3-2-1-69-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-69-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

G. van den Bergh Nijmegen B. V. hagi TÜ E-Piim vastu leppetrahvi 799

750 krooni saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1712/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

G. van den Bergh Nijmegen B. V. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

29. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Ots, kostja esindaja vandeadvokaat

T. Vaher

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hollandi äriühing G. van den Bergh Nijmegen B. V. ning Eesti äriühingud Tulundusühistu E-Piim

ja AS Ühinenud Meiereid sõlmisid 2. juunil 1999. a kolmepoolse lepingu (edaspidi leping), Euroopa

Liitu eesti või tootmiseks, müümiseks ja importimiseks Euroopa Liidu määruse EC 2508/97 alusel.

Leping jõustus allakirjutamisest ja kehtis kuni 1. jaanuarini 2000. a. Lepingu järgi kohustusid TÜ E-

Piim ja AS Ühinenud Meiereid otseselt või kaudselt mitte müüma Eestis või väljaspool Eestit eesti

võid, mis on mõeldud vastavalt viidatud määrusele ekspordiks Euroopa Liitu. Hageja kohustus ostma

Euroopa Liitu imporditavat eesti võid TÜ-lt E-Piim ja AS-lt Ühinenud Meiereid ning mitte mõnelt

teiselt partnerilt Eestis või väljaspool Eestit. Lepingu rikkuja pidi tasuma kummalegi teisele poolele

leppetrahvi 50 000 USA dollarit. Samas lepiti kokku kasumi jaotamise põhimõtetes. Kuna TÜ E-Piim

müüs lepingu kehtivuse ajal eesti võid teistele Hollandi äriühingutele, kes müüsid seda Euroopa

Liidus, nõudis hageja kostjalt 799750 krooni leppetrahvi tasumisest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Eestis toodetud ja Euroopa Liitu eksporditava või osas oli turg piiratud

nii koguselt kui ka turuosaliste ringi osas. Lepingu sõlmimise ajal sai Euroopa Liitu eksportida ainult

kahe Eesti ettevõtja - AS Põlva Piim ja TÜ E-Piim toodetud võid, kokku maksimaalselt 1 800 tonni.

Hagejal oli nn kvoodivõi Euroopa Liitu importimise litsents ja ta üritas lepinguga tagada endale

ainuõiguse importida Euroopa Liitu kogu Eestis toodetud nn kvoodivõi. Samas ei võtnud hageja

endale kohustust osta teistelt lepinguosalistelt võid ja tal säilis õigus osta võid ainult ühelt

lepinguosaliselt. Leping oli vaba ettevõtlust kahjustav ja konkurentsivabadust piirav.

3. Järva Maakohtu 7. septembri 2001. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja leppetrahv 750 110 krooni ning kohtukuluna tasutud riigilõiv 37 905 krooni. Kohus luges

tõendatuks, et TÜ E-Piim müüs oma võid markeeringuga EUR 1999. a juunist kuni septembrini

Hollandi äriühingutele 451 240 USA dollari eest ning sellega rikkus lepingus võetud kohustust. Kuna

leping sätestas poolte õigused ja kohustused või importimisel Euroopa Liitu, siis oli või turg Euroopa

Liidu, mitte Eesti territooriumil ja kohaldamisele ei kuulu konkurentsiseaduse sätted. Ka ei nähtu asja

materjalidest, et leping piiras kostja tootmismahtu, jagas varustusallikat, tõi kaasa toorainebaasi

ümberjagamise või kahjustas muul viisil vaba konkurentsi Euroopa territooriumil. Arvestades seda, et

kostja asus varsti peale lepingu sõlmimist lepingut rikkuma ning mõlema äriühingu ilmset kavatsust

äritegevuse jätkamiseks, samuti mõlema poole tähelepanuväärseid majanduslikke huve ning kostja

osa Eesti kui koostööpartneri maine kujundamisel, luges kohus nõutud leppetrahvi olevat paraja

suurusega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati, uue otsusega

jäeti hagi rahuldamata ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulu 113 505 krooni. Otsuse

põhjenduste kohaselt kuulus asjas kohaldamisele konkurentsiseadus. Konkurentsiseaduse (KoS) § 3

lg 1 kohaselt rakendatakse seadust kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise

konkurentsivabaduse kaitseks; kaubaturg on ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade

käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal. Kuna hageja sõlmis lepingu Eesti äriühingutega

nende poolt Eestis toodetud või ostmiseks, osaleb ta Eesti kaubaturul ja leping peab vastama Eesti

konkurentsiseadusele. Leping sisaldas kostja toodetud või turustamise keeldu mitte ainult teistele

Euroopa Liidu importööridele, vaid ka kõikidele kolmandatele isikutele Eesti territooriumil ja

väljaspool seda. Kokkulepe mitte müüa Euroopa Liitu ekspordiks mõeldud võid mitte kellelegi teisele

peale hageja on kaubaturgu piirav ja vastuolu tõttu KoS §-ga 4 lg 1 p 2 tühine. Kuna hageja nõuab

leppetrahvi tühise lepingutingimuse rikkumise eest, on nõue põhjendamatu.

Kohtukuluna mõisteti hagejalt kostja kasuks välja tasutud riigilõiv 76 000 krooni ja õigusabikulu

37 505 krooni, kokku 113 505 krooni. Kostjale õigusabikulu sissenõudmisel arvestas

apellatsioonikohus TsMS §-st 61 lg 1 p 1 sätestatuga ning rahuldas vastava taotluse osaliselt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja mõista kostjalt välja hageja kantud kohtukulu.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sõlmides Eesti ettevõtjatega nende poolt Eestis toodetud või

ostmiseks lepingu, osaleb hageja Eesti kaubaturul ja kohaldamisele kuulub Eesti konkurentsiseadus.

Hageja ei ole konkurentsiseaduse mõttes mitte ostja, vaid edasimüüja. Konkurentsiseaduse järgi

defineeritaks kaubaturgu ostja kaudu, kelleks käeoleval juhul on Euroopa Liidu tarbijad. Seetõttu on

kaubaturuks Euroopa Liit ja Eesti konkurentsiseadus ei kuulu asjas kohaldamisele. Kuna lepinguga

sätestati poolte õigused ja kohustused või eksportimisel Euroopa Liitu, siis ei mõjuta leping

konkurentsivabadust Eesti territooriumil ja ka KoS § 1 lg 2 alusel ei kuulu konkurentsiseadus

kohaldamisele. Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et leping keelas või turustamise mitte ainult

Euroopa Liidu importööridele, vaid ka kõigile kolmandatele isikutele. Hageja ega kostja pole

lepingut selliselt tõlgendanud. Leping keelas või müügi edasimüümiseks Euroopa Liitu nii otseselt

kui kaudselt (vahendajate kaudu), kuid ei keelanud või müüki selle turustamiseks Eestis või mujal

väljaspool Euroopa Liitu. Ringkonnakohus rikkus lepingut tõlgendades TsMS § 319 lg 1.

Kui asjas kuulukski kohaldamisele konkurentsiseadus, siis oleks tegemist ainuõigusliku

turustuskokkuleppega, mis on lubatud Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 1999. a määruse nr 111 lisa 3

alusel. Kuigi lepingule on alla kirjutanud kolm ettevõtjat, on tegelikult tegemist kahe eraldi

kokkuleppega, millest esimese kokkuleppe poolteks on hageja ja kostja. Seega pole osundatud

määruse lisa 3 p 1 rikutud. Lepingus puudub ainuõiguslik turustuskokkulepe TÜ E-Piim ja AS

Ühinenud Meiereid vahel, seega pole rikutud ka osundatud lisa p. 4.1.

Ringkonnakohus luges lepingu küll kaubaturgu piiravaks, kuid ei põhjendanud, kuidas leping

kaubaturgu piirab. Sellega rikkus kohus TsMS §-s 227 ja 330 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

nõuet.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

KoS § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse konkurentsiseadust kaubaturul osalevate või osaleda soovivate

isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Kaubaturuks on konkurentsiseaduse tähenduses ala

või territoorium, kus toimub kaupade käive. Vastavalt lepingule pidi või müük kostjalt hagejale

toimuma Eesti territooriumil. Kuna lepingu alusel toimus või ost-müük ehk kaubakäive Eesti

Vabariigi territooriumil, on konkurentsiseadus lepingu suhtes kohaldatav. Leping kahjustas

konkurentsivabadust Eesti territooriumil. Otseselt piiras konkurentsivabadust säte, mis kohustas

kostjat ja Ühinenud Meiereid mitte müüma Eestis või väljaspool Eestit eesti võid, mis oli mõeldud

ekspordiks Euroopa Liitu. Selline kaubaturu piirang on vastuolus KoS § 4 lg 1 p 4 ja seega KoS § 8 ja

TsÜS § 66 lg-te 2-4 alusel tühine.

Lepingule ei laiene grupierand. Grupierandi alla käivad turunduskokkulepped, mille poolteks on kaks

ettevõtet, lepingus oli aga kolm poolt. Samuti ei ole lubatud grupierandi alusel sõlmida kokkuleppeid

konkureerivate kaupade tootjatel. Samuti sisaldab kokkulepe grupierandiga mittelubatud

konkurentsivabadust kahjustavaid tingimusi.

Ringkonnakohus ei väljunud asja lahendamise piiridest ja on otsust piisavalt põhjendanud.

7. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja välja mõista hagejalt õigusabi kulude katteks

kassatsiooniastmes 15 859 krooni 20 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

9. Hageja vaidlustab asjas konkurentsiseaduse kohaldamise põhjusel, et käsitletava lepingu järgi on ta

edasimüüja, mitte aga ostja KoS § 3 mõttes. Ostjaks on Euroopa Liidus asuvad lõpptarbijad.

Millistest õigusaktidest tuleks vaidluse lahendamisel tema arvates juhinduda, sellele hageja ei osunda.

Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium, et asjas kuulub kohaldamisele 1. oktoobrist 1998. a kuni

30. septembrini 2001. a k.a. kehtinud konkurentsiseadus. Selle seaduse kohaldamise määrasid §-d 1

lg 2 ja 3. KoS § 3 sätestas, et kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning

kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavate

kaupade käibimise ala Eesti territooriumil või selle osal. Kolleegium ei nõustu, et ostjaks osundatud

sätte järgi oli ainult lõpptarbija. Ostjaks osundatud sätte järgi on ka isik, kes kasutab kaupa oma

tegevuseks, s.h ostab seda edasimüümiseks. Iseenesest on õige kassaatori väide, et Vabariigi Valitsuse

23. märtsi 1999. a määruse nr 111 konkurentsivabadust kahjustavate või kahjustada võivate eriliiki

kokkulepete (grupierandite) sõlmimiseks loa andmine lisa 3 grupierandid ainuõiguslike

turustuskokkulepete suhtes (edaspidi lisa 3) eristas ostjat ja edasimüüjat. Eelnev ei tähenda aga seda,

et need ei saa olla samad isikud.

Vaidlust pole selles, et 2. juuni 1999.a lepingus käsitletakse kaubana Eesti ettevõtjate poolt toodetud,

Euroopa Liitu importimiseks sobivat võid. Seega on tooteturg määratud Eesti ettevõtjate poolt

Euroopa Liitu impordiks sobiva võiga. Leping mõjutas konkurentsiolukorda Euroopa Liitu impordiks

sobiva või kaubaturul Eesti territooriumil. Lepingu konkurentsi kahjustav toime seisneb selles, et see

piiras tootjate vabadust vastava kauba müügil ja hageja vabadust selle ostmisel. Kuna ostjaks

konkurentsiseaduse järgi pole ainult kauba lõpptarbija, siis ei oma selle vaidluse seisukohast tähtsust,

kas leping keelas või müügi ka nendele isikutele, kes ei osta seda importimiseks Euroopa Liitu.

Hageja pole tuginenud sellele, et 2. juuni 1999. a leping on lubatav vähese tähtsuse tõttu või erandi

alusel.

10. Hageja poolt esmakordselt kassatsioonkaebuses esitatud väite osas, et kui kohaldamisele

kuulukski konkurentsiseadus, oleks tegemist kokkuleppega, mis oli lubatud lisas 3 sätestatud

grupierandiga ainuõiguslike turustuskokkulepete kohta, märgib kolleegium järgmist. Lisa 3 p 1 lubas

sõlmida ainuõiguslikke turustuskokkuleppeid, milles poolteks oli ainult kaks ettevõtjat - tarnija ja

edasimüüja. Sama lisa p 4 keelas konkureerivate kaupade tootjate omavahelise kokkuleppe. Samad

põhimõtted sisaldusid nimetatud määruse lisas nr 2, milles nähti ette grupierand ainuõiguslike

ostukokkulepete suhtes. 2. juuni 1999. a leping oli mitte ainult kolmepoolne, vaid selles sisaldus ka

konkureeriva kauba tootjate - TÜ E-Piim ja AS Ühinenud Meiereid vaheline kokkuleppe mitte müüa

otseselt ega kaudselt Eestis ega väljaspool Eestit võid, mis on mõeldud ekspordiks Euroopa Liitu

vastava määruse alusel. Selle kohustuse täitmise tagamiseks nähti ka tootjate omavahelises suhtes ette

leppetrahvi tasumine. Seega juba vastuolu tõttu osundatud normidega ei oleks tegemist

kokkuleppega, mis oli lubatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud grupierandiga.

11. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on maksimummääraks, milles mõistetetakse välja õigusabikulu

teiselt poolelt, viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Kuna apellatsioonikohus

on kostja kasuks hagejalt õigusabikulu välja mõistnud maksimummääras, viis protsenti hagi

rahuldamata osalt, siis puudub seaduslik alus kostja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude

väljamõistmiseks hagejalt.

J. Odar, V. Kõve, H. Jõks