3-2-1-68-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-68-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Siiri-Ann Arrase hagi Tartu linna vastu kinnisasja omandiõiguse

ülemineku tuvastamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2002. a määrus

tsiviilasjas nr 2-2-89/2002

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Siiri-Ann Arrase erikaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

29. aprill 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari

2002. a määrus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada Siiri-Ann Arrasele Meelis Masso poolt 30. jaanuaril 2002. a

Siiri-Ann Arrase erikaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siiri-Ann Arras soovis tuvastada, et 2/3 mõttelise osa omandiõigus Tartus Aleksandri tn 20/22

asuvast kinnistust läks Saksa Usaldusvalitsuselt Eestis üle avaldaja emale Aino Kriisale enne

16. juunit 1940. a ning A. Kriisa oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused.

2. Nimetatud kinnistu osa kuulus Maks-Aleks Grünerile ja Magda-Elise Saulile, kes asusid elama

Saksamaale ja nende vara läks Saksa Usaldusvalitsuse korraldusse. Eesti ENSV Riigivolikogu

23. juuli 1940. a deklaratsiooniga läks kogu maa riigi omandisse. Tartu Linna Täitevkomitee Majade

Natsionaliseerimise komisjoni 21. juuni 1948. a otsusega natsionaliseeriti Peeter Roth`ilt Aleksandri t

22 elumaja ja keldrid. Tartu linna TSN Täitevkomitee 4. augusti 1950. a otsusega võeti Aleksandri t

22 majavaldus Tartu linna elamufondi kui peremehetu vara.

3. Peeter Roth`i tütar Aino Kriisa esitas 18. detsembril 1991. a avalduse õigusvastaselt võõrandatud

vara - Aleksandri t 20 ja 22 majade - tagasisaamiseks. Tartu linn keeldus 29. detsembril 1993. a vara

tagastamisest, kuna puudus notariaalne ostu-müügileping kinnistu võõrandamise kohta. A. Kriisa suri

21. mail 1999. a, tema vara päris Siiri-Ann Arras. Tartu Maavanem andis 23. detsembri 1998. a

korraldusega kõnealuse maaüksuse Tartu linna munitsipaalomandisse ning Tartu linn müüs selle

kinnistu Ahtri Varahalduse OÜ-le. Viimane müüs sama kinnistu 18. jaanuaril 2001. a Tallinna

Kaubamaja Kinnisvara AS-ile ning Tartu Maakohtu kinnistuameti 29. jaanuari 2001. a otsusega kanti

Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS omanikuna kinnitusraamatusse.

4. Siiri-Ann Arras esitas 8. septembril 1999. a Tartu linna vastu hagi. Hageja leidis, et A. Kriisa täitis

lepingus tulenevad kohustused. Leping jäi allkirjastamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Kinnistu

anti A. Kriisale üle ning A. Kriisa käitus vara suhtes omanikuna.

5. Tartu Maakohus jättis 23. oktoobril 2001. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et

Aleksandri t 22 kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 15. aprillil 1940. a. Sel hetkel asus A. Kriisa

lepingut täitma. 1940. a kehtinud Balti Eraseadus §-de 799 ja 809 kohaselt oli kinnisasja

omandiõiguse saamiseks vajalik vara võõrandamine, valduse üleandmine ja omandaja kandmine

kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. A. Kriisa ei olnud kinnistusraamatusse kantud

vaidlusaluse kinnistu 2/3 mõttelise osa omanikuna ja seega ei läinud omandiõigus üle enne 16. juunit

1940. a.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. jaanuari 2002. a otsusega maakohtu otsuse protsessiosaliste

nõudmisest olenemata protsessiseaduse olulise rikkumise tõttu ning lõpetas asjas menetluse, kuna asi

ei kuulu läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses.

7. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 sätestas, et füüsiline isik,

kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu

jooksul selle seaduse jõustumisest (2. märtsist 1997. a) avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg 4

alusel. Selleks pidi isik esitama kas taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise (ÕVVTK) kohalikule komisjonile või esitama hagi kohtusse ettenähtud aja jooksul.

29. detsembril 1993. a ei rahuldatud A. Kriisa avaldust tema tunnistamiseks omandireformi

õigustatud subjektiks. A. Kriisa ei esitanud ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul taotlust tema

avalduse uuesti läbivaatamiseks ORAS § 7 lg 4 alusel.

ORAS § 7 lg 4 ja omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4

tõlgendamisel arvestas ringkonnakohus õiguskindluse põhimõtet ja nende isikute õiguspärast ootust,

kes on saanud vara omanikuks, mille kohta oli esitatud ja kehtiva haldusaktiga jäetud rahuldamata

vara tagastamise avaldus.

Hagi esitamine ORAS § 7 lg 4 alusel oli käesoleval juhul üldse alusetu, sest kostja ei ole isik, kes

taotles sama vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 4 alusel esitatud taotluse kohta

tehtav ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus on vaidlustatav halduskohtumenetluse korras.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et tema hagi kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras

maa- ja linnakohtus. Tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise

hetkel.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 ja ORAS § 7 lg 4 andsid

isikutele uue võimaluse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Hageja pöörduski kohtu

poole seoses 2. märtsil 1997. a jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse

§ 1 lg 2 punktis 5 sätestatud muudatustega, milliste kohaselt ORAS täiendati § 7 lõikega 4. Tartu

Linnavalitsuse ÕVVTK komisjon soovitas hagejal pöörduda kohtu poole.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud hagi aegumist. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus

aegumist ainult huvitatud isiku nõudel.

9. Tartu linn vaidleb erikaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2000. a otsuse kohaselt saab oma õiguste

kaitseks pöörduda kohtusse ORAS § 7 lg 4 nimetatud vaidluses vaid see isik, kes taotleb enda

tunnistamist subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. 29. detsembril 1993. a jäeti

rahuldamata hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise avaldus. Kooskõlas ORAS § 7

lõikega 4 ja § 15 lõikega 4 ei ole hageja esitanud taotlust avalduse uueks läbivaatamiseks.

Omandiõigusliku vaidlusega oleks tegemist juhul, kui vastav taotlus oleks esitatud.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et asjas kuulub menetlus lõpetamisele, kuna see ei kuulu

tsiviilkohtu pädevusse ja see ei pea olema seotud poole vastavasisulise taotlusega.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

11. Siiri-Ann Arras esitas avalduse omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks, millega soovis kindlaks

teha vara võõrandamisaegset omanikku. Kolleegium leiab, et nimetatud avaldus kuulub läbi

vaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras, kuna tegemist on väidetavalt varem eksisteerinud

tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud

ka oma varasemas lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-97 (RT III 1998, 1, 8) ning kolleegium ei pea

vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta. Seega ringkonnakohus lõpetas TsMS § 217 p 1 alusel

ebaõigesti asjas menetluse.

Kolleegium märgib, et vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemisega ei tunnista kohus isikut

õigustatud subjektiks ega lahenda seega kohaliku komisjoni pädevusse antud asja. Kohus juhindub

õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel omandireformi aluste seadusest ja

sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõigus tekkimise ajal.

Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste

faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa