3-3-1-27-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-27-02 Otsuse kuupäev 6. juuni 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Asta Variku kaebus Tallinna Linnavalitsuselt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/331/2001 Menetluse alus Riigikohtus Asta Variku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/331/01 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsusega tunnistati Tallinnas Narva mnt 10 asuvate hoonete ja krundi suhtes õigustatud subjektiks Asta Varik, kes taotles nimetatud vara tagastamist. 2. Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 1994. a korraldusega otsustati A. Varikule ORAS § 13 lg 1 alusel kompenseerida Narva mnt 10 asunud hoone. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 4. novembri 1994. a otsusega nimetatud korralduse täielikult seadusevastaseks, sest korraldus oli motiveerimata. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri 1995. a korraldusega tühistati 3. juuni 1994. a korraldus ja tehti uuesti samasisuline otsustus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 11. juuni 1996. a otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest linnavalitsus ei lahendanud enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist A. Variku taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 22. juuli 1996. a korraldusega tunnistati 19. septembri 1995. a korraldus kehtetuks ja jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 1 alusel A. Variku taotlus Narva mnt 10 asuva hoone tagastamiseks rahuldamata ning alustati selle vara osas kompenseerimise menetlust. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 7. aprilli 1997. a otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest Tallinna Linnavalitsus tõlgendas ORAS § 12 lg 8 p 1 vääralt ja leidis ebaõigesti, et Narva mnt 10 hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. 3. 2. märtsil 1997 jõustus Omandireformi aluste seaduse uus redaktsioon, millega muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise aluseid. Hindamise korra ja metoodika kehtestas Vabariigi Valitsus 25. novembri 1997. a määrusega nr 220. 4. Tallinna Linnavalitsuse 17. oktoobri 1997. a korraldusega tunnistati kehtetuks linnavalitsuse

22. juuli 1996. a korraldus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 30. septembri 1998. a otsusega täielikult seadusevastaseks linnavalitsuse tegevusetuse A. Variku taotluse lahendamisel ja kohustas linnavalitsust 2 kuu jooksul vaatama taotluse läbi. 5. Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldusega nr 6848-k jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 alusel ning vastavalt AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusele rahuldamata A. Variku taotlus Narva mnt 10 asuva hoone tagastamiseks, kuna hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, ja alustati kompenseerimise menetlust. Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 1999. a otsusega jäeti A. Variku kaebus rahuldamata põhjendusega, et Narva mnt 10 asuv hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 p 1 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooni alusel. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus tõenditele väära hinnangu andmise tõttu ja tehti uus otsus, millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldus nr 6848-k täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et haldusorgan saab akti andmisel lähtuda üksnes kehtivast õigusest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni muudeti ja muutmise seadusest ei tulene kohustust selles asjas kohaldada varem kehtinud redaktsiooni, siis pidi linnavalitsus vaidlustatud korralduse andmise ajal õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise üle otsustades lähtuma Omandireformi aluste seaduse 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsioonist. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud korralduse aluseks olnud AS Kommunaalprojekt ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika punktidele 15 ja 16, siis on vaidlustatud korraldus seadusevastane. Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusega rahuldati A. Variku kassatsioonkaebus ja muudeti ringkonnakohtu otsuse motiveerivat osa. Riigikohus leidis, et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi Omandireformi aluste seaduse § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda. 6. 5. veebruaril 2001 esitas A. Varik kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles, et kohus tunnistaks, et "Narva mnt 10 vara tagastamise küsimuse otsustamisega viivitamine Tallinna Linnavalitsuse poolt on ületanud mõistliku aja piiri" ja mõistaks Tallinna Linnavalitsuselt välja viivitamisega põhjustatud mittevaralise kahju 100 000 krooni. Kaebuse esitaja leidis, et korduvate õigusvastaste otsustuste tegemine A. Variku avalduse lahendamisel näitab Tallinna Linnavalitsuse soovimatust tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamisest on möödunud üle 7 aasta. Riigikohtu otsusest on möödunud 7 kuud, kuid Tallinna Linnavalitsus ei ole asja uuesti läbi vaadanud. Selline venitamine rikub kaebuse esitaja õigust haldusasja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Vara tagastamise küsimuse otsustamisega venitamine on põhjustanud kaebajale nii varalist kui ka mittevaralist kahju - stressi, psüühilisi ja füüsilisi katsumusi. Korduv pikaajaline kohtuskäimine on toonud kaasa tervisehäireid, mistõttu kaebuse

esitaja on vajanud arstiabi. 7. Tallinna Halduskohtu 20. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-252/2001 tunnistati õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse "toiming, mis seisneb Narva mnt 10 vara tagastamise mitteotsustamises mõistliku aja jooksul" ja jäeti rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. Halduskohus leidis, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest ta soovib kahju hüvitamist. Linnavalitsus pidi tagastamise küsimuse otsustama võimalikult kiiresti mõistliku aja jooksul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise seitse aastat tulemusteta kestnud menetlus tõendab iseenesest, et on rikutud kaebuse esitaja õigust mõistliku aja jooksul läbi viidud haldusmenetlusele. Tallinna Linnavalitsuse tegevus vara tagastamise küsimuse otsustamisel ja suutmatus asja mõistliku aja jooksul seaduslikult lahendada on õigusvastane. Mittevaralise kahju osas leidis kohus, et kahju olemasolu peab tõendama kaebuse esitaja, kes pole seda aga teinud. 8. Tallinna Halduskohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebused nii A. Varik, Tallinna Linnavalitsus kui ka Narva 10 Korteriomanike Ühistu. A. Varik leidis, et haldusmenetluse venimine sedavõrd pikka aega tõendab iseenesest, et kaebuse esitajale on tekitatud mittevaralist kahju. Pealegi on Tallinna Halduskohus tuvastanud, et selline haldusmenetluse venimine oli õigusvastane ja rikkus A. Variku õigust mõistliku aja jooksul läbi viidud haldusmenetlusele. Seega on kohus sisuliselt tunnistanud mittevaralise kahju tekitamist, kuid jätnud selle kahju hüvitamata. Tallinna Linnavalitsus leidis, et on korduvalt otsustanud mõistliku aja jooksul Narva mnt 10 A. Varikule tagastamise küsimuse. Taotluse korduva menetlemise on põhjustanud vaieldavad eksperthinnangud Narva mnt 10 hoone säilimise kohta seadusega nõutud määral. A. Variku taotluse lahendamine on viibinud objektiivsetel põhjustel, mitte aga linnavalitsuse tegevuse või tegevusetuse tõttu. Narva 10 Korteriomanike Ühistu leidis, et halduskohtu järeldus, et Tallinna Linnavalitsuse tegevus A. Variku taotluse lahendamisel oli õigusvastane, on põhjendamatu. 9. Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevus A. Variku taotluse lahendamisel. A. Variku apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei ole vääralt hinnanud Narva mnt 10 tagastamise taotluse menetlemise asjaolusid ja on teinud õige järelduse, et linnavalitsus ei ole lahendanud A. Variku taotlust mõistliku aja jooksul, mistõttu on linnavalitsuse nimetatud tegevus seadusevastane. Kahju hüvitamise taotluses sisaldub juba iseenesest haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise taotlus. Kui isiku huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise vastu seisneb üksnes soovis saada talle tekitatud kahju eest hüvitist ja ta on esitanud kahju hüvitamise nõude, ei ole tuvastamisnõue vaadeldav iseseisva nõudena ja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel ei saa kohus rahuldada tuvastamisnõuet. Halduskohus on tuvastanud, et A. Variku põhjendatud huviks tuvastamisnõude osas oli soov saada talle tekitatud moraalse kahju eest hüvitist. Mittevaralise kahju osas leidis ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Mittevaraline kahju kuulub rahaliselt hüvitamisele siis, kui on

alandatud isiku väärikust, kahjustatud tema tervist, võetud talt vabadus, rikutud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust, teotatud tema au või head nime. Selliseid A. Variku isiklikke õigusi ei ole rikutud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 10. 2. jaanuaril 2002 esitas A. Varik kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja Tallinna Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks, ning teeks uue otsuse, millega rahuldataks kaebus täielikult. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu põhjendused ja järeldused vastuolulised, sest ühelt poolt tunnistab ringkonnakohus, et A. Variku taotluse lahendamine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul, kuid teisalt ei rahulda kohus samasisulist tuvastamisnõuet. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et A. Variku esmane nõue on hüvitada kahju, ja kui kohus leiab, et hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud, siis ei ole ka alust tunnistada õigusvastaseks linnavalitsuse tegevus. Kahju hüvitamisega tuleb A. Varikule korvata tema väärikuse alandamine, tema ärevusja abitustunde tekitamine ning pikaajaline pingeseisund. Sisuliselt on kohtud tuvastanud omavoli Tallinna Linnavalitsuse tegevuses, mistõttu tuleb Põhiseaduse § 25 alusel A. Varikule hüvitada ka mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise ja psüühilise pinge tekitamise eest. Kui Euroopa inimõiguste kohus tuvastab, et menetlus on olnud ebamõistlikult pikk, siis mõistab kohus peaaegu alati välja rahalise hüvitise mittevaralise kahju korvamiseks. 11. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud 2. mail 2001. a vastu võetud Riigivastutuse seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2002. Selle seaduse § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. A. Varik esitas Tallinna Halduskohtule moraalse kahju hüvitamiseks kaebuse 5. veebruaril 2001, s.o enne Riigivastutuse seaduse jõustumist. Seega ei kuulu antud asjas kohaldamisele Riigivastutuse seaduse mittevaralise kahju hüvitamist reguleerivad sätted. Enne 1. jaanuari 2002 tekitatud moraalse kahju hüvitamise aluseid reguleerib Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Selle seadusega kaitstakse eeskätt isiku au selle teotamise vastu (§ 23), isiku eraelu selle puutumatuse rikkumise korral (§ 24) ja isiku nime, kui seda kasutatakse tema huve kahjustades (§ 25). TsÜS § 26 alusel võib isik seaduses sätestatud juhtudel nõuda ka teiste isiklike õiguste

rikkumise lõpetamist ja rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Antud asjas ei ole tegemist A. Variku au teotamise, tema eraelu puutumatuse rikkumise või tema nime õigustamatu kasutamisega. 13. Kuigi TsÜS §-st 26 tuleneb, et isiklike õiguste kaitse, sh moraalse kahju hüvitamine, on võimalik eeskätt isiku au teotamise, eraelu puutumatuse rikkumise või nime õigustamatu kasutamise korral, ei saa sellest järeldada, et avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks puudus teiste isiklike õiguste rikkumise korral enne Riigivastutuse seaduse jõustumist õiguslik alus. Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted, mida kohaldatakse perekonna-, pärimis-, võlaja asjaõigussuhetes. Riigivastutuse seaduses on sätestatud tunduvalt laiemad alused avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks, võrreldes Tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Ka Riigivastutuse seaduse §-st 7 lg 4 tuleneb põhimõtteline seisukoht, et avalik-õiguslike suhete olemuse tõttu tuleb eristada kahju hüvitamise aluseid kahju tekitamisel avalike ülesannete täitmisega ja tsiviilõigussuhetes. Seega ei saa avalik-õiguslikes suhetes tekitatud moraalse kahju hüvitamisel TsÜS § 26 tõlgendada piiravana. Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Silmas tuleb pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. 14. PS § 25 tekstiosast "õigusvastaselt tekitatud" ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole mitte igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming, sh tegevusetus või viivitus. Omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest. Kahju hüvitamine on seejuures võimalik ka enne tagastamise või kompenseerimise menetluse lõpule viimist. Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Seega tuleb A. Variku kaebuse lahendamiseks vastata eeskätt järgmistele küsimustele: - kas A. Varikule on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna; - kas kahju on tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kannatanu õigusi; - kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi; - kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis. 15. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et A. Varikule väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju

rahaliseks hüvitamiseks puudub alus seetõttu, et tegemist ei ole tema väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Need mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud Riigivastutuse seaduse §-s 9 lg 1. See seadus ei ole aga A. Variku kaebuse lahendamisel kohaldatav. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist ei olnud sätestatud, et teistel alustel tekitatud mittevaraline kahju ei kuulu hüvitamisele. 16. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kohaldada vahetult PS § 25, mitte aga juhinduda mittevaralise kahju hüvitamise alustest, mis sätestati Riigivastutuse seadusega.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel