3-2-1-75-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Trikaado (pankrotis) hagi Ragnar Kõgeli vastu raske juhtimisveaga

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/39/2002

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

AS Trikaado (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

20. mai 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2002. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt ostis AS Trikaado (endine AS Bergot) 14. aprillil 1994. a Pärnus Lina 20

asuva ehitise. Ehitisealune maa tagastati õigusvastaselt võõrandatud varana õigustatud subjektidele

L. Lauritile ja M. Rajamäele, kellega AS Trikaado sõlmis 21. detsembril 1995. a notariaalse

kokkuleppe hoonestusõiguse seadmiseks. Maa kinnistati 24. aprillil 1996. a ja omanikena kanti

kinnistusraamatusse L. Laurit ja M. Rajamäe. 3. mail 1996. a müüsid omanikud kinnistu R. Kõgelile.

Ostu-müügilepingu p 3 kohaselt tunnustati 21. detsembri 1995. a eelkokkulepet ja ostja võttis enda

kanda kõik müüjate kohustused. Kostja kanti uue omanikuna kinnistusraamatusse 14. mail 1996. a.

4. juulil 1996. a hageja, Põhja-Eesti Panga ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppes kohustus kostja

hiljemalt 15. augustiks 1996. a seadma hageja kasuks kinnistule hoonestusõiguse pangaga

kooskõlastatud tingimustel. Kostja ei täitnud oma kohustust. 4. juulil 1996. a esitas kostja

kinnistusametile avalduse Lina 20 kinnistu jagamiseks. 16. juulil 1996. a kinnistamisotsusega jagati

22 837 m2 kinnistu kolmeks kinnistuks, mille tulemusena jäi Lina 20 kinnistu suuruseks 7 087 m2.

5. veebruarini 1998. a oli R. Kõgel AS Trikaado juhatuse liige. Hageja palus tunnistada kostja süüdi

raskes juhtimisveas, mille tagajärjel muutus AS Trikaado maksejõuetuks ja mõista kostjalt välja

tekitatud kahju 5, 3 miljonit krooni. Kostja kasutas hageja vara oma huvides hageja huvide vastaselt.

Hageja tugines PankrS §-le 60 lg 2 ja lg 3 p 3, AÕS §-dele 16 lg 1 ja 241, TsK §-le 222, ÄS §-dele

306 lg 1 ja 315 lg 1 ning TsÜS §-le 46 lg 1.

2. Pärnu Maakohtu 21. juuni 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja

kasuks välja õigusabi kulu 50 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tegemist

raske juhtimisveaga PankrS § 60 lg 3 p 3 mõttes. Kinnistu ja sellel asunud hagejale kuuluva hoone

omandamine oli seaduslik ega ole käsitletav hageja vara kasutamisena hageja huvide vastaselt.

4. juulil 1996. a hageja, kostja ja Põhja-Eesti Panga vahel sõlmitud kokkuleppe p 2 järgi ei olnud

kostjal enam hoonestusõiguse seadmise kohustust. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei olnud saabunud

hoonestusõiguse seadmise kohustuse täitmise tähtpäev. Kuivõrd hageja oli 4. juuli 1996. a

kokkuleppest teadlik (sellele kirjutas alla juhatuse liige P. Ro"kov), ei ole alust väita, et kostja jättis

oma kohustuse hageja ees täitmata. Hageja esindaja allkiri kokkuleppel näitab, et hageja ise loobus

enda kasuks hoonestusõiguse seadmisest ja valis selle asemel kostjale kuuluva kinnistu koormamise

hageja kohustuste täitmiseks. Kostja ei jätnud täitmata endale 3. mai 1996. a ostu-müügilepinguga

võetud kohustust hageja ees, kuna hageja ise nõustus kohustuse äralangemisega enne selle täitmise

tähtpäeva saabumist. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnes kostja tegutsemine hageja nimel hageja

huvide vastaselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja kinnistu ostmist ja selle kolmeks kinnistuks jagamist

pidada õigusvastaseks teoks ja hageja huvide kahjustamiseks. Põhjendamatu on hageja väide, et

kinnistu omandamisega kostja poolt kaotas hageja kogu oma vara ja, et kostja omandas laohoone

tasuta. Hagejale kuulunud laohoone muutus maa kinnistamisega maatüki oluliseks osaks enne

kinnisasja ostu-müügilepingu sõlmimist. Kostja ostis kinnistu koos selle oluliste osadega hinnaga,

milles ta leppis kokku kinnistu omanikega.

Hageja nimel sõlmis 21. detsembri 1995. a kokkuleppe hoonestusõiguse seadmiseks ja 4. juuli

1996. a kolmepoolse kokkuleppe juhatuse liige P. Ro"kov, mitte kostja, kes oli juhatuse liikmena

kantud äriregistrisse 7. novembrist 1997. a 5. veebruarini 1998. a. Hageja, Põhja-Eesti Panga ja kostja

kolmepoolses kokkuleppes kohustus kostja seadma kinnisasjale kinnistusraamatusse esimesele

järjekohale hüpoteegi panga kasuks ja hoonestusõiguse hageja kasuks panga poolt kooskõlastatud

tingimustel. 16. juulil 1996. a sõlmisid pank ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu. Kokkulepe ja

hüpoteegi seadmise leping olid pooltele kohustuslikud. Hiljem kanti hüpoteek ka

kinnistusraamatusse. Kohus ei saanud jätta 4. juuli 1996. a kokkulepet tähelepanuta.

Kostja ostis kinnistu, mille suhtes omanikud olid sõlminud AS-ga Trikaado kokkuleppe

hoonestusõiguse seadmiseks kinnistul asuvate hoonete igakordse omaniku kasuks. Kostja täitis teatud

perioodil AS Bergot juhatuse liikme ülesandeid, kuid ei seadnud sel perioodil oma varale

hoonestusõigust. Nimetatud asjaolud ei ole iseenesest vaadeldavad raske juhtimisveana PankrS § 60

lg 3 p 3 ja 10 järgi, mis võimaldaks kostjalt välja mõista tema kinnistul asuva laohoone turuväärtuse

5, 3 miljonit krooni. Samuti puuduvad alused selle summa väljamõistmiseks ÄS § 315 lg 1 järgi.

Kostja poolt hagejale 5,3 miljoni krooni suuruse kahju tekitamine on tõendamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole teinud rasket juhtimisviga. PankrS § 60 lg 3 p 3

kohaselt on raske juhtimisviga juriidilise isiku vara kasutamine juriidilise isiku huvide vastaselt enda

või mõne teise isiku huvides. Kostja raske juhtimisviga seisneb selles, et ta ei täitnud 3. mai 1996. a

lepinguga võetud kohustust seada hoonestusõigus hageja kasuks. Kostja süül jäi hoonestusõigus

seadmata ja hageja vara vähenes laohoone võrra, mis moodustas põhilise osa hageja varast. Kostja

juhatuse liikmena ei tegutsenud hagejale majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kui on tõendatud

raske juhtimisviga, siis on PankrS § 60 lg 2 kohaselt tõendatud ka kahju tekitamine. Hageja kahju on

tema vara kaotsiminek ja saamata jäänud tulu. Kostja suurendas oma vara hageja vara arvel. Kostja

võimalus hageja vara vähendada tulenes asjaolust, et ta oli hageja juhatuse liige. Hageja on

tõendanud, et kostja oli ajavahemikus 21. detsember 1995. a kuni16. juuli 1996. a hageja juhatuse

liige ja kostja ei ole seda asjaolu eitanud.

Kohus ei põhjendanud, miks ei ole asja lahendamisel kohaldatavad ÄS §-d 306 ja 315.

Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, kuna lepingud, mida

kostja rikkus, on seaduslikud. Hageja ei ole väitnud, et kinnistu ostu-müügileping oli ebaseaduslik.

Hageja on pankrotis. See, kas enne pankrotimenetlust tehtud tehing võlgniku varaga on käsitletav

raske juhtimisveana, selgub pankrotimenetluses.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et asja lahendamisel omab tähtsust 4. juuli 1996. a kolmepoolne

kokkulepe. Kuna kokkulepet hoonestusõiguse seadmise osas ei täidetud, ei oma ta ka asjas tähtsust.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

6. Raske juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud PankrS §-s 60. Kui

pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske

juhtimisviga, on PankrS § 60 lg 2 kohaselt haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes

juhtimisveas süüdioleva isiku vastu. Hagi esitamise aluseks on seega asjaolu, et võlgniku

maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga ja sellest tekkinud kahju olemasolu. Hageja väitis

hagiavalduses, et kostja raske juhtimisviga seisnes selles, et hageja kaotas hoonestusõiguse seadmata

jätmisega kogu oma vara ning tema kahju on hoone turuväärtus 5,3 miljonit krooni. Hageja taotles

kahju hüvitamist PankrS § 60 lg 3 p 3 alusel. Raske juhtimisviga on PankrS § 60 lg 3 p 3 tähenduses

juriidilise isiku vara kasutamine oma huvides juriidilise isiku huvide vastaselt. Seega pidi kostja,

juriidilise isiku esindajana, kasutama oma huvides hageja vara viimase huvide vastaselt. Kolleegium

nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et hoonestusõiguse seadmata jätmine ei ole iseenesest

vaadeldav raske juhtimisveana.

7. Kahju tekkimine juhatuse liikme raske juhtimisvea tõttu sai toimuda kostja kui juhatuse liikme

tegevusest. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et puudub alus nõutud summa väljamõistmiseks ÄS

§ 315 lg 1 alusel. Seetõttu on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei põhjendanud,

miks ei kuulu kohaldamisele ÄS §-d 306 ja 315. Aktsiaseltsi juhatuse pädevus on sätestatud ÄS §-s

306. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on juhatus kohustatud tegutsema majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil. Kuna ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise

eest ning kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, on raske juhtimisviga, mis

põhjustas kahju tekkimise, aluseks ka ÄS § 315 kohaldamisele. Kuid kohus ei tuvastanud kostja

tegevuses rasket juhtimisviga. Juhatuse liikmed vastutavad ÄS § 315 lg 1 järgi seaduse ja põhikirja

nõuete rikkumisega ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju

eest solidaarselt. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena

majanduslikult otstarbekalt, kasutas juriidilise isiku vara oma huvides ja tema süüline tegevus

põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Juhatuse liige kannab varalist vastutust üksnes süü olemasolul.

8. Alusetu on kassatori väide, et kuna kostja ei täitnud hoonestusõiguse seadmise osas kolmepoolset

kokkulepet, ei puutu kokkulepe asjasse. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et asjas

omab tähtsust 4. juuli 1996. a kokkulepe, milles hageja soovis ja kostja kohustus seadma hüpoteegi

hageja kohustuse täitmise tagamiseks panga kasuks kinnistusraamatus esimesele järjekohale. Vaidlust

ei ole selles, et kinnisasja omandamisega võttis kostja üle ka kinnisasjale hoonestusõiguse seadmise

kohustuse. 4. juulil 1996. a hageja, panga ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppes loobus hageja

tegelikult oma kasuks hoonestusõiguse seadmisest. Hoonestusõiguse võib AÕS § 250 kohaselt

kinnistusraamatus seada ainult esimesele järjekohale. Kostja täitis 16. juulil 1996. a hüpoteegi

seadmise kohustuse.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa