3-1-1-65-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 10. juuni 2002

Kohtukoosseis

Peeter Vaher, Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

V. S. haldusõiguserikkumise asi HÕS §-de 922 lg 1, 101 lg 1 ja 106 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas

nr 2-4/89

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2002. a

Istungil osalenud isikud

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Helen Kool

Resolutsioon

Lähtudes HÕS § 324 lg 1 p-st 2 ja § 325 lg-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2001 a kohtuotsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-54/02 V. S. mõistetud haldusaresti

kandmise aja alguse kindlaksmääramise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsus, millega jäeti

linnakohtu ülalnimetatud otsus muutmata ja saata haldusõiguserikkumise asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtumäärus jõustub 10. juunil 2002. a ega ole edasikaevatav.

Asjaolud ja menetluse käik

1. V. S. koostati 8. jaanuaril 2002. a haldusõiguserikkumise protokoll selle kohta, et ta juhtis sõiduautot ilma juhiloata ja sõidukil oli

läbimata tehnoülevaatus. Lisaks sellele sooritas ta vasakpöörde, eirates liiklusmärgi "Kohustuslik sõidusuund otse" nõudeid. Samal päeval

seda haldusõiguserikkumise asja nr 4-54/02 arutanud Tallinna Linnakohus karistas V. S. järgmiselt: HÕS § 922 lg 1 järgi rahatrahviga 50

trahviühikut (3000 krooni), HÕS § 101 lg 1 järgi haldusarestiga viis ööpäeva ja HÕS § 106 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (600

krooni). Haldusõiguserikkumiste kogumi eest määrati lõplikuks karistuseks viis ööpäeva haldusaresti, millega luges kohus kergemad

karistused kaetuks. Aresti kandmise alguseks määrati 8. jaanuar 2002. a kell 14.30.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond, kes vaidlustas karistuse

kandmise tähtaja alguse. Nimelt karistati V. S. samal päeval enne haldusõiguserikkumise asja nr 4-54/02 otsuse tegemist veel ka teises

haldusõiguserikkumise asjas nr 4-2661/01 samuti viie ööpäevase haldusarestiga, kusjuures karistuse kandmise aja alguseks oli kohtunik ka

sel juhul määranud 8. jaanuar 2002. a kell 14.30.

Kaebuses leiti, et kuigi HÕS § 330 lg 1 kohaselt kuulub halduskaristuse otsus täitmisele selle tegemise momendist, sätestab HÕS § 331

erinormina, et kui otsust ei ole võimalik viivitamatult täita, võib selle edasi lükata. Apellandi seisukoht oli, et antud juhul ei olnud

võimalik otsust viivitamatult täita, kuna HÕS § 27 lg-st 1 tuleneb, et iga haldusõiguserikkumise eest eraldi määratud karistus kuulub ka

kandmisele eraldi. Seega oleks pidanud aresti kandmise lükkama edasi kuni esimese aresti lõppemiseni. Vastasel juhul tekiks olukord, kus

karistatu tegelikult pääseb ühest karistusest.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja linnakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et HÕS § 347 sätestab tingimusteta haldusaresti otsuse viivitamatu täideviimise viivitamatult pärast selle tegemist.

Asjaolu, et linnakohtus toimusid V. S. poolt erineval ajal toime pandud haldusõiguserikkumiste kohtulik arutamine ja kohtuotsuse

kuulutamine ühel ja samal kuupäeval pole asjaoluks, mis takistaks haldusarestina määratud karistuse viivitamatut täideviimist.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et antud asjas on analoogia korras võimalik lähtuda kriminaalõiguse põhimõtetest. Viimaste puhul

on Riigikohus mitme kohtuotsuse järgi mõistetud karistuste liitmise ja karistuse alguse tähtaja arvutamise puhul korduvalt rõhutanud, et

riigiasutuste haldussuutlikkus asja menetlemisel või karistuse täitmisel ei või tuua kaasa süüdimõistetu olukorra raskendamist.

Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et V. S. ühe otsusega mõistetud karistuste liitmisel on tähelepanuta jäänud HÕS § 27 lg 3 sätestatud

karistuste ümberarvutamise kord, mille kohaselt vastab ühele haldusaresti päevale seitse rahatrahvi ühiku määra. Linnakohus karistas V. S.

rahatrahvidega HÕS § 922 lg 1 järgi 50 trahviühiku ja HÕS § 106 lg 1 järgi 10 trahviühiku ulatuses. Ümberarvestatuna vastavad need

haldusaresti seitsmele ja 1,4-le ööpäevale. HÕS § 101 lg 1 järgi karistati V. S. aga 5 ööpäevase arestiga, millega loeti kergemad karistused

kaetuks. Et aga apellatsiooni korras ei ole V. S. karistusi vaidlustatud, ei olnud need ringkonnakohtus vaidluse esemeks.

Menetlus Riigikohtus

4. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond esitas kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada antud

haldusõiguserikkumise asjas tehtud linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ühe haldusõiguserikkumise eest määratud aresti kandmine on HÕS § 331 tähenduses asjaoluks, mis

välistab teise haldusaresti kohese täitmise. Kriminaalõiguse regulatsioon ei ole analoogia korras kohaldatav, kuna hoolimata õigusharude

sarnasusest sisaldavad nad siiski erinevaid põhimõtteid. Erinevalt kriminaalõigusest ei ole haldusõiguserikkumiste puhul karistuste liitmist

ette nähtud ja HÕS §-st 27 tulenevalt kuulub iga karistus täitmisele eraldi. Kassatsioonkaebuses viidatakse veel asjaolule, et

ringkonnakohtu otsusest tulenevalt tekib olukord, kus kahe eraldi mõistetud aresti ühele ja samale ajale langemise puhul kantakse

sisuliselt ära vaid üks karistus, samal ajal kui rahatrahvide määramisel tuleks ikkagi tasuda mõlemad.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Helen Kool

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel.

6.1 Ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et HÕS § 347 kohaselt tuleb haldusaresti otsus täita viivitamatult pärast

selle tegemist. Sellest tulenevalt pidi algama ja algaski V. S. suhtes 8. jaanuaril 2002. a haldusõiguserikkumise asjas nr 4-2661/01

mõistetud haldusaresti kandmise tähtaeg 8. jaanuaril 2002. a kell 14.30. Kuid lahendamaks küsimust sellest, kas samal kuupäeval - s.o

8. jaanuaril 2002. a ka teises haldusõiguserikkumise asjas nr 4-54/02 mõistetud haldusaresti kandmise tähtaeg oleks samuti saanud alata

8. jaanuaril 2002. a kell 14.30, ei saa lähtuda üksnes HÕS §-st 347. Tuleb nõustuda kassaatori väitega, et kahe halduskaristuse samaaegne

kandmine tähendaks tegelikult isiku vabastamist ühe karistuse kandmisest ning see rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et samal

päeval erinevate haldusõiguserikkumiste eest mõistetavate rahatrahvide puhul oleks välistatud olukord, et tegelikult makstakse ära vaid

üks trahv.

6.2 Kassaator on põhjendatult märkinud, et haldusõiguserikkumise asjades mõistetud karistuste eraldi ärakandmise kohustus kõigil neil

juhtudel, mil ei ole tegemist HÕS § 27 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga (s.t mil ei ole tegemist samaaegselt toimepandud samalaadiliste

haldusõiguserikkumistega ehk samalaadiliste haldusõigusrikkumiste ideaalkonkurentsiga) tuleneb otseselt seadusest (HÕS § 27 lg-st 1) ja

peegeldab seega otseselt ka seadusandja tahet. Seadusandja tahte muutumatust kõnealuses küsimuses peegeldab asjaolu, et analoogiliselt

on kõnealune küsimus reguleeritud ka karistusseadustiku § 63 lg-tes 2 ja 3. Erinevalt Tallinna Ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses

märgitust, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates õige ignoreerida seadusandja tahet ja hakata analoogia pinnalt kasutama

kriminaalõiguslikke karistuste liitmise põhimõtteid ka haldusõiguserikkumise asjade menetlemisel.

6.3 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 1. märtsi 2002. a otsuses oma seisukoha põhjenduseks märkinud, et "Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. mai 1996. a määruses väljendatud seisukoha kohaselt on haldusõiguserikkumise asjades seaduse analoogia

rakendatav". Tegelikult on Riigikohtu kõnealuses lahendis aktsepteeritud üksnes võimalust kasutada haldusõiguserikkumise asjade

menetlemisel kriminaalmenetluse õiguse analoogiat. Kriminaalõiguslike karistuste liitmise põhimõtete kasutamine haldusõiguserikkumise

asjades aga tähendaks kriminaalõiguse analoogia kasutamist ja selle lubatavuse küsimust ei ole Riigikohtu eelnimetatud lahendis

käsitletud.

6.4 Lugedes seadusandja otsese tahte kohaselt üldjuhul välistatuks karistuste liitmise haldusõiguserikkumise asjade menetlemisel, ei saa

asjakohaseks lugeda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsuses oma seisukoha põhjenduseks märgitut, et

"kriminaalasjades mitme kohtuotsuse järgi mõistetud karistuste liitmise ja karistuse alguse tähtaja arvutamiste asjus on Riigikohus

korduvalt rõhutanud seisukohta, et riigiasutuste haldussuutlikkus kriminaalasjade menetlemisel ja kohtuotsusega mõistetud karistuste

täitmisele pööramisel ei või tuua kaasa süüdimõistetu olukorra halvenemist kohtuotsusega mõistetud karistuste ärakandmisel".

6.5 Arvestades eelmärgitut nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et sellele isikule haldusaresti mõistmisel, kes

kannab varemmõistetud haldusaresti, tuleb HÕS § 331 alusel viimatimõistetud aresti kandmise aja algus lükata edasi kuni varemmõistetud

aresti ärakandmiseni.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher