3-3-1-29-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-02

Otsuse kuupäev

21. mai 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Inga Nylanderi kaebus Tallinna Linnavalitsuse korralduse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/29/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/29/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. veebruari 1995. a otsusega nr 4996 loeti Tallinnas Pärnu

mnt 506 (end. Pärnu mnt 270 asunud kinnistu nr 1038 N) asuvad hooned ja krunt suurusega 1821 m2

omandireformi objektiks ja tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

I. Nylander. Tallinna Linnavalitsuse 6. oktoobri 1995. a korraldusega nr 2842-k otsustati Pärnu

mnt 506 asuvad ehitised nimetatud õigustatud subjektile kompenseerida.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. mai 1997. a otsusega nr 8960 tühistati sama komisjoni

13. veebruari 1995. a otsus nr 4996. Tallinna Linnavalitsuse 26. septembri 1997. a. korraldusega

nr 3533-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 6. oktoobri 1995. a korraldus nr 2842-k.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. mai 1999. a otsusega nr 8690 tunnistati I. Nylander uuesti

omandireformi õigustatud subjektiks endise kinnistu nr 1038 N suhtes.

2. Tallinna Linnavalitsuse 29. novembri 2000. a korraldusega nr 4511-k jäeti I. Nylanderi taotlus

endisel kinnistul nr 1038 N asuvate hoonete tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et see vara on

füüsilise isiku heauskses omandis. Sama korraldusega otsustati selle vara osas alustada

kompenseerimise menetlust. Korralduse õigusliku alusena märgiti ORAS § 12 lg 3 p 3 ja § 13 lg 1.

3. I. Nylander esitas 9. veebruaril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Tallinna Linnavalitsuse 29. novembri 2000. a korraldus nr 4511-k. Ta väitis, et linnavalitsuse poolt

Pärnu mnt 506 elamus asuvate korterite üürnike A. Haameriga ja M. Laignaga 19. aprillil 1994

sõlmitud eluruumi erastamise lepingud on vastuolus ORAS §-ga 18 lg 1. Seega ei ole Pärnu mnt 506

asuvad hooned heausksete füüsiliste isikute omandis, sest need omandati seadusevastaselt ja tühiste

tehingutega.

4. Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2001. a otsusega jäeti I. Nylanderi kaebus rahuldamata.

Halduskohus leidis, et I. Nylanderi avalduses taotleti Tallinas Pärnu mnt 270 asuva vara tagastamist.

Avalduses ei olnud aga märgitud, et tegemist on vara endise aadressiga ja et vara aadressiks

käesoleval ajal on Pärnu mnt 506. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Pärnu mnt 506

elamu üürnikud omandasid elamu pahauskselt. Vaidlustatud korralduse andmise ajal oli elamu

A. Haameri heauskses omandis. Seega oli olemas vara mittetagastamiseks ORAS §-s 12 lg 3 p 3

sätestatud õiguslik alus. Kaebuse esitaja võimalust saada tagasi Pärnu mnt 506 elamu mõjutab selle

elamu aluse maa õiguslik staatus. Toimikus olevatest materjalidest nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse

9. jaanuari 1998. a korraldusega nr 47-k erastati maa ostueesõigusega A. Haamerile ja M. Laignale.

Seda haldusakti ei ole vaidlustatud. Erastatud maa kanti 30. märtsil 1998 kinnistusraamatusse.

17. aprillil 1998 tehtud kande kohaselt omandas kogu selle kinnistu A. Haamer ja 30. jaanuaril

2001. a tehtud kande alusel on nimetatud kinnisasja omanikeks M. Haamer ja T. Haamer, kumbki 1/2

mõttelises osas. Kuna kinnisasja praegused omanikud on omandanud kinnisasja tuginedes

kinnistusraamatu kandele, siis on nad heausksed omanikud. Seetõttu ei ole õigusvastaselt

võõrandatud hoone ja maa tagastamine kaebuse esitajale võimalik ka Tallinna Linnavalitsuse

29. novembri 2000. a korralduse nr 4511-k tühistamise korral.

5. I. Nylander esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles palus tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et antud juhtumil

puudub õiguslik alus vara tagastamata jätmiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2001. a otsuse

põhjendusi ja loeti I. Nylanderi kaebus rahuldamata jäetuks ringkonnakohtu otsuses märgitud

motiividel. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud korraldus on

õiguspärane. Asjaolust, et I. Nylanderi vara tagastamise avalduses oli märgitud ainult vara

võõrandamisaegne aadress ja polnud märgitud selle asukohta käesoleval ajal, ei saa teha järeldust, et

Pärnu mnt 506 asuvale varale ei olnud esitatud tagastamise avaldust ja seetõttu ei laienenud

seadusega sätestatud erastamise piirangud selles elamus asuvatele eluruumidele. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra punkti 8 kohaselt lasus avalduse vastuvõtjal kohustus selgitada

taotlejale, et selles on jäetud märkimata avalduse läbivaatamiseks olulised asjaolud ja teha ettepanek

täiendada avaldust vajalike andmetega. Kaebajale ei tehtud ettepanekut avalduse täiendamiseks,

seega loeti selles märgitud asjaolud avalduse läbivaatamiseks piisavateks. Ringkonnakohus leidis, et

I. Nylanderile vara tagastamata jätmine ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel ei ole õige. Omandireformi aluste

seaduse mõttest tulenevalt saab selle seaduse § 12 lg 3 p 3 alusel jätta vara õigustatud subjektile

tagastamata siis, kui õigusvastaselt võõrandatud vara oli füüsilise isiku heauskses omandis enne

nimetatud seaduse jõustumist, s.o enne 20. juunit 1991. Sellist tõlgendust kinnitab ka ORAS § 12

lg 10. Arvestades eeltoodut ei ole vaidlustatud korraldus õiguspärane. Asja materjalidest nähtuvalt on

Pärnu mnt 506 puhul tegemist kinnisomandiga, mille on omandanud praegused omanikud tuginedes

kinnistusraamatu kandele. Kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa erastamise korraldus on

seadusjõus ja seda vaidlustatud ei ole. Kuigi vaidlustatud korraldus on õigusvastane, ei ole kaebuse

esitaja õiguste taastamine tema poolt taotletud viisil enam võimalik, sest nimetatud õigusvastaselt

võõrandatud hooned kuuluvad kinnistu koosseisus füüsilistele isikutele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

23. jaanuari 2002. a kohtuotsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2001. a otsus.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas antud haldusasjas ORAS § 12 lg 3 p 3 ebaõigesti.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et seadusandja on korduvalt erinevatel aegadel pärast

ORAS jõustumist andnud isikutele veel võimaluse esitada õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avaldusi. Nii kehtestati täiendav vara tagastamise avalduste esitamise võimalus

muuhulgas Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku

maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-ga 2, samuti ka 29. jaanuaril

1997 vastu võetud ja 2. märtsil 1997 jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seaduse § 15 lõigetes 3 ja 4. ORAS § 18 lg 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ainult sellele

varale, mille suhtes oli seaduses ettenähtud ajal esitatud vara tagastamise avaldus. Kui ORAS § 12

lg 3 p 3 on kohaldatav ainult selle vara suhtes, mis oli heauskses omandis enne ORAS jõustumist, siis

peaks Pärnu mnt 506 vara tagastamine olema võimalik ka täna, sest käesolevas asjas kogutud

tõenditest ei ilmne ühtegi teist ORAS §-s 12 lg 3 sätestatud vara mittetagastamise alust ja hoone

tuleks ORAS § 12 lg 1 alusel tagastada. Heauskselt on võimalik omandada ja ORAS §-s 18 lg 1

sätestatud vara võõrandamise keeld ei laiene varale, mille kohta tagastamise avaldus pole esitatud

seaduses ettenähtud korras, näiteks on ebaõigesti määratletud taotletava objekti iseloomustavad

andmed. Kassaator väidab, et ringkonnakohus väljus asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridest.

Kuigi ringkonnakohus leidis, et kaebaja tühistamisnõue ei olnud põhjendatud ja kaebuse

rahuldamiseks polnud alust, on ta otsuses tuvastanud, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, s.t

on tuvastanud asjaolu, mis ei olnud I. Nylanderi kaebuse lahendamiseks vajalik. Kui kohus asub

seisukohale, et haldusakti tühistamiseks ei ole alust põhjusel, et sellise nõude esitamine ei too kaasa

kaebaja väidetavate õiguste taastamist, siis pole vajalik kontrollida ja tuvastada haldusakti

õigusvastasust, sest see ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on

riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel isikutel, kelle omandis või valduses

vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui samast seadusest ei tulene teisiti.

Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule

omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Selle

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et sama paragrahvi 1. lõikes märgitud vara omanikud ja valdajad on

kohustatud tagama vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju.

ORAS § 18 lg 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb sellele varale, mille kohta oli seaduses

ettenähtud ajal esitatud vara tagastamise avaldus.

9. Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et I. Nylander esitas vormikohase õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avalduse 24. detsembril 1991, milles taotles oma isale Ulrich Alkvistile

kuulunud kinnistu nr 1038, s.o krundi 1821 m2 ja sellel asuva elamu ning kõrvalhoonete tagastamist.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjaolust, "et avalduses on märgitud ainult vara võõrandamisaegne

aadress ega ole märgitud selle asukohta käesoleval ajal, ei saa teha järeldust, et Pärnu mnt 506

asuvale varale ei olnud esitatud tagastamise avaldust ja et seadusega sätestatud erastamise piirangud

ei laienenud selles elamus asuvatele eluruumidele."

10. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel peab vara asukoha järgne valla- või

linnavalitsus kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lõike 3 punktide 3-5, 7 ja 8 ning

lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist.

ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei

kuulu tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks

omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara

õigusvastasest võõrandamisest.

Seega kui taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara on üksikisiku (füüsilise isiku) omandis, siis

lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punktist 29 ning Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a kinnitatud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra punkti 31 alapunktist 1 tuleb eeldada praeguse omaniku heausksust, kui

ei ole tõendatud vastupidist.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Omandireformi aluste seaduse mõttest

tulenevalt saab selle seaduse § 12 lg 3 p 3 alusel jätta vara õigustatud subjektile "tagastamata juhul,

kui õigusvastaselt võõrandatud vara oli füüsilise isiku heauskses omandis enne ORAS-e jõustumist,

so enne 20. 06. 1991."

ORAS § 12 lg 3 p 3 sõnastusest ei tulene, et selle sätte alusel ei kuulu omandireformi objektiks olev

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele üksnes juhul, kui see oli füüsilise isiku heauskses

omandis enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Selline tõlgendus tähendaks, et vara

tagastamise või mittetagastamise aluseid tuleks hinnata 20. juuni 1991. a seisuga.

Seaduseandja on korduvalt erinevatel aegadel pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist

andnud isikutele võimaluse esitada õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise avaldusi. Nii

näiteks kehtestati täiendav vara tagastamise avalduste esitamise võimalus muuhulgas Endiste

omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise

omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-s 2. See seadus jõustus 19. jaanuaril 1993.

Nimetatud seaduse § 4 sätestab samuti, et hooned ja rajatised kuuluvad tagastamisele, kui puuduvad

ORAS § 12 3. lõikes sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise alused, seega ka

selle lõike punktis 3 kehtestatud vara mittetagastamise alus.

12. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse

lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama

selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seepärast tuleb vara tagastamise

taotluse lahendamisel vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist kontrollida valla- või

linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.

Asjakohatu on ringkonnakohtu otsuses viide ORAS §-le 12 lg 10.

13. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 5 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt

võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud

korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud

allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest.

14. Vaidlustatud korralduse andmise ajal 29. novembril 2000 oli Pärnu mnt 506 asuva maa ja sellel

asuva elamu omanik 17. aprillil 1998 kinnistusraamatusse tehtud kande alusel A. Haamer. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks tegema, kas A. Haamer oli ORAS § 12 lg 3 p 3

tähenduses vara heauskne omandaja või mitte.

15. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, kui

leidis, et kaebaja tühistamisnõue ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata, sest siis ei tohtinud

kohus enam tuvastada, et vaidlustatud linnavalitsuse korraldus on õigusvastane.

Halduskohtumenetlusele on omane uurimisprintsiip. HKMS § 25 lg 4 kohaselt hindab kohus otsuse

tegemisel tõendeid, tuvastab asja lahendamiseks olulised asjaolud, otsustab, millist seadust või

seaduse alusel antud haldusakti tuleb asjas kohaldada. Ringkonnakohus on antud juhtumil

lahendanud kaebuse sisuliselt ja kontrollinud, kas vaidlustatud haldusakt on või ei ole õigusvastane.

Ringkonnakohus ei ületanud sellega apellatsioonkaebuse piire.

16. Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann