3-2-1-84-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-84-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagi Imre Reino vastu 47 928 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/208/02

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Imre Reino kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

27. mai 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Kostja I. Reino

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. veebruari 2002. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26. septembril 1997. a toimus liiklusõnnetus, mille käigus Imre Reino sõitis autoga Ford Taurus

tagant otsa tema ees seiskunud autole Ford Scorpio, mis omakorda põrkus ees seisnud autoga Ford

Sierra. Liiklusõnnetuse põhjustanud Imre Reino ei olnud oma tsiviilvastutust kindlustanud.

2. 22. veebruaril 2000. a esitas Eesti Liikluskindlustuse Fond (edaspidi ELF) hagi Imre Reino vastu

47 928 krooni saamiseks, sealhulgas 36 720 krooni kannatanutele hüvitatud varakahju ja 11 208

krooni käsitluskulu. Hageja tugines liikluskindlustusseaduse § 38 lg-le 1, mille kohaselt liikluskahju

põhjustanud sõiduki juhilt on õigus regressi korras sisse nõuda liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi

käsitlemisel tehtud kulutused.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et kahju eest peab vastutama sõiduki omanik - äriühing

Capital Greenwood Finance Inc.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 47 928 krooni. LKS § 38

lg 1 liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud redaktsioon nägi ette, et ELF-il on regressiõigus

liikluskahju põhjustanud sõiduki juhi või selle omaniku vastu. Hagejal oli õigus valida, kelle vastu ta

hagi esitab. LKS § 38 lg 1 sätestab liikluskahju põhjustanud isiku täiendava vastutuse lisaks sõiduki

omaniku vastutusele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. veebruari 2002. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Linnakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti LKS § 38 lg 1. Asjaolust, et regressinõude võib

ELF esitada mitte üksnes sõiduki omaniku, vaid ka sõiduki juhi vastu, ei tulene nagu vastutaks

sõiduki juht kindlustuslepingu sõlmimata jätmise eest: sõiduki juht vastutab kahju eest, mille ta

liiklusõnnetuse käigus põhjustas, ELF-il on aga õigus temalt kannatanutele väljamakstud kulutuste

hüvitamist nõuda sellest tulenevalt, et juhi tsiviilvastutus oli kindlustamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtul teha asjas uus

otsus.

Kostja leiab, et LKS § 5 lg 2 ja § 38 lg 1 on omavahel vastuolus, kuna sisuliselt identsete hüpoteeside

kõrval seavad vastutuse erinevatele subjektidele. LKS § 38 lg 1 ei sätesta täiendavat vastutust

liikluskahju põhjustanud isiku poolt lisaks sõiduki omaniku vastutusele, vaid annab fondile õiguse

nõuda liikluskahju selle põhjustanud juhilt või sõiduki omanikult. Sõiduki omanik vabastati täielikult

vastutusest, vaatamata LKS § 5 lg-le 2.

Kostja esitas apellatsioonkaebuses väite, et LKS § 38 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja 32.

Ringkonnakohus ei vastanud sellele piisava põhjalikkusega. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab

kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse

norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. LKS § 38 lg 1 annab fondile õiguse valida, kas

ta esitab nõude kahju põhjustanud juhi või sõiduki omaniku vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

TsÜS § 3 sätestab, et kui seaduse üks säte täpsustab teist või kehtestab teisest erandi, loetakse

täpsustatavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks. Sel juhul kohaldatakse erisätet.

Apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud 1. juulist 1995. a kuni 1. juunini 2001. a kehtinud

liikluskindlustuse seadust. LKS § 5 reguleeris kindlustuslepingu sõlmimise kohustust. Sama

paragrahvi lõige 2 sätestas, et kui sõiduki suhtes on kindlustusleping sõlmimata ja sellega on tekitatud

liikluskahju, vastutab selle sõiduki omanik Eesti Liikluskindlustuse Fondi ees viimase poolt

kannatanule liikluskahju hüvitamisel ja kindlustusjuhtumi käsitlemisel tehtud kulutuste ulatuses. See

säte asub 1. juulil 1995. a jõustunud liikluskindlustuse seaduse 1. peatükis - üldsätted ja põhimõtted.

Liikluskahju hüvitamise peatükis asub § 38 - kindlustusandja regressiõigus - mille kohaselt

kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus

nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja liikluskahju

hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused.

Seega on LKS § 38 erisätteks LKS § 5 suhtes. Järelikult kohaldas ringkonnakohus õigesti LKS § 38

lõiget 1, mis annab Eesti Liikluskindlustuse Fondile õiguse nõuda tekitatud liikluskahju regressi

korras hüvitamist ka sõiduki juhilt.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa