3-2-1-73-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

Ilmar Mikkori hagi AS Hansapank vastu 94 492 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. detsembri 2001. a

otsus tsiviilasjas nr II-2/1298/01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ilmar Mikkori kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Ilmar Mikkor ja kostja esindaja vandeadvokaat P. Varul

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

31. detsembri 2001. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ilmar Mikkorile 21. veebruaril 2002. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ilmar Mikkor avas 11. märtsil 1998. a Hoiupangas arvelduskonto ja sõlmis pangaliini

teeninduslepingu nr 415734 (edaspidi leping). Hoiupanga õigusjärglaseks on AS Hansapank.

Hagiavalduse kohaselt kandis Hoiupanga teller 1. aprillil 1998. a kahel korral tundmatu isiku

korraldusel raha I. Mikkori kontolt I. Uibo kontole kokku 25 000 krooni. Samal päeval maksti

I. Uibole tema kontolt sularahas välja 24 950 krooni. Kuna hageja ei olnud konto koodi, paroolitabelit

ega muid andmeid kuni raha väljavõtmiseni kellelegi andnud, siis oli hageja arvates tegu tema raha

vargusega, milles osalesid I. Uibo ja keegi panga töötajatest. Pank lubas hagejale raha tagastada, kuid

keeldus sellest hiljem. 1998. aasta mais algatati I. Mikkori avalduse alusel kriminaalasi, mis lõpetati

I. Uibo surma tõttu.

Hageja leidis, et kostja on selle eest vastutav, et ilma tema korralduseta kanti tema kontolt I. Uibo

kontole 25 000 krooni. Helisalvestiselt on selgesti kuulda, et korralduse raha ülekandmiseks tegi

võõras isik, kes kasutas hageja perekonnanime "Mikkor" asemel nime "Mikkar".

Hageja palus kostjalt välja mõista 25 000 krooni ning 69 492 krooni saamata jäänud tulu 1. aprillist

1998. a 27. märtsini 2001. a. Hageja leidis, et 25 000 krooni kaotsiminek halvas pikaks ajaks tema

ettevõtluse, kuna osundatud summa oli kavandatud kaubatarnijale tasumiseks ning raha kaotsimineku

tulemusena tekkis tal kahju saamata jäänud tulu näol.

2. Kostja leidis, et ta tegutses ülekannete tegemisel vastavalt lepingule. Lepingu punkti 7 kohaselt iga

korraldus, mille konto kohta on teinud kolmas isik kliendi turvaelementide abil, kehtib kolmanda

isiku suhtes kui õige ja pank võib selle alusel osutada talle teenuseid nagu kliendile. Hageja pole

esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja on rikkunud pangasaladust ning kahju on tekkinud kostja

süül.

3. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. 1. aprillil 1998. a tegi kaks ülekannet pangaliini

telefonil meesklient, kes nimetas end Mikkariks. Klient nimetas õigesti korralduse täitmiseks

vajalikud turvaelemendid. Vastavalt lepingu p-le 4 on turvaelementideks salasõna ja kliendikaardile

trükitud turvakoodid või kliendi määratud pin-koodiga kaitstud pin-kalkulaator. Kliendi nimi ei kuulu

turvaelementide hulka. Kliendi nimes ühe tähega eksimise korral ei ole tegemist helistaja isiku

identifitseerimata jätmisega: nimed "Mikkor" ja "Mikkar" kõlavad telefonivestluses küllalt sarnaselt.

Hageja ei tõendanud, et pank oleks lepingut rikkunud. Hageja võttis lepingu sõlmimisel riski, et pank

aktsepteerib hageja kasutuses olevate turvaelementidega tehtud tehinguid. Puuduvad tõendid, kuidas

telefonikõned vastu võtnud pangatöötajad nime kuulsid. Seetõttu pole kohaldatav TsK 227 ning

hageja pole tõendanud kostja süüd.

Kostja ei rikkunud ülekande toimumise ajal kehtinud AS Eesti Hoiupank üldtingimuste punkti 23,

mis näeb ette, et kahtluse korral on pangal õigus nõuda enne korralduse täitmist korralduse kinnitust

kliendi kulul. Tõendamist ei leidnud, et pangatöötajal oleks tekkinud kahtlus kliendi suhtes, sest

tehingu tegemisel nimetati kõik nõutud turvaelemendid.

Kuna kostja süü 25 000 krooni ülekandmises I. Uibole jäi tõendamata, ei põhjendanud kohus hageja

nõuet saamata jäänud tulu osas.

Linnakohus mõistis hagejalt välja kohtukuluna riigilõivu 5490 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus muutis 31. detsembri 2001. a otsusega linnakohtu otsust üksnes

kohtukulude osas. Ringkonnakohus mõistis hagejalt välja kohtukuluna riigilõivu 3800 krooni.

Otsuse kohaselt ei olnud tegemist pangakliendi identifitseerimata jätmisega. Helisalvestise põhjal ei

ole võimalik väita, et helistaja ütles ebaõige nime. Samas ainult kliendi nime ütlemisest ei piisa

selleks, et pank saaks teha raha ülekannet. Lepingu p 10 kohaselt on pangaliini kaudu korralduste

tegemiseks vaja teada lisaks kliendinumbrile ja nimele ka salasõna ja turvakoodi.

Lepingu p 8 kohaselt oli pangal õigus keelduda pangaliini kaudu teenuste osutamisest, kui

turvaelemente on kasutatud valesti või kui pangal tekib kahtlus isiku identifitseerimisel. Telleril

kahtlusi ei tekkinud.

Turvaelementide saladuses hoidmise eest vastutab klient. Hageja konto käsutamise osas andis

korraldusi meesisik, kes teadis nii salasõna kui turvakoodi. Panga süü hageja arvelt raha ülekandmisel

ei leidnud tõendamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus.

Kuna linnakohus tuvastas, et helistaja kasutas nime "Mikkar" ja kostja võttis selle omaks, siis pidi

ringkonnakohus selle asjaolu lugema tõendatuks TsMS § 116 alusel.

Ringkonnakohus ei lugenud alusetult telleri poolt pangaliini kasutamise võimaluse tõkestamata

jätmist pangaliini lepingu p 8 ja ka TsK § 173 lg 1 rikkumiseks.

Krediidiasutuste seaduse mõttest tuleneb nõue välja selgitada tehingut tegeva isiku nimi. Kui pank

jätab selle tegemata, pole ta isikut identifitseerinud ning on eksinud krediidiasutuste seaduse vastu.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult seaduse analoogia kohaldamata.

Ringkonnakohus ei vastanud enamikule apellatsioonkaebuse põhjendustele, rikkudes sellega TsMS

§ 330 lg-t 6.

6. Kostja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

Pank on hageja vaidlustatud pangatehingute puhul täitnud nõuetekohaselt endale lepinguga võetud

kohustused ega ole hagejale kahju tekitanud. Tõendatud ei ole panga töötajate osalus turvaelementide

kolmandatele isikutele teatavaks saamisel.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse, milles muuhulgas leiti, et kliendi nime ütlemisel

eksimine ühe tähega ei tähenda helistaja identifitseerimata jätmist, TsK § 227, mille kohaselt süü

puudumist peaks tõendama kostja, pole asjas kohaldatav ja hageja ei ole tõendanud kostja süüd. Ka

apellatsioonikohus leidis, et kostja süü hageja kontolt ülekannete tegemises I. Uibo kontole ei leidnud

tõendamist. Kohtute eeltoodud arutlustega ei saa nõustuda.

8. 1. aprillil 1998. a kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 2 sätestas, et pangandusteenuste

müügil reguleerib see seadus tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole

reguleeritud teiste seadustega. Nimetatud ajal kehtinud krediidiasutuste seadus käesoleva vaidlusega

seonduvalt erandeid ei sisalda. TKS § 5 lg 2 sätestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu tingimus,

mis seaduses sätestatuga võrreldes vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu

tarbijale, on kehtetu. Sama paragrahvi lõige 3 kehtestas reegli, mille kohaselt tarbija ja müüja

vahelise lepingu ebatäpset või puudulikku tingimust tuli tõlgendada tarbija kasuks. TsÜS § 64 lg-st 2

tuleneb kohustus eelistada tehingu tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult

suuremas ulatuses.

9. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja rikkus nendevahelist lepingut. Seega tuleb vaidluse

lahendamisel lähtuda eelkõige tsiviilkoodeksi sätetest, mis reguleerivad vastutust kohustiste

rikkumise eest. TsK § 222 lg 1 kehtestab kohustist rikkunud isikule kohustuse hüvitada kreeditorile

sellega tekitatud kahju ning § 227 seab varalise vastutuse tingimuseks süü olemasolu, välja arvatud

seaduse või lepinguga ette nähtud juhud. Nimetatud norm sätestab süü presumptsiooni, kuna süü

puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud. Samas võimaldab TsK § 229 võtta arvesse

ka teise poole süüd.

10. Eeltoodud tõlgendusreeglitest tuleneb, et lepingu p 8 - mille kohaselt pank võib keelduda

ülekannete tegemisest ning tõkestada pangaliini kasutamise võimaluse, kui turvaelemente on

kasutatud valesti või pangal tekib kahtlus isiku identifitseerimisel - tuleb tõlgendada kui panga

kohustust keelduda ülekande tegemisest, mitte ainult siis, kui turvaelemente kasutati valesti või

pangal tekkis kahtlus isiku identifitseerimisel, vaid ka siis, kui pangal pidi tekkima kahtlus isiku

identifitseerimisel. Seejuures tuleb lähtuda panganduses mõistlikuks peetavast hoolsusastmest.

Järelikult, kui kostja ei olnud isiku identifitseerimisel nõutavalt hoolas, ei vabane ta täielikult

vastutusest lepingu p-dele 5 ja 7 tuginedes.

11. Eelneva põhjal on asja uuel läbivaatamisel vaja kõigepealt tuvastada, kas korraldused ülekannete

tegemiseks andis klient I. Mikkor. Kui ta korraldusi ei andnud, siis tuleb hinnata, kas pank on

tõendanud oma süü puudumist mõlema ülekande tegemisel. Kui selgub, et pank on kohustist

rikkunud ning ta ei tõenda oma süü puudumist, siis tuleb võtta seisukoht ka tekitatud kahju suuruse

osas ja selles, kas on TsK §-s 229 kehtestatud aluseid panga vastutuse määra vähendamiseks.

J. Odar , H. Jõks, A. Kull