3-2-1-34-02 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. aprill 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Paul Rapsoni hagi M. P ja K. P vastu alusetult omandatud

448 400 krooni tagastamiseks ning K. P vastu 90 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 2001.a

otsus tsiviilasjas nr II-2/1336/01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paul Rapsoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri

2001. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. detsembril 1999. a esitatud hagis palus P. Rapson TsK § 477 alusel M. ja K. P-lt solidaarselt

välja mõista alusetult omandatud 448 400 krooni. Hagiavalduse kohaselt nõustusid kostjad 1992. a

suvel hagejat aitama korteri omandamisel Tallinnas; nad lubasid otsida sobiva korteri, selle hageja

raha eest tema nimele osta ja korteri elamiseks korda teha. Korteri ostuks ja muudeks kuludeks

kandis hageja M. P arvelduskontole üle 56 050 DEM-i. 1997. a suvel sai hageja teada, et korteri

omanikuks on K. P ja tema poolt korteri ostuks üle kantud raha on kostjad alusetult omandanud.

2. 17. oktoobril 2000. a esitatud hagis palus P. Rapson K. P-lt välja mõista osaliselt tagastamata laenu

90 000 krooni. Hageja laenas 1993. a mais kostjale 240 000 krooni. 12. oktoobril 1997. a kirjutas

kostja omakäelise võlakirja, milles kohustus hagejale järgmise nelja aasta jooksul võla osade kaupa

tagastama. Kostja oleks hagi esitamise ajaks pidanud hagejale tasuma kokku 180 000 krooni, kuid on

sellest tasunud vaid poole.

3. Kostjate vastuväidetel soovis hageja Eestis viibimise ajal kasutada eluruumi. K. P erastas Tallinnas

Niguliste 2-16 eluruumi enda ja M. P raha eest. Korter renoveeriti ja kommunaalmakseid tasuti

hageja raha eest. Hageja arvates oli tegemist kokkuleppega, et kostjad ostavad talle korteri, kostjate

arvates oli lepingu sisuks korteri hageja kasutusse andmine. Võlakiri koostati põhjusel, et pooltel

tekkisid erimeelsused 448 400 krooni osalise tagastamisega. Nimetatud summa andis hageja 1993. a

M. P-le korteri kasutusse andmise eest. Võlakirjas lepiti kokku, et K. P võlgneb hagejale

240 000 krooni. Kostja eitas raha laenuna saamist.

4. Tallinna Linnakohtu 11. mai 2001. a otsusega mõisteti hageja kasuks M. P-lt välja 448 400 krooni

ja K. P-lt 90 000 krooni. Kohtuotsuse kohaselt on tõendatud, et hageja soovis Eestis korterit osta.

Selleks volitas ta suuliselt kostjaid ja kandis tehingu tegemiseks M. P arvelduskontole 56 050 DEM-i

(448 400 krooni). Seega oli hageja tahe käsunduslepingu sõlmimine korteri ostmiseks. K. P ostis

7. aprillil 1994. a Tallinnas Niguliste 2-16 asuva korteri. Kostja tahe oli suunatud ostetud korteri tasu

eest kasutusse andmiseks hagejale tema Eestis viibimise ajaks. Tegemist ei olnud korteri tasuta

kasutusse andmisega, sest K. P ei kandnud ise kõiki korteri hooldamisega seotud kulusid, vaid

kasutas selleks ka hageja vahendeid. Lepingu eesmärk oli hagejal ja K. P-l täiesti erinev, mistõttu ei

saa lugeda lepingut sõlmituks.

5. Alusetult omandatud või säästetud vara tagastamist reguleeriv TsK § 477 ei näe ette solidaarset

vastutust. M. P-le raha ülekandmisega vähenes hageja vara 448 400 krooni võrra ja M. P vara

suurenes samas ulatuses. K. P vara samal ajal ei suurenenud. Asjaolu, et M. P volitas K. P

arvelduskontot kasutama, ei anna alust solidaarse vastutuse kohaldamiseks.

6. Seda, et hageja andis K. P-le laenu, tõendavad hageja seletus, kostja omakäeline raha

tagasimaksmise kohustus ja laenulepingu osaline täitmine. Tõendamata on K. P vastuväide, et ta

andis võlakirja seoses 448 400 krooni ülekandmisega M. P arvelduskontole.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja uue otsusega

rahuldati osaliselt P. Rapsoni hagi 448 400 krooni nõudes ja mõisteti K. P-lt hageja kasuks

käsunduslepingust tuleneva võla katteks 90 000 krooni. Rahuldamata jäeti hagi M. P vastu ning K. P

vastu 90 000 kroonise laenu tagastamiseks.

8. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ja kostjad sõlmisid 1993. a käsunduslepingu, mille kohaselt

kostjad kohustusid otsima hagejale tema raha eest Tallinna kesklinnas asuva elamispinna, selle

renoveerima ja möbleerima, et hagejal oleks suviti Tallinnas viibides koht, kus elada. Kokkuleppe

kohaselt võisid kostjad korterit kasutada talvel ja pidid sel ajal tasuma korteri ülalpidamiskulud.

Hageja ja K. P seletustega ning tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja oli teadlik, et korterit ei

osteta tema omandisse. Hageja ei andnud kostjatele volitust korteri ostmiseks tema omandisse.

Hageja seletuste kohaselt lootis ta, et hiljem kantakse korteri omandiõigus talle üle. Kostjate seletuste

järgi vastav kokkulepe puudus. Kostjad täitsid käsundi ning alates 1993. a suvest kuni 1999. a oli

korter suviti hageja kasutuses ning nõudeid kostjatele ta ei esitanud, tunnistades seega käsundi

nõuetekohast täitmist. Käsundi alusel tehtud kulutusi tõendavad kirjalikud tõendid. Arusaamatused

käsundi täitmisel tekkisid 1997. a, kui hageja soovis vaidlusalust korterit müüa. Käsunduslepingu

lõpetamiseks 12. oktoobril 1997. a sõlmitud kokkuleppes leppisid pooled kokku, et korter jääb K. P-

le, kuid käsundi täitmiseks üle kantud 448 400 kroonist maksab K. P hagejale nelja aasta jooksul

240 000 krooni tagasi. Hagi esitamise ajaks oli K. P-l tekkinud kohustus hüvitada hagejale

180 000 krooni, millest kostja on tasunud 90 000 krooni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

90 000 krooni. Muus osas jäi hagi rahuldamata.

9. TsK § 273 alusel peab laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. TsK § 272 lg 2 kohaselt

loetakse laenuleping sõlmituks raha ülekandmise momendist. 1993. a kirjalikku laenulepingut ei

sõlmitud; kostja eitab laenu saamist; hageja ei ole laenu andmist tõendanud. Tulenevalt TsK §-

dest 273 ja 276 lg 2 ei saa raha ülekandmist tõendada tunnistajate ütlustega. Hageja väitel tekkisid

1993. a poolte vahel kahesugused lepingulised suhted: käsundist tulenevad suhted ja laenusuhted.

Kuna hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist, on tõendamata ka tema väide, et 12. oktoobri

1997. a võlakohustus tulenes varasemast laenulepingust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel

oli käsundusleping. Hageja soovis M. P vahendusel omandada korterit Tallinnas ja kandis korteri

ostuks kostja kontole 56 050 DEM-i. Kostjate väitel oli aga tegemist ettemaksuga korteri kasutamise

eest. Kuna poolte tahe ja arusaam tehingu eesmärgist oli sedavõrd erinev, ei saa käsunduslepingut

sõlmituks lugeda. M. P omandas alusetult hageja vara.

11. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 332, jättes põhjendamata, miks ta hageja ja kostja seletusele ning

tunnistajate ütlustele tuginedes leiab, et hageja oli teadlik, et korterit ei osteta tema omandisse.

Hageja ja tunnistaja I. Rapson väitsid linnakohtus, et kui nad oleksid teadnud, et korterit ei osteta

hageja nimele, ei oleks kostjale raha üle kantud. Tunnistaja T. Seltin ei saanud anda usaldusväärseid

ütlusi hageja tahte kohta ega ka raha ülekandmise kohta.

12. Ebaõige on kohtu seisukoht, et tõendatud ei ole laenulepingu järgi raha ülekandmine K. P-le.

Hageja seletus, kostja omakäeline võlakiri ja laenulepingu osaline vabatahtlik täitmine tõendavad

laenu andmist. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja poolt M. P-le raha ülekandmisest ei

tekkinud kohustust K. P-l, mistõttu ei olnud tal vaja anda võlakirja, samuti ei lange kokku võlakirjas

märgitud ja tegelikult üle kantud summa.

13. Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid kostjad kaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei

kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

15. Apellatsioonikohtu seisukoht, et 12. oktoobril 1997. a allkirjastatud kokkuleppega ei tunnistanud

K. P P. Rapsonilt 240 000 krooni laenamist 1993. a, vaid selle kokkuleppega lõpetati varasem

pooltevaheline kohustis, rajaneb esitatud tõendite nõuetekohasel hindamisel. Nõustuda ei saa

kassaatori väitega, et P. Rapsoni poolt M. P-le 448 400 krooni ülekandmisest ei tekkinud ja ei saanud

tekkida kohustist K. P-l, mille lõpetamiseks viimane sõlmis laenulepingu summas 240 000 krooni.

Hageja ise käsitles M. ja K. P solidaarvõlgnikena. Ka apellatsioonikohus käsitles kohustise

subjektidena M. ja K. P. Samuti on võimalik võla ülekandmine uuele võlgnikule TsK § 220 lg 1 järgi

ning kreeditori ja uue võlgniku kokkulepe TsK § 238 lg 1 alusel varasema kohustise lõpetamiseks

selle uuega asendamise teel. Seega nõustub kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et K. P ei ole

hagejalt 240 000 krooni laenanud.

16. Apellatsioonikohus pole rikkunud TsMS § 332, lugedes tõendatuks, et hageja oli teadlik sellest, et

korterit ei osteta tema nimele. Linnakohus on oma otsuse teisel leheküljel kajastanud hageja seletust

ja tunnistaja I. Rapsoni ütlusi, milliste kohaselt K. P selgitas neile, et P. Rapsoni nimele korterit osta

ei saa. Samas on linnakohus kajastanud tunnistaja T. Seltini ütlusi, kellele hageja 1995. a avaldas, et

elab Saksamaal ja on korteri üürnik. Linnakohus pole tuvastanud, et hageja ei teadnud, et korterit

temale ei saa osta.

17. Apellatsioonikohtu otsus 448 400 krooni alusetust omandamisest tuleneva nõude osas M. P ja

K. P vastu on kohtu poolt tuvastatuga kooskõlas. Apellatsioonikohtu järeldust, et poolte vahel oli

sõlmitud käsundusleping, ei väära kassaatori väide, et ta küll soovis käsunduslepingu sõlmimist, kuid

selleni ei jõutud. Muul alusel apellatsioonikohtu järeldust käsunduslepingu osas ei vaidlustata.

Kolleegium märgib siinkohal sedagi, et ka hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt sõlmiti hageja

ning kostjate vahel käsundusleping korteri ostmiseks, selle täitmiseks kanti kostjatele üle raha, kuid

kostjad ei täitnud sõlmitud lepingut ja ostsid korteri K. P-le. Apellatsioonikohus jõudis järeldusele, et

hageja ja kostjate vahelise käsunduslepingu lõpetamiseks lepiti 1997. a kokku, et korter jääb K. P

omandisse, kes maksab hagejale nelja aasta jooksul tagasi 240 000 krooni. Nimetatud kokkulepe

vormistati kirjalikult 12. oktoobril 1997. a. TsK § 238 lg 1 järgi võib kohustis lõppeda poolte

kokkuleppel ka esialgse kohustise asendamisel uuega. Poolte kokkulepe kohustise lõpetamiseks peab

vastama seadusega tehingutele kehtestatud vorminõuetele ning endine kohustis lõpeb hetkest, mil uus

kohustis omandab õigusjõu. Üheks kohustise lõpetamise viisiks selle uuega asendamise teel on

TsK §-s 272 lg 3 sätestatud võimalus vormistada laenulepinguna ka muust alusest, sh

käsunduslepingust ja vara alusetu omandamise kohustisest tekkinud võlg. Eelnevast tulenevalt lõppes

varasem kohustis 12. oktoobril 1997. a ning asendus uuega, millele on põhjendatult kohaldatud laenu

reguleerivaid sätteid.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa