, kusjuures esimesed prevaleerivad viimaste üle (kui ühte tegu on võimalik

kvalifitseerida nii KrK kui ka HÕS eriosa normide järgi, siis ei kohaldata haldusvastutust enne, kui on otsustatud kriminaalvastutuse küsimus).

HÕS § 6 lg-s 2 väljendub seaduseandja eesmärk, et igale õigusrikkumisele järgneb sanktsioon ehk teisisõnu " keegi ei saa rikkuda õiguskorda

ilma selle eest vastutust kandmata. Õigusvastase teo lubamatuse ja õiguskindluse seisukohalt ei ole õige olukord, kus isik, kes oma

õigusvastase käitumisega on põhjustanud teisele isikule raskeid või üliraskeid kehavigastusi, pääseb igasugusest vastutusest oma teo eest.

Samas isik, kes on toime pannud haldusõiguserikkumise, kuulub haldusvastutusele võtmisele, sest HÕS ei näe ette menetluse lõpetamist

seoses kannatanu ja õigusrikkuja leppimisega. Õigusvastane tegu eksisteerib sõltumata kannatanu suhtumisest teosse ja selle tagajärge ning

riik peab sellisele teole reageerima.

7.4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ebaõigesti tõlgendanud HÕS § 96 lg 5. Kassaator leiab, et selle normi eripära seisneb vaid

sanktsiooni ranguses dispositsioonis kirjeldatud teo eest, kui selle teo on toime pannud alkoholijoobes olev isik. Kui seda normi ei eksisteeriks,

tuleks õiguserikkuja suhtes kohaldada teisi HÕS norme, mis näevad ette karistuse Liikluseeskirja nõuete rikkumise eest, s.t tegu ja tagajärg

iseenesest ei too kaasa rangemat vastutust ehk raskemat karistust.

7.5. Tulenevalt HÕS § 30 lg 1 p-st 1 ja lg 5 p-st 1 on seaduse rakendaja kohustus alustada teo, kus esinevad nii kuriteo kui ka

haldusõiguserikkumise tunnused, suhtes eelkõige kriminaalmenetlust ning selle lõpetamisel (ka KrMK § 5 lg 4 alusel) näeb seadus ette

võimaluse isiku haldusvastutusele võtmiseks. Kuivõrd kriminaalvastutuse äralangemisel säilib haldusõiguserikkumise koosseis, on

õiguskaitseorganid kohustaud sellele teole reageerima. Kui kohus sellele ei reageeri, on reageerimise kohustus teistel õiguskaitseorganitel, sh

politseil.

8. Riigikohtu istungil jäi Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja M. Saareväli kassatsioonkaebuse juurde selles

toodud põhjendustel ja taotles kaebuse rahuldamist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrK § 1 kohaselt määrab kriminaalkoodeks kindlaks kriminaalkorras karistatavad teod ja näeb ette karistused ning muud mõjutusvahendid,

mida võib kohaldada neid tegusid toimepannud isikute suhtes.

HÕS § 6 lg 1 sätestab, et haldusõiguserikkumine on süüline - tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille

eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võetakse haldusvastutusele juhul, kui see tegu vastavalt

seadusele ei too kaasa kriminaalvastutust.

Kui tegu on kirjeldatud kriminaalkoodeksi eriosa mõne paragrahvi dispositsioonis, siis tähendab see, et tegu toob vastavalt seadusele kaasa

kriminaalvastutuse, sest selle teo suhtes on KrK § 1 kohaselt võimalik kohaldada üksnes kriminaalkoodeksi sätteid ja sellest tulenevalt ka

kriminaalmenetluse koodeksi sätteid. Lähtuvalt HÕS § 6 lg-st 2 ei saa sama tegu tuua kaasa haldusvastutust, olenemata sellest, kas teo toime

pannud isik tegelikult selle teo eest kriminaalvastutusele võetakse või mitte. Seadus ei sea haldusvastutusele võtmist sõltuvusse mitte sellest,

kas teo toime pannud isik võetakse kriminaalvastutusele või mitte, vaid sellest, kas tegu ise kui selline toob kaasa kriminaalvastutuse.

Õiguskindluse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt ei saa üks tegu olla üheaegselt nii kuritegu kui ka haldusõiguserikkumine.

Kriminaalkoodeksis sätestatud teo eest on haldusvastutus kohaldatav ainult siis, kui kriminaalasi lõpetetakse põhjusel, et kriminaalmenetluse

käigus tuvastatakse, et toimepandud tegu ei sisalda kõiki kuriteokoosseisuks vajalikke elemente, kuid samal ajal ilmnevad selles teos

haldusõiguserikkumise tunnused. Kriminaalasja menetluse lõpetamise korral muudel seaduses ette nähtud alustel - nn mitterehabiliteerivatel

asjaoludel (näiteks KrMK § 5 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel seoses aegumise või amnestiaga, aga samuti KrMK § 5 lg-s 4 ette nähtud leppimise tõttu),

tuleb asuda seisukohale, et nendel juhtudel on teo toime pannud isik võtnud omaks kriminaalkoodeksis sätestatud teo toimepanemise, kuigi

tema suhtes puudub süüdimõistev kohtuotsus. Selline seisukoht tuleneb asjaolust, et nimetatud juhtudel ei ole KrMK § 5 lg-te 3 ja 4 kohaselt

menetluse lõpetamine muuhulgas lubatud ka juhul, kui sellega ei ole nõus süüdistatav. Süüdistatava õigus mitte nõustuda menetluse

lõpetamisega kriminaalasjas tagab talle võimaluse tuvastada oma süütust õigeksmõistva kohtuotsuse kaudu, kui ta leiab, et tema ei ole tegu,

milles teda süüdistatakse, toime pannud. Sama kinnitab ka asjaolu, et kriminaalmenetluse võib KrMK § 5 lg 4 alusel lõpetada vaid kolmanda

astme ning ettevaatamatuse tõttu toime pandud teise astme kuriteos. Järelikult ei kuulu KrMK § 5 lg 4 kohaldamisele, kui süüdistatava

käitumises puudub kuriteokoosseis. Kohtueelse uurimise staadiumis kuulub sellisel juhul kriminaalasi lõpetamisele KrK § 5 lg 1 p-de 1, 2

või 5 alusel, kohtuliku arutamise staadiumis tuleb aga KrMK § 268 lg 4 kohaselt teha õigeksmõistev kohtuotsus.

10. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et HÕS § 6 lg-s 2 väljendub seaduseandja eesmärk, et igale õigusrikkumisele

järgneb sanktsioon ehk teisisõnu " keegi ei saa rikkuda õiguskorda ilma selle eest vastutust kandmata. Õigusvastase teo lubamatuse ja

õiguskindluse seisukohalt ei ole õige olukord, kus isik, kes oma õigusvastase käitumisega on põhjustanud teisele isikule raskeid või üliraskeid

kehavigastusi, pääseb igasugusest vastutusest oma teo eest. Samas kuulub isik, kes on toimepannud haldusõiguserikkumise, haldusvastutusele

võtmisele, sest HÕS ei näe ette menetluse lõpetamist seoses kannatanu ja õigusrikkuja leppimisega. Õigusvastane tegu eksisteerib sõltumata

kannatanu suhtumisest teosse ja saabunud tagajärge ning riik peab sellisele teole reageerima.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrMK § 5 lg 4 alusel on kriminaalasja menetlejal küll õigus menetluse

lõpetamiseks, kuid see ei ole tema kohustus. Seaduseandja on sellel alusel kriminaalasja menetluse lõpetamise võimalikkuse seadunud

sõltuvusse kõigepealt menetlusosaliste ja prokuröri nõusolekust, kuid nende nõusolek ei kohusta menetlejat veel menetlust kindlasti lõpetama.

Seega on seaduseandja mitmekordselt taganud olukorra, et kuriteo toime pannud isik ei vabaneks liiga kergelt kriminaalvastutusest. Samas ei

muuda kannatanuga leppimine kuriteokoosseisule vastavat tegu haldusõiguserikkumiseks.

11. Probleemistikul, mida on ringkonnakohtu otsuses ja kassatsioonkaebuses käsitletud seonduvalt HÕS § 96 lg-ga 5, ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda, kuna selle sätte rakendamise üheks obligatoorseks tingimuseks on asjaolu, et mootorsõidukit juhtis

isik, kes oli tarvitanud alkoholi, narkootikumi või psühhotoksilisi aineid. Käesolevas asjas pole selliseid asjaolusid tuvastatud.

12. Käesolevas asjas on Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määrusega kriminaalasjas nr 1/2-1696/2001 tuvastatud, et P. K. pani toime

kuriteo, mis on kvalifitseeritav KrK § 204 lg 1 järgi. Seda määrust ei ole vaidlustatud. Seega on ülaltoodud põhjendustel välistatud P. K.

haldusvastutusele võtmine sama teo eest.

13. Toodud põhjendustel ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2002. a otsus P. K. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 99 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg