3-1-1-51-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-51-02

Otsuse kuupäev

26. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

R. R. süüdistus KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-17/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuur, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2002

Istungil osalenud isikud

Õigeksmõistetu R. R., tema kaitsja vandeadvokaat Ly Uiga ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 2002. a kohtuotsus R. R. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 26. aprillil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles, et ta omandas tuvastamata isikult ebaseaduslikult edasiandmise

eesmärgil suures koguses narkootilist ainet amfetamiini, hoidis seda oma elukohas Valgas X tn N-N ja andis seda osade kaupa korduvalt edasi.

Samuti omandas R. R. ebaseaduslikult seni tuvastamata isikult tikutoositäie marihuaanat, mille müüs 2000. a oktoobris.

Samuti esitati R. R-le süüdistus selles, et ta aitas kaasa isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi võltsimisele kasutamise eesmärgil, pannes

seega toime KrK § 186 " KrK § 17 lg 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Valga Maakohtu 8. novembri 2001. a otsusega tunnistati R. R. süüdi KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle kolm aastat ja

kuus kuud vabadusekaotust.

Maakohus luges tõendatuks, et R. R. andis korduvalt edasi väikeses koguses narkootilisi aineid, pannes sellega toime KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Samas leidis kohus, et narkootilise aine suur kogus ei ole tõendatud.

KrK § 17 lg 6 ja § 186 järgi mõisteti R. R. õigeks, kuna pole tõendatud, et ta oleks tegutsenud eesmärgiga võltsitud isikut tõendavat dokumenti

kasutada. Selles osas kohtuotsust ei vaidlustatud.

3. Valga Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused R. R. ja tema kaitsja advokaat Leanika Tamm, kes taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist R. R. süüdimõistmise osas KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist.

Apellatsioonkaebuste kohaselt ei ole leidnud tõendamist kuriteo toimepanemine R. R. poolt.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 2002. a otsusega tühistati Valga Maakohtu otsus R. R. süüditunnistamise ja

karistamise osas KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et narkootiliste ainete omandamist ja nende hoidmist saab inkrimineerida ainult juhul, kui nimetatud ained

on identifitseeritud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadusega kehtestatud korras. Vaieldamatult on leidnud tõendamist, et R. R.

omandas ja hoidis oma elukohas 0,155 g, s.o väikeses koguses amfetamiini. Erinevalt maakohtust asus aga ringkonnakohus seisukohale, et

tõendatud ei ole selle aine omandamine ja hoidmine R. R. poolt edasiandmise eesmärgil. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole

kogutud tõendeid, mis annaks alust väita, et R. R. oleks peale eelnimetatud koguse omandanud ja hoidnud oma elukohas narkootilisi aineid.

Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et tunnistajate poolt tarvitatu puhul oleks olnud tegemist narkootikumidega, sest vastavat

identifitseerimist ei ole Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo ekspertide poolt teostatud.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 2002 a otsuse peale esitas Riigiprokuratuur kassatsioonprotesti, milles taotleb

kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonprotesti motiivide kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 9 lg-t 1,

kui ta asus seisukohale, et edasiantud narkootilise aine identifitseerimine on võimalik vaid Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika

Büroos teostatud ekspertiisiga. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et ekspertiis on ette nähtud eelneva narkootilist ainet identifitseeriva

toiminguga mittenõustumise puhul analoogiliselt alkoholijoobe tuvastamisega.

Pealegi ei ole KrMK § 50 lg 2 sätestatud kriminaalmenetluse põhimõtte kohaselt ühelgi tõendil, sealhulgas narkootilise aine võetuse aktil ja

narkootilise aine tuvastamiseks teostatud eksperdi arvamusel, kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja KrK § 48 lg 1 märgitud andmed

tuvastatakse muuhulgas tunnistajate ütlustega ja muude dokumentidega. Narkootilise aine tuvastamise ekspertiis ei kuulu kohustuslike

ekspertiiside loetelusse, mis on toodud KrMK § 58 lg-s 2. Ringkonnakohtu poolt Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse ebaõige

tõlgendamine ja KrMK § 50 lg 2 ja § 48 nõuete rikkumine on viinud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni R. R. suhtes.

Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonprotestis esitatud taotluse juurde ja taotles protesti rahuldamist selles toodud motiividel. R. R. ja

tema kaitsja leidsid, et kassatsioonprotest on põhjendamatu ja nad taotlesid protesti rahuldamata jätmist ning ringkonnakohtu otsuse muutmata

jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Isiku süüditunnistamisel KrK §-de 2092 ja 2101-3 järgi peab olema tuvastatud et tegemist oli narkootiliste või psühhotroopsete ainetega.

Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et narkootiliste ainete omandamist ja nende hoidmist saab inkrimineerida ainult juhul, kui need

ained on identifitseeritud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud korras, s. o Politseiameti Kohtuekspertiisi- ja

Kriminalistika Büroos. Selle seisukohaga nõustudes ei oleks võimalik isikut süüdi tunnistada näiteks apteegist narkootilist ainet sisaldavate

ravimite varguse või röövimise eest (KrK § 2103), kui varastatut või röövitut ei õnnestu kätte saada, kuigi isiku süü konkreetsete ravimite

varguses või röövimises on usaldusväärselt tõendatud.

Ringkonnakohtu tõlgendus Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadusele (RT I 1997, 52, 834) on vastuolus sama seaduse § 9 lg-tega 2-4,

mis sätestavad juhud, mil nimetatud ainete olemasolu võidakse identifitseerida ka Ravimiameti või Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo poolt.

Samuti on ringkonnakohtu seisukoht vastuolus kriminaalmenetluse seaduse sätetega.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadus sätestab narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete identifitseerimise korra. Kuna ei

kriminaalseaduses ega ka kriminaalmenetluse seaduses pole narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete identifitseerimise korda eraldi

reguleeritud, on nimetatud kord kasutatav ka kriminaalmenetluses, kuid see saab toimuda vaid kooskõlas kriminaalmenetluse seadusega.

Vastavalt KrMK § 48 lg-le 1 on kriminaalmenetluses tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel kohus teeb seaduses määratud

korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuvastatakse need andmed

muuhulgas ka tunnistajate ütluste, eksperdi arvamuse ja muude dokumentidega. KrMK § 50 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

ette kindlaks määratud jõudu, seega on kõik tõendid kohtu jaoks enne nende hindamist võrdsed. KrMK § 58 lg 1 kohaselt määratakse

ekspertiis juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja eriteadmisi.

KrMK § 58 lg 2 kohaselt on ekspertiis kohustuslik surma põhjuste ja kehavigastuste iseloomu tuvastamiseks, isiku psüühilise seisundi

kindlakstegemiseks ja vanuse tuvastamiseks. Narkootiliste, psühhotroopsete või muu aine identifitseerimise vajadus ei ole selline asjaolu, mis

tingiks kohustuslikult ekspertiisi. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt ei ole ka eksperdiarvamus kohtule kohustuslik, kuid sellega

mittenõustumine peab olema määruses või kohtuotsuses motiveeritud.

Seega võib kriminaalasjas üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega,

mitte üksnes eksperdiarvamusega.

Küll aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et teatud juhtudel (kui teistest tõenditest ei piisa) võib olla narkootiliste või psühhotroopsete

ainete identifitseerimiseks ekspertiisi teostamine hädavajalik. Ühelgi juhul - olenemata eksperdiarvamuse olemasolust või selle puudumisest -

ei ole kohus õigustatud jätma kõrvale teisi asjas kogutud tõendeid neile hinnangut andmata ja oma otsustust motiveerimata.

8. Kohtuotsuse 5. leheküljel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkinud järgmist: "Tunnistajate ütlustele tuginedes on maakohus R. R.

süüdi tunnistanud KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi, see on väikeses koguses narkootilise aine omastamises ja hoidmises selle edasiandmise eesmärgil.

Samas on kohus lugenud tõendatuks, et R. R. on müünud A. H-le ajavahemikul 2000. a novembrist kuni 2001. a jaanuarini vähemalt 4 grammi

amfetamiini ning 2000. a oktoobris anonüümsele tunnistajale tikutopsitäie marihuaanat ning 2000. a novembris või detsembris vähemalt ühel

korral amfetamiini S. M-le. Seega on kohus lugenud tuvastatuks vähemalt 1 gr amfetamiini, see on suures koguses narkootikumide

omandamise ja hoidmise R. R. poolt, kuid mõistnud ta süüdi KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi. Samas on kohus vastupidiselt eeltoodule leidnud, et

kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajatelt ei ole kordagi narkootikume ära võetud ning pole kindlaks tehtud narkootilise aine koostist ega

kogust." Selles osas ei vasta ringkonnakohtu seisukoht maakohtu otsuses kirjutatule. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, kas tema

arvates moodustavad narkootilise aine suure koguse kõik maakohtu poolt tuvastatud kogused kokku või mingi konkreetne kogus eraldi.

Maakohus tunnistas R. R. süüdi ebaseaduslikult korduvalt narkootiliste ainete edasiandmises (t. l 184). Seega tuleb vaadelda igat edasiantud

kogust eraldi ja ei saa lähtuda kõigil kordadel edasiantud narkootiliste ainete kogumahust. Amfetamiini edasiandmise iga korra osas on

maakohus tuvastanud, et R. R. andis edasi amfetamiini sisalduvat pulbrit, mille kogus oli igal korral 1 gramm (t. l 183). Seega on maakohus

tuvastanud, et edasi anti 1 gramm pulbrit, mis sisaldas amfetamiini, kuid kohus ei ole tuvastanud, et see pulber oli puhas amfetamiin. Kui suur

oli pulbris amfetamiini sisaldus, seda kohus ei ole tuvastanud. Veel on maakohus tuvastanud, et ühel korral andis R. R. edasi tikutoostäie

marihuaanat (t. l 184). Ka marihuaana osas ei ole maakohus tuvastanud marihuaana kaalu. Maakohus märkis, et narkootiliste ainete täpseid

koguseid ei ole võimalik tuvastada, kuna narkootilisi aineid ei ole tunnistajatelt ära võetud ning pole kindlaks tehtud aine koostist.

9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et uuritud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud, et R. R. omandas tema juurest leitud

0,155 grammi amfetamiini edasiandmise eesmärgil. Seejuures on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et selle koguse (0,155 g) amfetamiini

osas ei ole R. R. süüdistust esitatud.

10. Kogutud ja kohtus uuritud tõendite alusel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tulnud õigele järeldusele, et käesolevas kriminaalasjas ei

ole ilma eksperdiarvamuseta võimalik kõrvaldada tekkinud kahtlusi selles, kas süüdistuses märgitud juhtudel oli kindlalt tegemist narkootiliste

või psühhotroopsete ainetega. Kuna ekspertiisi teostamine ei ole enam võimalik, siis on ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlused põhjendatult

tõlgendanud kohtualuse kasuks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsus R. R. õigeksmõistmises KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi tuleb jätta muutmata ja kassatsioonprotest rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher