3-3-1-31-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-31-02

Otsuse kuupäev

30. mai 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Maie Koppeli kaebus Avinurme Vallavalitsuse 19. märtsi 2001. a

korralduse nr 42 punkti 1.1. tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr

2-3-12/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Maie Koppeli kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

2. mai 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Maie Koppel

Avinurme Vallavalitsuse esindaja maakorraldaja Jaak Tamm

Kolmas isik Friedrich Mägi

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maie Koppeli kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-12/2002 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 22. veebruari 1994. a otsusega nr 15-53 tunnistati

omandireformi objektiks Avinurme vallas Lissira 123 talu maa, ehitised, põllumajandusinventar ja

loomad. Õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati Maie Koppel (endise perekonnanimega

Hallik). Avinurme Vallavalitsuse 19. märtsi 2001. a korralduse nr 42 punktiga 1.1. jäeti rahuldamata

Maie Koppeli taotlus elumaja ja talli tagastamise osas, sest need on füüsilise isiku Friedrich Mägi

heauskses omanduses.

2. M. Koppel esitas Jõhvi Halduskohtusse kaebuse, milles palus tühistada Avinurme Vallavalitsuse

19. märtsi 2001. a korralduse nr 42 p 1.1. Kaebuse kohaselt võttis F. Mägi osa Lissira talu omaniku

W. Halliku ja tema pere liikmete küüditamisest Siberisse 25. märtsil 1949 ega saa olla seega Lissira

talu hoonete heauskseks omanikuks ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes.

3. Jõhvi Halduskohus jättis 25. septembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-117/2001 M. Koppeli

kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et vara praeguse omaniku pahauskseks tunnistamiseks

peab vara endise omaniku represseerimisel osalemise ja selle isiku vara enda omandisse saamise

vahel olema seos. Käesolevas asjas sellist seost ei ole, sest esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt

konfiskeeriti Lissira talu vara juba 1944. aastal ning ei ole väidetud ega tõendatud, et F. Mägi oleks

siis osalenud selle vara õigusvastasel võõrandamisel. Kohus leidis, et ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestatud

kohtuvälises represseerimises osalenud isiku mõiste on sisustatav Seaduses süümevande andmise

korra kohta sätestatud määratluste abil. F. Mägi on küll kohtus omaks võtnud selle, et ta oli

25. märtsil 1949. a toimunud küüditamisel ühe teise pere äratoomise juures, kuid ta on eitanud oma

seotust perekond Halliku represseerimisega. Ei ole ka tõendeid, millised kinnitaksid tema

küüditamisel osalemist Seaduses süümevande andmise korra kohta kirjeldatud viisil.

4. Maie Koppel esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada Jõhvi Halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega tühistada Avinurme Vallavalitsuse 19. märtsi 2001. a korralduse nr 42 p 1.1.

5. Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Jõhvi Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et

kohtuvälise represseerimise määratlemisel ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses saab kohaldada Seadust

süümevande andmise korra kohta. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et F. Mägi oli perekond Halliku

küüditamise ajal Lissira talus, kuhu koondati küüditatud; samuti selle, et F. Mägi saadeti valla

komsorgina teejuhiks ühe küüditatu, E. Metssalu äratoomiseks Ulvi kolhoosi kontorisse Lissira talus.

Metssalu talus kirjutas F. Mägi üles majapidamise vara ning läks seejärel Lissira talus asuvasse

kogunemispunkti. Eeltooduga luges ringkonnakohus tõendatuks F. Mägi osalemise küüditamisel,

seega kohtuvälisel represseerimisel. Ringkonnakohus leidis aga, et küüditamisel osalemine iseenesest

ei saa olla aluseks isiku pahauskseks tunnistamisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

seisukohaga, et pahauskseks tunnistamiseks peab küüditamisel osalemine olema seotud konkreetselt

õigustatud subjekti kohtuvälise represseerimisega ja seoses õigustatud subjekti represseerimisega või

sellest tulenevalt peab olema isik saanud vara omanikuks. Antud juhul selline seos puudub.

Ringkonnakohus luges tõendatuks, et õigustatud subjekti vara õigusvastane võõrandamine leidis aset

enne 1949. aastal toimunud õigustatud subjekti kohtuvälist represseerimist, milles osales ka F. Mägi.

Seepärast luges halduskohus F. Mägi põhjendatult heauskseks omanikuks. Ringkonnakohus leidis

veel, et F. Mägi pahauskseks tunnistamise aluseks ei ole ka asjaolu, et ta vaidlusaluse Lissira talu

elumaja omandamisel ostu-müügi lepinguga 1972. aastal F. Mägi teadis, et vaidlusalune elumaja

kuulus kunagi õigustatud subjektidele. Eriarvamusele jäi üks ringkonnakohtunik, kes leidis, et kui

kohus tuvastab, et isik osales selle isiku kohtuvälises represseerimises, kelle vara ta hiljem omandas,

siis tuleb kohaldada ORAS § 12 lg 3 p 3 teist lauset, mille järgi ei saa heauskseks omandajaks olla

isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest

võõrandamisest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Maie Koppel esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ekslik on

ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi küüditamisel osalemine iseenesest ei saa olla aluseks isiku

pahauskseks tunnistamisel. Arvestades asjaolu, et pole alust kahelda küüditamisel osaleja

teadlikkuses tema vastava tegevuse olemusest ja tagajärgedest, tuleb asuda seisukohale, et kui isik

osales selle isiku kohtuvälises represseerimises, kelle vara ta hiljem omandas, siis tuleb kohaldada

ORAS § 12 lg 3 punkti 3. M. Koppeli ema pöördus 1954. aastal Siberist tagasi. Sel ajal elas Lissira

talus juba F. Mägi. Ei ole võimalik, et F. Mägi ei teadnud 1972. aastal, et tema poolt ostetud hooned

on õigusvastaselt võõrandatud ja nende hoonete õige omanik taotleb neid tagasi. Antud asjas on

üheselt tõendatud, et F. Mägi osales vara endise omaniku kohtuvälisel represseerimisel, seega tuleb ta

lugeda pahauskseks isikuks ORAS tähenduses. Oluline ei ole seejuures asjaolu, millal täpselt toimus

vara natsionaliseerimine.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Avinurme Vallavalitsus, et F. Mägi ei ole

tunnistatud kohtu korras kohtuväliseks represseerijaks; et kehtivad seadused ei sätesta, et

küüditamisel teejuhtideks sunnitud isikud tuleb lugeda kohtuvälisteks represseerijateks; et F. Mägi on

hooned omandanud ostu-müügi lepingu alusel.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei

kuulu tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks

omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara

õigusvastasest võõrandamisest.

ORAS § 12 lg 3 p-s 3 ei kasutata tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet. Nimetatud säte annab kaks

heauskset omandamist välistavat tunnust - osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja

osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Sealjuures on oluline, et nimetatud

tunnused ei ole ainsad, millest tuleb lähtuda omandireformi objektiks oleva vara uue omaniku

heausksuse kindlaksmääramisel. Kuna heauskset omandamist välistavaid tunnuseid sätestav lauseosa

algab sõnaga "eelkõige", siis tuleb asuda seisukohale, et heauskse omandamise mõiste sisustamise

ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses on seadusandja jätnud haldusorgani ja kohtu sisustada, andes

orientiiriks kaks eelnimetatud asjaolu.

9. ORAS § 12 lg 3 p 3 tõlgendamisel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et osavõtt vara omaniku

kohtuvälisest represseerimisest ei eelda, et represseerimise ajal pidi represseeritav olema vaidlusaluse

vara omanik. Vara õigusvastane võõrandamine omanikult võis toimuda ka enne selle vara omaniku

represseerimist. Käesolevas asjas ongi Tartu Ringkonnakohus tuvastanud, et "õigustatud subjekti vara

õigusvastane võõrandamine toimus enne 1949. aastal toimunud õigustatud subjektide kohtuvälist

represseerimist." ORAS § 12 lg 3 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste "vara omanik" hõlmab ka

vara endist omanikku, kelle vara oli enne represseerimist õigusvastaselt võõrandatud. Vastasel juhul

võib ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaldamine muutuda võimatuks asjaolu tõttu, mis on heauskse

omandamise tuvastamisel ebaoluline.

II

10. Jõhvi Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus leidsid, et vara praeguse omaniku pahauskseks

tunnistamiseks peab vara endise omaniku represseerimisel osalemise ja selle isiku vara enda

omandisse saamise vahel olema seos.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kohtute sellise seisukohaga. ORAS § 12 lg 3 p 3 ei nõua, et

osavõtt vara omaniku represseerimisest peab olema vastastikuses seoses represseeritule kuulunud

vara omandamisega. Niisuguse seose pidamine oluliseks asjaoluks võimaldaks lugeda ORAS § 12

lg 3 p 3 mõttes heauskseks omandajaks ka isikuid, kes osalesid küüditamisel vormis, mis iseenesest

välistaks nende heausksuse ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes.

11. Tartu Ringkonnakohus leidis, et "saab lugeda tõendatuks F. Mägi osalemise küüditamisel 1949. a.,

seega osalemise kohtuvälisel represseerimisel". Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa ainuüksi

see asjaolu olla aluseks, mis välistaks heauskse omandamise. Osavõttu kohtuvälisest

represseerimisest ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes tuleb tõlgendada arvestades osalemise vormi.

12. Jõhvi Halduskohus on võtnud põhjendatult kohtuvälises represseerimises osalemise vormi

hindamisel aluseks Seaduse süümevande andmise korra kohta. Selle seaduse § 1 lõikes 4 on antud ka

alused kodanike jälitamises või represseerimises osalenud isikute määratlemise kohta. Kuigi

nimetatud seaduse eesmärk on reguleerida teatud ametikohtadele kandideerivate isikute poolt

süümevande andmise korda, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kuna ei ole teisi seadusi, mis

võimaldaksid eristada represseerimises osalemise vorme, siis on võimalik analoogiast lähtudes

tõlgendada ORAS § 12 lg 3 p 3 selle seaduse kaudu.

Seaduse süümevande andmise korra kohta § 1 lõikest 5 tuleneb, et kodanike jälitamises või

represseerimises osalenud isikuteks on:

1) kohtuväliseid massirepressioone (sealhulgas küüditamist) kavandanud või selleks korraldusi

andnud või ettevalmistusi juhendanud või selleks korraldusi andnud isikud;

2) küüditamisnimekirjade koostamiseks käsu andnud isikud ja isikud, kellel oli otsustusvoli neid

koostada või nende koostamist korraldada ja kontrollida;

3) isikud, kes teadvalt, omal soovil, kuigi ilma vastavate volitusteta, kogusid ja edastasid andmeid,

mis viisid teiste isikute lülitamisele küüditamisnimekirjadesse või nende küüditamisele;

4) küüditamist vahetult korraldanud või läbi viinud või selleks käsu andnud isikud, kellel olid selleks

vastavad volitused või kellel oli otsustav või vastutav staatus või kes tegid seda teadvalt, omal soovil,

kuigi ilma vastavate volitusteta;

5) Rahva Omakaitsesse või rahvakaitse- või hävituspataljonidesse kuulunud isikud, kes teadvalt

andsid või täitsid kuritegelikke käske või korraldusi kodanike jälitamiseks või represseerimiseks;

6) alusetult süüdimõistetud ja seaduse jõustumise päevaks rehabiliteeritud isikute süüdimõistmisele

eelnenud kohtueelses- või kohtumenetluses juurdleja, uurija, eksperdi, spetsialisti, kohtuniku,

kohtukaasistuja või prokurörina tegutsenud isikud, kui on kohtulikult tõendatud, et nende isikute

tahtlik tegevus tõi kaasa isiku alusetult süüdimõistmise.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kohtuvälises represseerimises osalemise tõttu saab uue

omaniku heausksuse välistada ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses vaid sellisel juhul, kui tema

represseerimises osalemise vorm vastab mõnele Seaduses süümevande andmise korra kohta § 1 lg 5

sätestatud osavõtu vormile. Sealjuures on oluline, et ta oleks osalenud samas kohalikus

küüditamisoperatsioonis, mille käigus küüditati ka vara endine omanik.

13. Jõhvi Halduskohus leidis, et antud juhul puuduvad tõendid, millised kinnitaksid F. Mägi osalemist

küüditamisel Seaduses süümevande andmise korra kohta kirjeldatud viisil. Tartu Ringkonnakohus

leidis, et isiku heausksuse kindlakstegemisel ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses ei ole õige aluseks võtta

üksnes Seaduses süümevande andmise korra kohta toodud määratlust. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et see ei ole kooskõlas ORAS § 12 lg 3 p 3 toodud sätte mõttega, mille kohaselt isiku

heausksuse või selle puudumise hindamisel tuleb represseerimises osalemist hinnata koosmõjus teiste

asjaoludega.

Riigikohtu halduskolleegium on käesolevas otsuses juba eelpool põhjendanud, miks on Seaduse

süümevande andmise korra kohta kohaldamine antud asjas vajalik. Osalemise vormi määratlemine

eeldabki kõikide asjas tähtsust omavate tõendite ja asjaolude igakülgset hindamist nende koosmõjus,

mille lõpptulemusena oleks võimalik anda vastus küsimusele, kas tegemist on heauskse omandajaga

ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes.

14. Tartu Ringkonnakohus luges oma otsuses tõendatuks, et F. Mägi oli Hallikute perekonna

küüditamise ajal Lissira talus, kuhu koondati küüditatud. Samuti luges ringkonnakohus tõendatuks, et

F. Mägi "saadeti valla komsorgina teejuhiks ühe küüditatu, Ella Metssalu, äratoomiseks Ulvi kolhoosi

kontorisse Lissira talus. Metssalu talus kirjutas F. Mägi üles majapidamise vara ning läks seejärel

Lissira talus asuvasse kogunemispunkti." Eeltooduga luges ringkonnakohus tõendatuks F. Mägi

osalemise küüditamisel 1949. aastal.

Kuigi ringkonnakohus tuvastas F. Mägi osalemise küüditamisel 1949. aastal, on tuvastamata, millises

vormis toimus tema osavõtt küüditamisest. Ringkonnakohtu otsusest ilmneb, et ringkonnakohus on

tuvastanud, et F. Mägi osales küüditamise samas kohalikus operatsioonis, mille käigus küüditati ka

Hallikud, mistõttu selle asjaolu täiendav tuvastamine ei ole enam vajalik. Asja uuel läbivaatamisel

peab ringkonnakohus tuvastama, kas F. Mägi on osa võtnud küüditamisest mõnes Seaduses

süümevande andmise korra kohta § 1 lõikes 5 sätestatud vormis.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann