3-1-1-40-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-02

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

E. A. süüdistus KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2001. a kohtuotsus nr 2-1-436/2001

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu E. A. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2002

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu E. A., tema kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2001. a kohtuotsus E. A. süüditunnistamise ja karistamise osas

KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi, temalt 1600 krooni sundraha väljamõistmise osas ja temalt solidaarselt Ü. K. ja E. Õ. Eesti

Vabariigi kasuks keskkonnale tekitatud kahju katteks 60 455 krooni väljamõistmise osas. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Kassatsioonikautsjon 800 krooni tagastada.

Kohtuotsus jõustub 10. aprillil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. A. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et ta koos E. Õ. ja Ü. K.-ga püüdis 31. augustil 2000. a Põlva

maakonnas Kanepi vallas X metskonnas Y vahtkonnas kvartalis 434 eraldusel 1 varastada 11 toorest elujõulist kuuske, s. o 21 tihumeetrit

kuusepalki maksumusega 12 894 krooni ja 60 senti. Vargus jäi lõpule viimata, sest see avastati keskkonnainspektsiooni töötajate poolt.

Salajase varguse katse pandi toime vahendlikult M. L. ja O. K. kaasabil, kes ei olnud teadlikud süüdistatavate kuritegelikust kavatsusest.

2. Põlva Maakohtu 23. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati E. A. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

Maakohtu hinnangul pole tõendatud, et E. A. veendus selles, et tegelikult ei kuulu mets omanikuna käitunud Ü. K.-le. Samuti pole tõendatud,

et E. A. pidi osa võõra vara realiseerimisest saadavast tulust endale saama. E. A. ütluste kohaselt veendus ta vaid selles, et temale esitatud

dokumentide hulgas oli kinnistamisotsus, mis oli tema arvates küllaldane, et pidada metsaraiet seaduslikuks. Seega leidis maakohus, et ei ole

tuvastatud E. A. otsest tahtlust varastada salaja võõrast vara.

Sama kohtuotsusega tunnistati E. Õ. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 60 päevamäära, s. o 2760

krooni. Ü. K. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli kuud vabadusekaotust. Nende osas ei

ole kohtuotsust vaidlustatud.

3. Põlva Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Põlva Prokuratuuri prokurör Külli Zimm. Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist

E. A. õigeksmõistmise osas, tema süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ning karistamist rahatrahviga 120 päevamäära, s.

o 5520 krooni. Apellant ei nõustunud maakohtu järeldusega, et pole tõendatud E. A. otsene tahtlus varastada salaja võõrast vara.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2001. a otsusega tühistati Põlva Maakohtu 23. oktoobri 2001. a kohtuotsus

osaliselt. E. A. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 60 päevamäära, s.o 2760 krooni. E. A.-lt, E.

Õ.-lt ja Ü. K.-lt solidaarselt mõisteti välja Eesti Vabariigi kasuks keskkonnale tekitatud kahju 60 455 krooni. Muus osas jäi kohtuotsus

muutmata.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et kuna E. A. tutvus katastriüksuse plaani ja

kinnistamisotsusega, millede kohaselt Ü. K.-le metsamaad ei kuulunud, siis oli E. A. teadlik, et mets ei ole Ü. K. oma ja seega on see võõras

vara. Sellest hoolimata püüdis ta koos kaaskohtualustega varastada 11 toorest elujõulist kuuske, s. t pani toime salajase varguse katse.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. A. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo,

kes taotleb E. A. süüdimõistmise ja karistamise osas kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassaator leiab, et lugedes alusetult E. A. käitumises tõendatuks kuriteokoosseisu, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust.

Kaitsja arvates puuduvad kriminaalasjas objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid E. A. tahtlust varastada võõrast vara. Kaitsja leiab, et

ringkonnakohus on meelevaldselt tõlgendanud süüdimõistetute Ü. K. ja E. Õ. ütlusi selle kohta, kas ja kuidas nad E. A.-le selgitasid, kellele

mahavõetav mets kuulub. Tähelepanuta on jäänud E. A. erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused selle kohta, et ta ei veendunud talle

esitatud dokumentide õigsuses, kuna ei näe peenikest kirja. Lisaks leiab kassaator, et ringkonnakohus on valikuliselt hinnanud Ü. K. erinevates

menetlusstaadiumites antud ütlusi selle kohta, kas E. A. võis tema poolt esitatud dokumentide põhjal aru saada, et mets ei kuulu talle.

Kassaatori arvates rikkus ringkonnakohus ka KrMK § 268 lg 2 sätteid, sest rajas süüdimõistva kohtuotsuse oletustele.

7. Riigikohtu istungil jäid süüdimõistetu ja tema kaitsja kassatsioonkaebuse juurde ja taotlesid selle rahuldamist. Peale muude asjaolude

kinnitas E. A. kohtuistungil, et süüdistuses kirjeldatud metsatööde teostamise eest karistati teda keskkonnainspektsiooni poolt ka halduskorras

HÕS § 56 alusel rahatrahviga 2300 krooni ulatuses. Selle kinnituseks esitas E. A. ärakirja halduskaristuse määramise otsusest nr Põ-158

31. augustist 2000. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud

lõplikult süüdi või õigeks. Vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 9 ei või algatada kriminaalmenetlust ja menetlus lõpetatakse isiku suhtes, kelle kohta

on jõustunud kohtuotsus samas süüdistuses või kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise kohta samal alusel. Nendest seadusesätetest tuleneb

muuhulgas, et kriminaalmenetlus on välistatud ka siis, kui isikut on sama teo eest juba HÕS-i alusel seadusjõustunud otsusega karistatud.

9. Keskkonnainspektsiooni 31. augusti 2000. a otsusest nr Põ-158 nähtub, et HÕS § 56 alusel on E. A. karistatud rahatrahviga summas 2300

krooni selle eest, et ta organiseeris 31. augustil 2000. a metsaraie Kanepi vallas X külas Y metskonna kvartalis 134. E. A. ei veendunud

kasvava metsa raieõiguse valdamise seaduslikkuses, mis on Metsaseaduse § 33 lg 2 nõuete rikkumine. Metsaseaduse (RT I 1998, 113/114,

1872) § 33 lg 2 sätestab, et kasvava metsa raieks andmisel peab andja tõendama võtjale kasvava metsa raieõiguse valdamise seaduslikkust ja

võtja selles veenduma.

Käesolevas kriminaalasjas tunnistati E. A. KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 15 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 31. augustil 2000. a Põlva maakonnas Kanepi

vallas X metskonnas Y vahtkonnas kvartalis 434 eraldusel 1 koos E. Õ. ja Ü. K.ga püüdis salaja varastada 11 toorest elujõulist kuuske, s.o 21

tihumeetrit kuusepalki maksumusega 12 894 krooni ja 60 senti.

Kriminaalasja materjalidest (tl 18, 19 ja 26) nähtub, et Erastvere metskonna kvartal nr 134 uus number on 434.

10. Kuigi halduskaristus on E. A.-le määratud ebaseadusliku metsaraie organiseerimise eest ja otsusest ei nähtu millisel metsa eraldusel

rikkumine toime pandi, tekib süüdimõistva kohtuotsuse, halduskaristuse määramise otsuse, kriminaalasja viidatud materjalide ja E. A. poolt

Riigikohtus antud seletuse põhjal põhjendatud kahtlus, et käesoleval juhul võib olla tegemist olukorraga, kus E. A. on ühe teo eest karistatud

jõustunud otsusega haldusõiguserikkumise eest ning seejärel on temale sama teo eest kohaldatud ka kriminaalkaristust. Samas väärib

tähelepanu ka asjaolu, et haldusõiguserikkumise asjas on tuvastatud, et E. A. ei veendunud kasvava metsa raieõiguse valdamise seaduslikkuses

aga kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on kohus asunud seisukohale, et E. A. teadis, et mets ei kuulu Ü. K.-le, st ta oli teadlik, et raie on

ebaseaduslik.

11. Kriminaalmenetluse koodeksi § 19 lg 1 sätestab, et kohus on kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja

tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud.

Tekkinud kahtlus vajab kohtulikku kontrollimist ja kõrvaldamist. AKKS § 40 lg 3 ja § 65 lg 4 kohaselt ei kuulu faktiliste asjaolude

tuvastamine Riigikohtu pädevusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasja täieliku, igakülgse ja objektiivse uurimise nõude rikkumine tuleb tunnistada

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tekkinud ja

kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada E. A. kasuks ning seetõttu tuleb tema suhtes kriminaalasjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus tühistada.

Kriminaalasja täieliku, igakülgse ja objektiivse uurimise tagamiseks tuleb käesolev kriminaalasi E. A. osas saata uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule, kuna süüdimõistev kohtuotsus tehti teise astme kohtu poolt. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja AKKS § 43 lg 2 alusel

tuleb kassatsioonikautsjon tagastada.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg