3-1-1-58-02 · Riigikohus

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-58-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 30. mai 2002 Kohtukoosseis Ott Järvesaar, Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kohtuasi S. S. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 951 lg 2 ja § 167 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 2-4/16/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. S., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. aprill 2002 Istungil osalenud isikud S. S., tema esindaja Juho Sokko, ning vastustaja - Pärnu Politseiprefektuuri esindajad Eleri Mäesalu ja Imre Veber Resolutsioon

Juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1. Tühistada Pärnu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseijuhtivinspektor Imre Veberi poolt 29. 06. 2001. a tehtud otsus, millega karistati S. S. HÕS § 951 lg 2 alusel rahatrahviga 30 päevapalga, s.o 1590 krooni ulatuses, samuti Pärnu Maakohtu 1. novembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2002. a otsused osas, millega jäeti politseijuhtivinspektor Imre Veberi poolt 29. 06. 2001. a tehtud otsus muutmata. 2. Tunnistada S. S. süüdi HÕS § 951 lg 1 järgi sõiduauto keelatud kohas parkimise eest ja karistada teda rahatrahviga 10 päevapalka s. o 530 krooni. 3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2002. a otsus muutmata. Kohtumäärus jõustub 30. mail 2002. a ega ole edasi kaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Pärnu Politseiprefektuuri konstaabel E. Mäesalu koostas 26. juunil 2001. a ja 28. juunil 2001. a S. S. tegevuse suhtes haldusõiguserikkumise protokollid. Esimese protokolli kohaselt rikkus S. S. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 52 lg 2 p-s 3 ja Pärnu heakorraeeskirjade p-s 19.25 sätestatut ning pani seega toime HÕS § 167 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumise sellega, et pesi sõiduautosid Opel Kadett ja Merzedes Benz Vito Pärnus X tn N maja hoovis - seega kohas, mis ei olnud pesemiseks ette nähtud. Teise protokolliga tuvastatu kohaselt parkis S. S. sõiduauto Opel Kadett Pärnus X tn N maja hoovi selliselt, et takistas garaaži omanikul S. K. ligipääsu garaažile. Sellega rikuti protokolli kohaselt LS § 48 lg-s 2 ning Liikluseeskirja (LE) § 151 p-s 5 ja § 152 p-s 1 sätestatut ning pandi sellega toime HÕS § 951 lg-s 2 ettenähtud haldusõiguserikkumine. Pärnu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseijuhtivinspektor I. Veber karistas S. S. HÕS § 951 lg 2 alusel rahatrahviga 30 päevapalka, s.o 1590 krooni. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 167 lg 1 alusel karistas Pärnu Politseiprefektuuri konstaabel E. Mäesalu S. S. rahatrahviga 20 päevapalka, s.o 1060 krooni. 2. Pärnu Maakohtule esitatud kaebuses palus S. S. nimetatud otsused tühistada. Kaebuse kohaselt kehtib Liikluseeskiri vaid teedel ning seega ei ole õiguslikku alust eramu õuel parkimise eest karistamiseks. Samuti väideti, et MB Vito, mille pesemise eest selleks mitteettenähtud kohas karistati, oli protokollis märgitud ajal hoopis mujal. 3. Pärnu Maakohtu 1. novembri 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja haldusõiguserikkumise asjades tehtud otsused muutmata. Kohus märkis, et LS § 48 lg 2 järgi ei või autod peatuda ega parkida õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel. Aadressil X tn N viib tee kuni autogaraažini. Teeseaduse § 2 lg 2 p 1 sätestab, et tee moodustavad sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee. LS § 4 lg 2 järgi on teega külgnev ala teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Samuti leidis kohus, et tõendatud on autode pesemine selleks mitteettenähtud kohas. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse S. S. esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi, korrates esimese astme kohtule esitatud kaebuse seisukohti. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et asjakohased pole väited, mille kohaselt ei ole LE § 151 ja § 152 p 1 kohaldatavad seetõttu, et tegemist on eraomandis oleva kinnistuga. Kinnistu, millel pargiti ei kuulu ainult S. S., vaid veel kahele isikule. Kohus leidis, et kuigi on tõendatud, et MB Vito ei asunud protokollis märgitud ajal aadressil X tn N, ei kuulu otsus tühistamisele, kuna teise auto, s.o Opel Kadeti pesemine vastavalt haldusõiguserikkumise protokollis ja otsuses tuvastatule ei ole vaidlustatud. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 6. Kassatsioonkaebuses palub S. S. tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2002. a otsus ja lõpetada vaidlusalustes haldusõiguserikkumise asjades menetlus või, juhul kui Riigikohus ei pea võimalikuks menetlust lõpetada, saata asi madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Samuti palutakse mõista välja kohtukulud. 6.1 Kassatsioonkaebuses leitakse, et kedagi ei saa keelata oma kinnistul sõita, peatuda ega parkida. Seega ei ole LS § 48 lg 2 ega LE § 152

p 1 kohaldatavad, kuna need ei laiene eraomandis olevatele kinnistutele. 6.2 Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et Liikluseeskirja sätete kohaldamine sõltub sellest, kui mitme isiku omandisse kinnistu kuulub. Asjas omab tähtsust see, kas tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud maaga või mitte. 6.3 Maakohus ja ringkonnakohus on valesti asunud seisukohale, et eraomandis oleva kinnistu garaa"iesine on teega külgnev ala, kuna linnatänavate puhul sellist mõistet ei kasutata. 6.4 Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 951 lg 2 kohaldamine on põhjendamatu, kuna see eeldab, et parkimine on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust. Koduõues parkimine ei saa olla ohtlik teistele liiklejatele ega takistada oluliselt liiklust. 6.5 Ebaõigesti on karistatud ka sõidukite pesemise eest selleks mitte ettenähtud kohas. Kuna tõendamist leidis, et üks protokollis nimetatud sõidukeist ei asunud väidetava rikkumise ajal protokollis märgitud kohas, oleks kohus pidanud hindama S. Kurmi seletusi mitteusaldusväärseiks. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus valesti asunud seisukohale, et S. S. vaidlustas pesemise fakti vaid ühe sõiduki osas. 7. Pärnu Politseiprefektuur leiab esitatud vastuses, et kassatsioonkaebusest ei selgu, millega Tallinna Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme või kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ja seega tuleb jätta kaebus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Vastavalt LS §-le 1 ja § 3 lg-le 2 toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel tuginevalt liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga sätestatule. LS § 4 lg 1 kohaselt tuleb tee mõiste määratlemisel lähtuda teeseadusest (TeeS). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee "maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis." Eelnevast nähtub, et seadusandja tahte kohaselt toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel avalik-õiguslikult liiklusseaduse ja liikluseeskirja alusel sõltumata tee omandivormist. Seega ei saa nõustuda kassaatori väitega, et liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus ei saaks üldse laieneda eraomandis olevale teele. Kahtlemata, kooskõlas TeeS § 4 lg-s 2 sätestatuga, võib erateed kasutada reeglina (kui ei ole tegemist TeeS § 33 lg-s 8 nimetatud erandjuhtudega) üksnes tee omaniku loal. Kuid arvestades tee sihtotstarvet, seda, et tee on mõeldud oma loomult avalik-õiguslikuks tegevuseks - liikluseks, tulebki seadusandja tahte kohaselt ka eratee kasutamisel järgida liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatut. 9. Järgnevalt vajab selgitamist, kas liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus laienes Pärnus asukohaga X tn N paikneva maja hoovile. TeeS § 2 lg 2 p 1 kohaselt on teena muuhulgas käsitletav ka tänavaga külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee (ehk juurdesõidutee). Sellise formulatsiooni pinnalt võib väita, et seadusandja arusaama kohaselt ei laiene liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus teega külgnevale alale enesele. LS § 4 lg-s 2 sätestatu kohaselt on teega (tänavaga) külgnevaks alaks teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seejuures on oluline silmas pidada, et TeeS § 2 lg 2 p 1 alapunktis 2 otseselt märgitu kohaselt kuuluvad parkla ja puhkekoht tee koostisse ja neid ei saa seega lugeda teega külgnevaks alaks. Eelöeldust võib järeldada, et seadusandja tahte kohaselt on igasugune muu teega külgnev ala peale parkla ja puhkekoha käsitatav territooriumina, kus ei kehti liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatu. 10. Tuginevalt Pärnu Linnavalitsuse 31. oktoobri 2001. a kirjale nr 4-52/7872-2 (tl 72) väidab kassaator, et tänavate puhul ei ole põhjust rääkida teega külgnevatest aladest. Kõigepealt, erinevalt kassaatori arvamusest, ei saa seda kirja lugeda tõendiks, mis kinnitaks mingi faktilise asjaolu olemasolu. Tegemist on seisukohavõtuga õiguslikus küsimuses ja seega õiguse tõlgendamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa sellise tõlgendamisega nõustuda. TeeS § 2 lg 1 kohaselt on seadusandja lugenud tee mõistega hõlmatuks ka tänava ja selles seaduses puuduvad sätted, millest lähtuvalt saaks välistada teega külgneva ala mõiste kasutamist tänavate puhul. 11. Kooskõlas eelmärgituga tuleb liiklusseaduse mõtte kohaselt lugeda teega külgnevaks alaks ka siseõue, kuid küsimus sellest, kus lõpeb siseõuele kui tänavaga külgnevale alale juurdesõidu tee ning algab siseõu, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb siseõuele juurdesõiduteeks lugeda mistahes ala, millel parkimine takistab nii pääsu siseõuele kui ka liikumist siseõuel enesel. Öeldut arvestades on täiesti võimalik, et juhtudel, mil tegemist on väga väikese siseõuega, tuleb tegelikult kogu selle territooriumi käsitleda teega külgnevale alale juurdesõiduteena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on käesoleva haldusõiguserikkumise asja puhul kohtud õigesti lugenud tuvastatuks, et tegemist on just nimelt sellise territooriumiga. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et S. S. kõnealune tegevus ei ole kvalifitseeritav mitte HÕS § 951 lg 2 järgi vaid sama paragrahvi esimese lõike järgi. Kõnealune ebaseaduslik parkimine takistas küll kaasomanike liiklemist kõnealusel territooriumil, kuid see ei olnud ohtlik teistele liiklejatele ega häirinud oluliselt liiklust. 12. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2002. a otsuses esitatud põhjendustega, mis puudutavad S. S. poolt HÕS § 167 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumist, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg