3-1-1-43-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-43-02

Otsuse kuupäev

18. aprill 2002

Kohtukoosseis

Peeter Vaher, Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

P. K. õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2001. a kohtuotsus nr II-1/1070 2001

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2002

Istungil osalenud isikud

P. K., vandeadvokaat Mare Lust ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2001. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a

otsus P. K. õigeksmõistmises ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Kohtuotsus jõustub 18. aprillil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 108 lg 2 p 3 järgi selles, et ta 16. juulil 2000. a kella 12.00 paiku lõi Tallinnas X tee Z asuvas

korteris diivanil istuvale M. O.-le rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel lõi P. K. talle veel 5-6 korda rusikaga näkku.

M. O. jooksis esikusse, kus P. K. lõi talle rusikaga külje piirkonda. Kannatanu kukkus jälle. P. K. lõi teda veel 8 korda rindkere piirkonda ja

korduvalt rusikaga näkku. M. O. põgenes korterist, kuid P. K. järgnes talle. X tee Z asuva maja ees pani P. K. M. O.-le jala ette ja viimane

kukkus. M. O.-le põhjustati rasked kehavigastused - X-IX vasakpoolse roide murd, parema käe IV kämblaluu murd, peaaju vapustus,

nahamarrastused ning nahaalused verevalumid näol, rindkerel ja paremal käel.

2. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsusega mõisteti P. K. KrK § 108 lg 2 p 3 järgi õigeks tõendamatuse tõttu.

Linnakohus luges tuvastatuks, et M. O. läks süüdistuses märgitud ajal P. K. elukohta ja et M. O.-le tekitati rasked kehavigastused. Kohus

leidis, et korteris asetleidnud sündmuste täpset käiku ja sealhulgas seda, kes esimesena ründas, ei ole võimalik tuvastada. P. K. väitis, et lõi

kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus tugitooli otsa. Linnakohus leidis, et nende väidete tõelevastavust pole võimalik

kontrollida. Peksmist jalgadega ja rusikatega P. K. eitas. Linnakohtu arvates pole alust kahelda P. K. väites, et ta tegutses enesekaitseks, sest

tema ütlused selle kohta, et M. O. lõi esimesena, ühtivad tunnistajate ütlustega. Kohus leidis, et P. K. võis kannatanut lüüa korduvalt ning

tekitada talle süüdistuses kirjeldatud vigastused, kuid ta tegutses oma kodus, kust kannatanu keeldus lahkumast. Kohtuotsuses märgitu

kohaselt oli P. K.-l juhul, mil M. O. ründas teda esimesena, õigus aktiivsele kaitsele.

3. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja apellatsioonprotesti Tallinna

Prokuratuuri prokurör Endla Ülviste.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsus sisuliselt

muutmata. Linnakohtu otsuses tehti täpsustus: "" asendada kirjeldav-motiveerivas osas sõnad "enesekaitseks" ja tõendamatuse" ning

resolutiivosas sõna "tõendamatuse" sõnaga "hädakaitse" vastavas käändes.

Apellatsioonkaebus ja-protest jäeti rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja

kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste. Kannatanu taotles jätkuvalt P. K. süüditunnistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi. Prokurör

taotles P. K. õigeksmõistvate kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks seoses

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a

kohtuotsus P. K. õigeksmõistmises ja kriminaalasi saadeti samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebus ja -protest

rahuldati.

Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et P. K. tegutsemine hädakaitseseisundis on ringkonnakohtu poolt motiveerimata, mis on omakorda kaasa

toonud KrK § 13 sätete ebaõige kohaldamise.

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2001. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsus P. K.

õigeksmõistmises muutmata ning esitatud apellatsioonkaebus ja -protest jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis jätkuvalt, et P. K. õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi on põhjendatud ja seaduslik ning

nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiividega, jättis need AKKS § 29 lg 5 alusel kordamata. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas

kogutud tõendid on äärmiselt vastuolulised. Arvestades süütuse presumptsiooni põhimõttega, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et M.

O. vigastused tekkisid kukkumisel vastu kõva pinda, s.o põrandale ja maapinnale. Kohus ei näinud põhjust kahelda tunnistajate ütlustes.

Tõendeid selle kohta, et P. K. oli hädakaitses, kohus ei tuvastanud. Kohtualune ja kannatanu viibisid korteris kahekesi, nende ütlused

toimunu kohta on teineteist välistavad, täiendavaid tõendeid koguda ei saa. Seetõttu pidas ringkonnakohus põhjendatuks P. K.

õigeksmõistmise tõendamatuse tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Riigiprokurör Andres Ülviste esitas kassatsioonprotesti, milles ta palub Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2001. a kohtuotsused P. K. õigeksmõistmises KrK § 108 lg 2 p 3 järgi tühistada ja saata kriminaalasi

Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et eeltoodud otsused tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, sest need otsused on

motiveerimata ning nende tegemisel rikkusid kohtud KrMK § 263 lg 1 p 3 sätteid.

8.1 Kassaator leiab, et kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja tuginenud üksnes P. K. ütlustele. Kohtud on lugenud P. K. ütlused

põhjendamatult usaldusväärseks põhjendusel, et need langevad kokku tunnistajate P. A., T. L. ja K. K. ütlustega sündmuste kohta, millest

viimased said teada P. K. enda käest. Kannatanu M. O. tehioludega kokkulangevad ütlused on aga motiveerimatult kõrvale jäetud.

8.2 Kassaator ei ole nõus linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtualuse ja kannatanu ütluste vastuolu tõttu tuleb P. K. õigeks

mõista tõendamatuse alusel. Kohtud ei ole ise nimetatud vastuolude kõrvaldamiseks midagi ette võtnud.

8.3 Prokurör rõhutab, et nii linna- kui ka ringkonnakohus tegi kindlaks, et P. K. tarvitas M. O. suhtes füüsilist vägivalda. Kohtualune ise

võtab õigeks, et lõi M. O.-d rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus tugitooli otsa. Hädakaitseseisundit P. K.-l kohtud ei tuvastanud.

Isegi kui nõustuda, et kannatanu sai süüdistuses märgitud rasked kehavigastused kukkumise käigus, peaks P. K. vastutama kannatanu

löömise eest KrK § 113 järgi. Kassaatori arvates rikkusid kohtud õigeksmõistvat otsust tehes KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet

kontrollida, kas P. K. tegu sisaldab üldse kuriteokoosseisu ja kuidas seda kvalifitseerida. Viimatinimetatud rikkumise on Riigikohus

tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse vältimatu

tühistamise.

9. Riigikohtu istungil P. K. ja tema kaitsja taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, riigiprokurör taotles selle rahuldamist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kohtud on tuvastanud, et P. K. lõi M. O.-d rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus mööbli otsa ja võis saada süüdistuses

märgitud vigastused. Seejuures ei tuvastatud, et P. K. oleks tegutsenud hädakaitseseisundis. Samas märkisid nii linna- kui ringkonnakohus,

et kriminaalasjas kogutud tõendid on vastuolulised ja lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb P. K. õigeks mõista tõendamatuse tõttu.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et vastukäivate või üksteist välistavate tõendite puhul peab kohus rajama otsuse

usaldusväärsetele tõenditele ja põhistama, miks ta hindab osa tõendeid mitteusaldusväärseteks. Seda KrMK §-des 262 ja 274 väljendatud

nõuet kohtud järginud ei ole. Kannatanu ühetaolisi ütlusi (eriti mis puudutab vigastuste tekkemehhanismi) pole kohtud analüüsinud.

Õigeksmõistev kohtuotsus on rajatud üksnes kohtualuse ütlustele, millede usaldusväärsust kinnitavat tunnistajate ütlused. Siinjuures tuleb

rõhutada, et ükski tunnistaja ei näinud sündmust ise pealt, vaid teavad asjaolusid üksnes P. K. jutu põhjal. Tähelepanu ei ole pööratud

küsimusele, kas P. K. poolt kannatanu rusikaga näkku löömine võib olla kvalifitseeritav mõne teise kuriteona, näiteks KrK § 113 järgi.

12. Selline kriminaalasja ühekülgne arutamine ja tõendite valikuline hindamine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS

§ 39 lg 4 mõttes, mis on toonud kaasa ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

Peeter Vaher, Lea Kivi, Eerik Kergandberg