3-1-1-69-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-69-02

Otsuse kuupäev

12. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi D. T. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ning § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 7

järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2002. a otsus kriminaalasjas nr II-1-49/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. T. ja tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov, kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2002. a

Istungil osalenud isikud

D. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov, riigiprokurör Marge

Püss ja tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 49 lg-st 5, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2002. a ja Ida-Viru Maakohtu 30. oktoobri 2001. a otsused D.

T. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ning § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 7 järgi, samuti S. M.

süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi.

2. Süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 7 järgi mõista D. T. õigeks.

3. Süüdi tunnistada D. T. KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi ja mõista talle KrK § 39 sätteid rakendades karistuseks neli

aastat vabadusekaotust.

4. Süüdi tunnistada S. M. KrK § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi, jättes karistuse - kuus aastat vabadusekaotust - muutmata.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. D. T. ja S. T. kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt, S. T. kassatsioonkautsjon tagastada.

7. Välja mõista D. T. 2454 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

8. Kohtuotsus jõustub 12. juunil 2002. a ja ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 30. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati D. T. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ning § 17 lg 6 ja § 101 p-

de 1, 7 järgi. Karistuseks mõisteti kohtualusele vastavalt kuus ja seitse aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti D. T.

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust.

Sama otsusega tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ning § 101 p-de 1, 7 järgi veel S. M., keda karistati vastavalt kuue ja kolmeteist

aasta vabadusekaotusega.

Röövimise episoodis tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad tungisid 13. mail 2000. a võõra vara omastamise eesmärgil Sillamäel

asuvasse kommunaalkorterisse, mida hakkasid sahtleid ja kappide uksi lahti tõmmates läbi otsima. Kui korteri köögis viibinud A. M. nõudis

nende lahkumist, hakkas S. M. A. M-i peksma jalgade ja kaikaga pähe ja teistesse kehaosadesse, kasutades seega elule ja tervisele ohtlikku

vägivalda. Vähemalt kahel korral lõi kannatanut jalaga ka D. T. Pärast kannatanu peksmist omastati korterist esemeid 250.- krooni

väärtuses.

Kohus nägi D. T. kaasaaitavat tegevust röövimisele selles, et ta ei peatanud kannatanu peksmist S. M. poolt ning lõi ka ise kannatanut nö

näilise ohu ettekäändel. Ta toetas oma kohalolekuga ja soodusolukorra loomisega S. M. käitumist ja osutas temale kaasabi A. M.

õiguspärase käitumise takistamiseks, kes püüdis peatada S. M. rünnakut korteriomanike vara vastu. D. T. ei avaldanud vastuseisu ega

takistanud ka muul viisil S. M. omastamast korterist erinevaid esemeid. Korterist lahkumisel ei püüdnud D. T. ka osutada kannatanule

võimalikku abi, kuigi pidi aru saama oma käitumise tagajärgedest.

S. M. tunnistati süüdi veel tahtlikus tapmises raskendavail asjaoludel ja D. T. sellele kaasaaitamises. Pannes nimelt toime ülakirjeldatud

röövimise, peksis S. M. A. M-i pikka aega erilise julmusega jalgade ja metallvardaga varustatud kaikaga pähe ja teistesse kehaosadesse.

A. M. tegevust heaks kiites ja toetades lõi A. M. mõnel korral jalaga ka D. T. Kohtualuste poolt tekitatud rohkearvuliste kehavigastuste

tagajärjel suri kannatanu kohapeal.

Maakohus leidis, et ka antud juhul tegutses D. T. S. M-i käitumist õigustavalt. Konkreetselt väljendus see põrandal lamava A. M. löömises

jalaga kehasse, kuna talle näis, et viimasest tuleneb oht omavolitsevale S. M-le, mis võib takistada teda omakasu eesmärgil korteris kappe

läbi otsimast. Samuti hoidis D. T. oma kohalolekuga kõik korterielanikud kontrolli all, et need ei väljuks oma tubadest ega tuleks segama

S. M.

Kohtu hinnangul kinnitas D. T. kaasaaitamistahtlust ka ühiselt S. M. surnukeha korterist keldrisse tassimine. Seega sai ta kohtu arvates aru,

et tema käitumine oli seotud saabunud tagajärjega ning ta asus koos S. M. kuriteo jälgi varjama. Peale kuriteo toimepanemise jälgede

kõrvaldamist sisenes ta uuesti koos S. M. korterisse, kust varastasid veel toiduaineid. Seega toetas ta kohtu arvates S. M. süülist käitumist

otsese tahtlusega.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu D. T., tema kaitsja ning ka tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov.

Apellatsioonkaebuse esitas ka S. M., samuti tema kaitsja. Kõigis kaebustes taotleti süüdimõistetute käitumise osalist ümberkvalifitseerimist

ning vastavalt karistuse kergendamist.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, apellatsioonkaebused

rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Maakohtu motiive ei pidanud

kriminaalkolleegium vajalikuks korrata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse süüdimõistetu D. T. ja tema seaduslik esindaja Sergei Tjuljukov.

4.1 Kassaator D. T. väidab, et kohtud on erapoolikult hinnanud tõendeid ja tunnistajate ütlusi. Nii on mitmed tunnistajad alles hilisemalt

hakanud rääkima tõtt, kuid kohtud on põhjendamatult arvestanud ainult teda süüstavaid ütlusi. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult

jätnud arvestamata S. M. ülestunnistuse selle kohta, et A. M. peksis ta surnuks üksinda. Ringkonnakohus jättis alusetult ka rahuldamata

taotlused mitme tunnistaja vahetuks ülekuulamiseks kohtuistungil, mis veelkord kinnitab kohtu mitteobjektiivsust. Kassaator palub

Riigikohtul ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

4.2 S. T. kassatsioonkaebuses korratakse sisuliselt D. T. kaebuses toodud seisukohti. Täiendavalt märgitakse ainult, et arvestades D. T.

isikut, oleks võinud talle määrata märkimisväärselt kergema karistuse.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid D. T. kaitsja A.-E. Lukas ja seaduslik esindaja S. Tjuljukov ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Riigiprokurör taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Maakohtu otsuses on põhistatud D. T. käitumise kvalifitseerimist kaasaaitamisena röövimisele sellega, et ta lõi kannatanut nö näilise ohu

ettekäändel ning toetas S. M. käitumist oma kohaloleku ja soodusolukorra loomisega (tlk 375). Sisult samasuguse motivatsiooniga on

põhistatud ka D. T. süüdimõistmist kaasaaitamises tapmisele raskendavail asjaoludel (tlk 376). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

sellise motivatsiooniga vaid osaliselt, so D. T. süüdimõistmisel röövimisele kaasaaitajana.

6.1 Vaatamata sellele, et kohtualuste käitumine on kvalifitseeritud röövimise ja tapmise ideaalkonkurentsina, on nende tegevus tulenevalt

objektiivsest teokirjeldusest ajaliselt vaadeldav mitme erineva käitumisaktina - seda vähemalt D. T. osas. Nii on kohtuotsustega loetud

tõendatuks, et kööki läks esimesena S. M., kes hakkas seal kannatanut peksma (tlk 374). D. T. järgnes talle kööki hiljem, kus lõi kannatanut

paaril korral jalaga, peale mida lahkus enda kinnitusel uuesti köögist (tlk 373). Alles seejärel hakkas S. M. kannatanut peksma jalgade ja

metallist esemega, mis viis lõppkokkuvõttes kannatanu surmani. Maakohus on eeltoodule vastavalt leidnud, et ei ole kogutud tõepäraseid

tõendeid D. T. poolt A. M. peksmise kohta lauajala või mõne muu esemega (tlk 375).

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt maa-ja ringkonnakohtust, et D. T. kirjeldatud käitumine (kannatanu kahel korral jalaga

löömine) ammendab ennast röövile kaasaaitamises ning ei ulatu edasise S. M. käitumise toetamiseni. Nimelt peab kaasaaitamistegu

vastavalt kriminaalõiguse teooriale ja kohtupraktikale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-94-00, RT III 2000, 24, 261)

järgneva põhiteo kaaspõhjustama, st ta peab enda objektiivselt kvaliteedilt avaldama mõju põhjusliku seose arengule ja seda toetama.

Käesoleval juhul, arvestades seejuures ajalist distantsi D. T. käitumise ja S. M. edasise tegevuse vahel, tuleb Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates sellist põhjuslikku seost (kaasaaitamis)teo ja tagajärje vahel eitada. Teisisõnu - D. T. (aitav) tegu ei ulatunud

talle etteheidetava tagajärjeni tapmise mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub küll maa-ja ringkonnakohtuga selles, et

kaasaaitamistegu võib seisneda ka täideviija teootsuse tugevdamises või soodusolukorra loomises. Samas on kohtud jätnud täielikult

motiveerimata, kas ja kuidas konkreetselt D. T. teisi korterielanikke kontrolli all hoidis, et sellega toetada S. M. poolt tapmise

toimepanemist. Pelgalt kuriteo toimepanemise vahetus läheduses viibimine ei ole aga kindlasti käsitatav kaasaaitamisteona KrK § 17 lg 6

mõttes.

6.3 Sellest johtuvalt muutub ka ülearuseks tapmisele kaasaaitamistahtluse tuvastamine D. T. käitumises. Samas peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgnevat.

Kuriteost osavõtja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja

subjektiivsete elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-94-00, RT III 2000, 24,

261). Kaasaaitaja peab seega teadma, et ta toetab teatud kindlat võõrast tegu ja kuritegu viiakse lõpule tema teopanuse toel. Teisisõnu -

kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet. Ida-Viru Maakohus on seevastu aga leidnud, et D. T. ehmus, kui ilmnes, et A. M.

on surnud (tlk 377). Sellise hinnanguga on maakohus juba iseenesest välistanud tapmisele kaasaaitamistahtluse olemasolu D. T. käitumises

ning ainetuks muutub ka D. T. edasise käitumise analüüs kuriteo jälgede varjamisel.

6.4 Eeltoodu alusel tuleb D. T. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 7 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et õiguslikult on vigane ka D. T. süüdimõistmine KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4

järgi. Esialgselt anti D. T. kohtu alla kui röövimise kaastäideviija, st tema käitumine kvalifitseeriti kui isikute grupi poolt toimepandud

kuritegu (tlk 314). Ida-Viru maakohus kvalifitseeris kohtualuse käitumise ümber nimetatud kuriteole kaasaaitamisena (tlk 374). Vastavalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-83-01 (RT III 2001, 25, 268) väljendatud seisukohale ja kestvale praktikale tähendab

tegutsemine isikute grupis kaastäideviimist. Seetõttu tuleb D. T. käitumine röövimise episoodis ümber kvalifitseerida KrK § 17 lg 6 ja § 141

lg 2 p-de 3, 4 järgi. Sellest tulenevalt ja lähtudes AKKS § 49 lg-st 5 tuleb ka S. M. käitumine kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi.

8. Vastavalt eeltoodule tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ümber vaadata ka D. T. mõistetud karistus, st kuus aastat

vabadusekaotust röövimisele kaasaaitamise eest. Ida-Viru Maakohtu otsusega on S. M. kui röövimise vahetule täideviijale samuti mõistetud

kuus aastat vabadusekaotust. Arvestades D. T. käitumise osalist ümberkvalifitseerimist, samuti tema alaealisust ning üldist vähest rolli

kuriteo toimepanemisel, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et on võimalik mõista talle karistus alla sanktsiooni alammäära. Rakendades

KrK § 39 sätteid, tuleb D. T. KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 3, 4 järgi mõista karistuseks neli aastat vabadusekaotust. S. M. mõistetud

karistuse vähendamiseks puudub Riigikohtul seaduslik alus.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher