3-2-1-48-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-48-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik

Kohtuasi

Vladimir Klevtsovi hagi Pärnu linna vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt

puudumise aja eest palga saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1281/01.

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Pärnu linna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

15. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat K. Vilippus, hageja V. Klevtsov ja tema

esindaja vandeadvokaat P. Järve

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri

2001. a otsus Pärnu linnalt Vladimir Klevtsovi kasuks kohtukuluna

õigusabi eest 5000 krooni väljamõistmise osas ja jätta Vladimir

Klevtsovi õigusabikulud tema kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Klevtsov töötas Pärnu Vene Gümnaasiumi direktorina. Pärnu Linnavalitsuse haridus- ja

kultuuriosakonna 16. jaanuari 2001. a käskkirjaga (käskkiri) lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 6

alusel koolikohustuslike laste arvestuse pidamise ja õpilaste hindamise nõuete jämeda rikkumise

tõttu. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli Pärnu Maavalitsuse riikliku järelevalve akt

(järelevalve akt) Pärnu Vene Gümnaasiumi kontrollimise tulemuste kohta 2000. aasta novembris.

2. Kohtule esitatud hagis palus V. Klevtsov tunnistada temaga töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista kostjalt välja töötasu sunnitud töölt puudumise aja

eest.

Hageja leidis, et kõige karmima distsiplinaarkaristuse määramine ei ole seaduslik. Käskkiri ei vasta

TDVS § 11 lg 2 nõutele, kuna selles ei ole märgitud milles konkreetselt seisnesid hageja süüteod,

nende toimepanemise aega ning TLS § 103 lg 2 kohaldamine on sisuliselt motiveerimata.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. novembri 2000. a määrusega nr 355 kinnitatud "Koolikohustuslike

laste arvestamise korrale" vastutab koolikohustuslike õpilaste arvestuse pidamise ja koolikohustuse

täitmise kontrolli tagamise eest ka kohalik omavalitsus. Pärnu Vene Gümnaasiumis oli direktor

käskkirjaga pannud koolikohustuse täitmise kontrollimise õppealajuhatajale. Haridusministri

16. juuni 1999. a määrusega nr 35 kinnitatud "Õpilaste hindamise korda" ei ole hageja rikkunud, kuna

vastavalt ametijuhendile oli ta kohustatud korraldama õppenõukogu tööd ja juhatama koosolekuid.

Direktori ülesannete hulka ei kuulunud õpilaste hindamine ning samuti ei olnud tema pädevuses

muuta õppenõukogu otsuseid.

3. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamisel on järgitud TLS §-de 103 ja 106 sätteid ning töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse nõudeid. Direktor on vastutav kogu kooli tegevuse eest. Tema ülesanne

on tagada, et kooli tegevuses järgitaks õigusaktidega kehtestatud nõudeid.

4. Pärnu Maakohus jättis 25. mai 2001. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt vastab

käskkiri TDVS § 11 lg 2 nõuetele. Hagejale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine

on vastavuses hageja poolt toimepandud süütegude raskusega ning kooskõlas proportsionaalsuse

printsiibiga. Asjas on tõendatud, et direktor kustutas koolist lahkunud õpilased kooli nimekirjast

mitmeid kuid pärast nõuetekohase teatise saabumist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kool oleks

teinud lahkunud õpilaste kohta kirjalikke järelepärimisi. Õpilaste hindamise nõuetele mittevastavad

õppenõukogu otsused on tehtud hageja juhtimisel ja teadmisel. Arvestades hageja töökohustuste

täitmata jätmise iseloomu, kestvust ja arvukust, on temale määratud distsiplinaarkaristus õiglane ning

töölepingu lõpetamine seaduslik.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. novembril 2001. a maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hageja tööle ennistamise nõue ja tegi selles osas uue otsuse ja ennistas hageja TLS § 144

alusel tööle.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja distsiplinaarkaristus vastab süüteo raskusele ning selle

määramisel on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. TLS § 103 lg 2 kohaselt võib tööandja

töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Asudes seisukohale,

et hageja süütegu on jäme töökohustuste rikkumine TLS § 103 lg 2 mõttes, on maakohus jätnud

tähelepanuta, et TDVS § 8 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse

mõttest tuleneb, et distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine on õiguspärane üksnes tõsiste

töökohustuste rikkumise korral.

Hageja ei vaidlustanud puudusi koolikohustuslike laste arvestuse pidamises. Tema põhjenduse

kohaselt on koolikohustuslike laste arvestuse eeskirjade täitmine raskendatud, kuna õpilaste vanemad

ei teavita kooli õigeaegselt lapse koolist puudumise põhjustest ja koolist lahkumisest. Järelevalve akti

järgi on õpilaste topeltarvestust võimaldanud omavalitsuse ebapiisav kontroll koolikohustuslike laste

arvestuse üle. See asjaolu hagejat küll ei õigusta, kuid ei võta samas ka kohalikult omavalitsuselt

kohustust teostada koolides kontrolli vastavate eeskirjade täitmise üle. Järelevalve aktist nähtuvalt

olid inspekteerimise perioodiks nn "surnud hinged" õpilaste nimekirjast kustutatud.

Töölepingu lõpetamist on põhjendatud ka sellega, et hageja ei ole taganud õppenõukogu otsuste

õiguspärasust õpilaste täiendavale õppetööle jätmisel ja järgmisesse klassi üleviimisel. Neid puudusi

ei saa lugeda hageja jämedaks töökohustuste rikkumiseks, kuna õpilasi ei hinda direktor ning

õppenõukogu on kollegiaalne organ. Järelevalve akti kohaselt oleks õpilastel, kellel on raskusi

gümnaasiumi õppekava täitmisega, pärast põhikooli lõpetamist soovitav jätkata õpinguid

kutseõppeasutuses. Samas on järelevalve läbiviijad leidnud, et muukeelsetel noortel puuduvad Pärnus

kutseõppeks võimalused.

Hageja on töötanud Pärnu Vene Gümnaasiumi direktorina üle 11 aasta. Distsiplinaarkorras teda

karistatud ei ole. Järelevalve akti kohaselt on kool saavutanud positiivseid tulemusi õppekava ja

ainekavade koostamisel, algklasside õppe-kasvatustöös, riigikeele õpetamisel, kooli- ja klassivälises

tegevuses. Samuti peetakse positiivseks kooli arendustegevuse eesmärgistamist ning töökeskkonnaga

seonduvat (koolihoone seisund, õpilaste toitlustamine).

Neil asjaoludel ei olnud hagejaga töölepingu lõpetamine otstarbekas. TLS § 144 lg 2 alusel tööle

ennistamisel ei ole hagejal õigust hüvitisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus rikkus

oluliselt protsessiõiguse norme, andes teise hinnangu maakohtu järeldustele. Maakohus motiveeris

põhjalikult hagejale määratud karistuse vastavust süüteole. Ringkonnakohtu teistsugune järeldus on

motiveerimata ja seetõttu oluline protsessiõigusenormide rikkumine.

8. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TDVS § 23 lg 2 ja TLS § 144. TDVS § 23 lg 2 kohaselt

tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas

süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte

vastava karistusega. Kui töötajale on määratud töölepingu lõpetamine, siis juhindub kohus ka TLS §-

st 144. Ringkonnakohus ennistas hageja tööle, kuid jättis temale määratud distsiplinaarkaristuse

tühistamata.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks tööle ennistamise osas. Kohtukulude väljamõistmise osas tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja tööle ennistamisel kohaldas

ringkonnakohus vääralt TDVS § 23 lg 2 ja TLS § 144.

11. TLS §-des 48 ja 50 nimetatud töökohustuste süüliselt täitmata jätmine või mittenõuetekohane

täitmine on TDVS § 2 p 1 järgi töötaja distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse

seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt

lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata

distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda

töökohustuste rikkumise eest. Seega on töötaja iga süütegu, kui see häiris tööd ja töötajal on

kustumata distsiplinaarkaristus, jäme töökohustuste rikkumine. Töökohustuste esmakordne jäme

rikkumine või distsiplinaarkaristust omava töötaja tööd häiriv süütegu on käsitletav seaduse olulise

rikkumisena.

12. Tööandja või kohtu otsustus töötaja töökohustuste rikkumise oluliseks või mitteoluliseks

tunnistamisel põhineb töötaja süüteo asjaoludele (faktikoosseisule või -kogumile) antud hinnangul.

TDVS § 8 lg-st 1 tulenevalt on hindamisele kuuluvateks asjaoludeks süüteo raskus, selle

toimepanemise asjaolud ja töötaja eelnev käitumine. Siinjuures tuleb hinnangu andmisel vahet teha

töötaja süüteo formaalsetel ja sisulistel tunnustel.

Töökohustuste täitamata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes)

iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab

tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja

süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle

tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu

toime pandi. TLS § 103 kohaldamine peab seega põhinema töötaja süüteo kõigi asjaolude hinnangul

kogumis.

13. TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus töötajale määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on

karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja

eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. Tulenevalt ITLS § 28 lg-st 1 on töölepingu

lõpetamine ebaseaduslik seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks olevate asjaolude puudumisel

või seaduses sätestatud töölepingu lõpetamise aluse kohaldamisel protseduurireeglite olulise

rikkumise korral.

Kui tööandja on lõpetanud töölepingu ebaseaduslikult, siis pole kohtul alust kaaluda TLS § 144

kohaldamist seonduvalt töölepingu lõpetamise otstarbekusega. Sel juhul tunnistab kohus töölepingu

lõpetamise töötaja hagi alusel ebaseaduslikuks. Seega on TLS § 144 kohaldamise eelduseks

töölepingu lõpetamise õiguspärasus. Töötaja tööle ennistamisel TLS § 144 kohaselt kasutab

töövaidlusorgan talle seadusega antud volitust hinnata asjaolude kohaselt, kas töölepingu lõpetamine

töötajaga oli otstarbekas. Seetõttu ei saa selle sätte alusel töötaja tööle ennistamine tähendada

tööandja distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasust.

14. Hageja põhjendas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõuet

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja mittevastavusega TDVS § 11 lg 2 nõuetele ja TLS § 103

lg 2 rakendamise sisulise motiveerimata jätmisega. Hageja apellatsioonkaebuse alusel asja läbi

vaadanud ringkonnakohus maakohtu otsust töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise

nõude rahuldamata jätmises ei muutnud. Seega on apellatsioonikohus nõustunud maakohtu

seisukohaga, et hagejaga töölepingu lõpetamine ei ole ilmses vastuolus tema süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ja hageja varajasema käitumisega. Apellatsioonikohus andis üksnes erineva

hinnangu hageja süüteo asjaoludele, leides, et kuna hageja süütegu ei ole vaadeldav jämeda

töökohustuste rikkumisena, ei olnud temaga töölepingu lõpetamine otstarbekas. Iseenesest on küll

õige ringkonnakohtu otsuse seisukoht, et töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse mõttest tulenevalt

on distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine õiguspärane üksnes tõsiste töökohustuste rikkumise

korral, kuid see ei ole kooskõlas otsuse lõppjäreldusega: tööandja ei lõpetanud töölepingut

ebaseaduslikult.

15. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et TDVS § 23 lg-st 2 tulenevalt pidanuks apellatsioonikohus

hagejale määratud distsiplinaarkaristuse tühistama. Kui kohus on tuvastanud, et töötajale on määratud

distsiplinaarkaristus seadusevastaselt, eeldavad tühistamist TDVS §-s 3 märgitud

distsiplinaarkaristustest noomitus, rahatrahv ja palga maksmisega töölt kõrvaldamine, kuna teisiti

nende karistuste kehtivust lõpetada ei saa. Kui kohus on tuvastanud, et tööandja on lõpetanud

töötajaga töölepingu distsiplinaarkaristusena (TLS § 86 punktid 6-8) ebaseaduslikult, siis TLS § 117

alusel töötaja tööle ennistamise või selle asemel hüvitise väljamõistmise, töölepingu lõpetamise

formuleeringu muutmise otsuse jõustumisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tõttu ning kohtul puudub vajadus teha otsust

distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamise tühistamise kohta. Kuna TLS § 144 lg 1

alusel töötaja tööle ennistamisel puudub kohtul alus töötaja distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, siis

ei kaota kohtuotsuse jõustumisel, millega tunnistati töölepingu lõpetamine mitte otstarbekohaseks

karistuseks ja ennistati töötaja tööle, töötajale määratud karistus kehtivust, vaid see kustub TDVS §-

s 13 sätestatu kohaselt.

16. Ringkonnakohtu otsusega on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 5000 krooni õigusabi eest.

Kostja ei ole töölepingut hagejaga lõpetanud ebaseaduslikult. Hageja selle nõude jättis kohus

rahuldamata. Kohus on tuvastanud hageja töökohustuste rikkumise, mis kohtu hinnangul ei ole aga

jäme töökohustuste rikkumine ning võimaldas kohtul seaduses sätestatud otstarbekuse põhimõttest

lähtuvalt hageja tööle ennistada. Seetõttu ei saa töötaja TLS § 144 alusel tööle ennistamist käsitada

hagi osalise rahuldamisena ning TsMS § 61 lg 1 kohaldamiseks puudub alus. Uue otsusega jätab

Riigikohus hageja õigusabikulud tema kanda.

L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik