3-1-1-63-02 · Riigikohus

M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu 10. mai 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. V. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1, 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku 5. märtsi 2002. a määrus kriminaalasjas nr II-1- 10/01, millega jäeti käiguta S. V. kassatsioonkaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. V., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. aprill 2002 Istungil osalenud isikud S. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON

1. S. V. erikaebus jätta rahuldamata. 2. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku 5. märtsi 2002. a määrus kriminaalasjas nr II-1-10/01 S. V. süüdistuses jätta muutmata. 3. Välja mõista S. V. riigieelarve tuludesse kohtukulu 920 krooni ja 40 senti kaitsjatasu katteks. Määrus jõustub 10. mail 2002. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Narva Linnakohtu 12. oktoobri 2000. a otsusega mõisteti S. V. õigeks süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Selle otsuse peale esitas prokurör Marina Zagorets apellatsioonprotesti, milles ta taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja S. V. süüditunnistamist ning karistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. 2. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 2001. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. S. V. tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistati KrK § 39 alusel kahe aasta ja kuue kuu vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti KrK § 41 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle kolm aastat vabadusekaotust. Kohtuotsuse resolutiivosas märgiti, et otsus jõustub selle tervikuna ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest 24. jaanuaril 2001. a. Otsuse ärakiri saadeti S. V. 30. jaanuaril 2001. a. Kohtuotsuse täitmiseks võeti S. V. vahi alla 15. mail 2001. a. 3. 21. jaanuaril 2002. a esitas S. V. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 2001. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotles karistuse muutmist. 6. veebruaril 2002. a teatas S. V., et on kohtuotsuse ärakirja kätte saanud, kuid see oli kirjutatud eesti keeles ja seetõttu ta sellega ei tutvunud. Ringkonnakohtu kohtuniku poolt määratud tähtajaks, so 22. veebruariks 2002. a S. V. täiendavaid selgitusi ringkonnakohtule ei esitanud. Samuti ei esitanud ta taotlust kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku M. Komt"atnikovi 5. märtsi 2002. a määrusega jäeti S. V. kassatsioonkaebus käiguta. Määruses märgitakse, et selle peale on õigus esitada erikaebus AKKS § 68 lg 1 p 9 alusel. Määruses leiti, et kuna süüdimõistetu S. V. viibis Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 2001. a otsuse tegemise ajal vabaduses, oli tal õigus esitada selle otsuse peale kassatsioonkaebus ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumise päevale järgnevast päevast. Seega oli kassatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks 25. veebruar 2001. a. Vaatamata sellele, et otsuse koopia tulnuks saata vaid vahi all viibivale kohtualusele, saatis ringkonnakohus 22. jaanuari 2001. a otsuse ärakirja S. V. omal initsiatiivil. Põhjendamatu on S. V. väide, nagu saanuks ta kohtuotsuse ärakirja eesti keeles. Nimelt tulenes saatekirjast, et S. V. saadeti kohtuotsuse venekeelne ärakiri, mitte aga eestikeelne tõlge. Teise põhjusena kassatsioonkaebuse käiguta jätmisel märgiti ringkonnakohtu määruses veel seda, et vaatamata nõudmisele ei esitanud S. V. 22. veebruariks 2002. a selgitusi kassatsioonkaebuse tähtaja möödalaskmise põhjuste kohta. Kokkuvõtvalt põhistas kohtunik kassatsioonkaebuse käiguta jätmist asjaoludega, et kassatsioonkaebus esitati hilinemisega ning tähtaja ennistamist ei taotletud. 5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku 5. märtsi 2002. a määruse peale esitas S. V. erikaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. S. V. väidab, et ta ei esitanud kassatsioonkaebust õigel tähtajal, kuna ta ei teadnud selle esitamise võimalusest. Sellest võimalusest rääkis talle vangla sotsiaaltöötaja ja seejärel ta esitaski kassatsioonkaebuse. S. V. kinnitab, et ta kirjutas 11. veebruaril 2002. a ringkonnakohtu kohtuniku poolt nõutud taotluse kaebuse tähtaja ennistamiseks. Taotluse andis ta aga vangla sotsiaaltöötaja kätte, kes mingil põhjusel seda ei edastanud, mistõttu lasti mööda ka ringkonnakohtuniku poolt määratud tähtaeg. 7. Riigikohtu istungil kaitsja toetas erikaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et erikaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Ringkonnakohtu otsuse peale on süüdimõistetul ja tema kaitsjal AKKS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kohaselt õigus kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule. Kaebus esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast. Otsuse teinud kohus võib AKKS § 38 lg 2 alusel tähtaja möödalasknud menetlusosalise, tema kaitsja või seadusliku esindaja taotlusel

kaebuse esitamise tähtaja ennistada, kui ta leiab, et tähtaeg on lastud mööda mõjuvatel põhjustel. Kui kassaator ei täida määratud tähtajaks temale esitatud nõudmisi tagastatakse kaebus AKKS § 42 lg 2 alusel läbivaatamatult. Kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise, aga ka tähtaja ennistamata jätmise määruse peale, on kaebuse või tähtaja ennistamise taotluse esitajal õigus esitada erikaebus Riigikohtule AKKS § 68 lg 1 pde 8 ja 9 alusel. 9. Käesolevas asjas jättis ringkonnakohtunik S. V. kassatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatamata, kuigi määruses on märgitud, et kaebus jäetakse käiguta. Kaebuse läbivaatamata jätmisele viitab nii määruse kirjeldav-motiveeriv osa kui ka määruse resolutiivosas tehtud viide AKKS § 68 lg 1 p-le 9. Seega oli S. V. õigus selle määruse peale e esitada erikaebus ja tema kaebus kuulub Riigikohtu kriminaalkolleegiumis menetlemisele. 10. Viru Ringkonnakohtu kohtuniku 5. märtsi 2002. a määruses on õigesti märgitud, et S. V. lõppes Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 2001. a kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 25. veebruaril 2001. a. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ringkonnakohtu otsuse jõustumise ajal viibis S. V. vabaduses. Seega puudus ringkonnakohtul tulenevalt AKKS § 34 lgst 1 kohustus S. V. kohtuotsuse koopia kätteandmiseks või saatmiseks. Sama sätte kohaselt võivad vabaduses viibivad menetlusosalised kohtuotsusega tutvuda ringkonnakohtu kantseleis. Kohtuotsuse koopia antakse menetlusosalisele vaid tema soovil. S. V. võeti kohtuotsuse täitmiseks vahi alla alles 15. mail 2001. a. Seega oli tal piisavalt aega, et kohtuotsusega ringkonnakohtu kantseleis tutvuda või taotleda endale koopia andmist, et otsustada, kas esitada kohtuotsuse peale Riigikohtule kassatsioonkaebust või mitte. Mingeid mõjuvaid põhjusi, miks ta neid võimalusi ei kasutanud, S. V. Riigikohtule esitanud ei ole. Asjaolud, mida S. V. kirjeldab oma erikaebuses, ei oma sisulist tähtsust, kuna need käsitlevad sündmuste käiku ajal, mil ta oli kohtuotsuse alusel viibinud juba rohkem kui pool aastat kinnipidamiskohas. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli aga S. V. möödunud ammu enne tema kinnipidamiskohta suunamist. S. V. väide, et ta ei olnud teadlik oma õigustest ei vasta tegelikkusele sest ringkonnakohtu istungi protokollist (tl 350 pöördel) nähtub, et temale on selgitatud õigusi KrMK § 351 järgi ja õigused on talle arusaadavad. Samuti on edasikaebamise kord kirjas kohtuotsuses, mille ärakiri saadeti S. V. 30. jaanuaril 2001. a (tl 401). Eeltoodud põhjendustel ei kuulu S. V. erikaebus rahuldamisele. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 § 65 lg-st 3, §-st 76 ja §-st 77 tuleb Viru Ringkonnakohtu kohtuniku 5. märtsi 2002. a määrus jätta muutmata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher