3-4-1-4-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-4-02

Otsuse kuupäev

10. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull,

Jüri Põld

Kohtuasi

Tallinna Halduskohtu taotlus tunnistada kehtetuks Tallinna

Linnavolikogu 10.12.1998 määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja

tänaval kauplemise eeskirja" p 4.6, Tallinna Kesklinna Valitsuse

31.03.1995 korraldus nr 386 ja Tallinna Kesklinna vanema

28.03.2000 korraldus nr 123 nende vastuolu tõttu Põhiseaduse § 3

lg-ga 1, §-ga 31, §-ga 113 ja § 154 lg-ga 1.

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2002

Istungil osalenud isikud

Õiguskantsleri esindaja Aare Reenumägi ja justiitsministri

esindaja Jaanus Ots

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada, et Tallinna Kesklinna Valitsuse

31. märtsi 1995. a korraldus nr 386 "Tänavakaubanduse

kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" oli

põhiseadusevastane.

2. Tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna vanema

28. märtsi 2000. a korraldus nr 123 "Tänavakaubanduse

kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil".

3. Tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavolikogu

10. detsembri 1998. a määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja

tänaval kauplemise eeskirja" p 4.6.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Kesklinna vanema 14. veebruari 2000. a korraldusega nr 42 ning 15. märtsi 2001. a

korraldusega nr 226 väljastati AS-le Liaania tänavakaubanduse kauplemisload ning määrati kindlaks

kauplemiskoha eest tasutavad tasumäärad. Korralduste andmise õiguslike alustena olid märgitud

Tallinna Linnavolikogu 27. mai 1993. a otsus "Omavalitsuse põhiülesanded linnaosas" ja Tallinna

Linnavolikogu 10. detsembri 1998. a määrus nr 43 "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja

kinnitamine". Lisaks viidati 14. veebruari 2000. a korralduse alusena Tallinna Kesklinna Valitsuse

31. märtsi 1995. a korraldusele nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna

territooriumil" ning 15. märtsi 2001. a korralduse alusena Tallinna Kesklinna vanema

28. märtsi 2000. a korraldustele nr 123 ja 129. Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a

korraldusega nr 129 kinnitati Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse tasumäärad, sh AS-

le Liaania. Selle korralduse õiguslike alustena viidati Tallinna Linnavolikogu ülalnimetatud aktidele

ning Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korraldusele nr 123 "Tänavakaubanduse

kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil".

2. AS Liaania esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Kesklinna vanema

korralduste, millega talle anti kauplemisluba ja määrati tasumäärad kauplemiskoha eest, osalise

õigusvastasuse kindlakstegemist ning õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist.

Kaebaja leidis, et nimetatud korraldustega on talle õigusvastaselt pandud rahalisi kohustusi. Kaebaja

palus jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusevastaseks Tallinna Linnavolikogu

10. detsembri 1998. a määrusega nr 43 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" (edaspidi

Eeskiri) p 4.6 ning Tallinna Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a korraldus nr 386 ning Tallinna

Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korraldus nr 123.

3. Eeskirja punkti 4.6 kohaselt peab tänaval müüja tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami

ning temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale. Kaebaja leidis, et see punkt

kujutab endast ettevõtlusvabaduse piirangut. Selline piirang on aga vastuolus Põhiseadusega, kuna PS

§ 31 kohaselt võib ettevõtlusega tegelemise õiguse kasutamise tingimused ja korra sätestada seadus.

4. Tallinna Kesklinna Valitsuse ja vanema korraldustega on kehtestatud tänavakaubanduse

tasumäärad Tallinna Kesklinna linnaosas ning ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni. Kaebaja

arvates on siin tegemist kahe erineva rahalise kohustusega. Tasumäärade kehtestamine kujutab endast

maksude kehtestamist. Müügiloa vormistamise tasu on aga lõiv. Põhiseaduse § 113 kohaselt tuleb

riiklikud avalik-õiguslikud kohustused seadusega sätestada. Ka PS §-st 157 tuleneb, et rahaliste

kohustuste kehtestamine eeldab seadusejõulise akti olemasolu. Kuna Tallinna Kesklinna Valitsusel ja

vanemal puudub pädevus seadusliku aluseta maksude ja lõivude kehtestamiseks, sõltumata sellest,

kuidas nad neid rahalisi kohustusi oma õigusaktides nimetavad, on tasumäärade ja vormistamistasude

osas tegemist põhiseadusevastaste õigusaktidega.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas AS Liaania kaebuse. Kohus jättis kohaldamata ja tunnistas

põhiseadusevastaseks Tallinna Linnavolikogu 10. detsembri 1998. a määrusega nr 43 kinnitatud

"Turul ja tänaval kauplemise eeskirja" p 4.6, Tallinna Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a

korralduse nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha tasumäärad Kesklinna territooriumil" ning

Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korralduse nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha

tasumäärad Kesklinna territooriumil" nende vastuolu tõttu PS § 3 lg-ga 1, §-ga 31, §-ga 113 ja § 154

lg-ga 1.

KOHTU JA ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Taotluse esitaja põhjendused

6. Tallinna Halduskohus leiab, et tänavakauplemise tasumäärade kehtestamine ja kauplemisloa eest

tasu võtmine piirab PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Tänaval kauplemise eest tasu maksmise

kohustus on ettevõtlusega tegelemise tingimus. Selline kohustus võib olla pandud seadusega või

seaduses sisalduva delegatsiooni olemasolul seaduse alusel.

Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 11 lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus Tarbijakaitseseadusega

sätestatud tarbija õiguste tagamiseks turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad (edaspidi

Üldeeskirjad). Üldeeskirjade alusel on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada turgudel ja tänavatel

kauplemise rakenduslik kord vastavalt kohalikele tingimustele. Tallinna Linnavolikogu kehtestaski

Eeskirja. Tallinna Linnavolikogul oli õigus Eeskirjas Tarbijakaitseseaduses ja Üldeeskirjades

sätestatut täpsustada, kuid mitte kehtestada kauplemistasusid, mida seadus ette ei näinud.

Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kauplemistasu on olemuselt maks, kuna kauplemistasu ei

vasta Maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud maksu tunnustele. Kohus on seisukohal, et

tänavakauplemise tasu on oma olemuselt avalik-õiguslik teenustasu tänavakaubanduse korraldamise

eest. Selle tasu kehtestamise eesmärgiks on piiratud avaliku ressursi - müügikohtade - jagamine ja

selle kontrollimine. Kohaliku omavalitsuse poolt osutatav teenus seisneb kauplemiskoha

ettevalmistamises ja kauplemiseks vajaliku eeltöö tegemises. Kohaliku omavalituse poolt avalik-

õigusliku teenustasu kehtestamiseks peab seaduses olema vastav volitusnorm. Antud juhul sellist

volitusnormi ei olnud.

Müügiloa vormistamise tasu on lõiv. Selle eesmärgiks on kohaliku omavalitsuse poolt tehtava

konkreetse toimingu kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt. Põhiseaduse § 113

kohaselt peavad kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused olema kehtestatud seadusega.

Tänavakauplemisloa vormistamise tasu ei kehtesta aga ükski seadus.

Põhiseaduse § 154 lg 1 ja § 3 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus lahendama kohaliku elu

küsimused kooskõlas seadusega, st kehtib seaduslikkuse nõue. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt,

millega otsustatakse kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus

seaduse või Põhiseadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellest hoolimata, et lahendatakse

kohaliku elu, mitte riigielu küsimusi. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole selline

kohaliku elu küsimus, mida kohalik omavalitsus saaks otsustada seadusest tuleneva volitusnormita.

Selline volitusnorm puudub.

Asjaosaliste põhjendused

7. Tallinna Linnavolikogu leiab, et tänaval müüja poolt tasu maksmine müügikoha eest on renditasu.

Eeskirja p 4.6 kordab sisuliselt Rendiseaduses sätestatut. Rendiseaduse § 6 lg 1 kohaselt

määratletakse rent rendilepinguga. Eeldusel, et Rendiseadus on Põhiseadusega kooskõlas, ei saa ka

Eeskirja p 4.6 põhiseadusevastane olla.

8. Tallinna Kesklinna Valitsuse arvates on tänavakaubanduse tasu renditasu. Tallinna Kesklinna

Valitsuse ja vanema vaidlustatud korraldused on antud Tallinna Linnavolikogu määruste täitmiseks.

9. Õiguskantsler nõustub halduskohtuga, et tänavakauplemise tasumäärade kehtestamine ja

kauplemisloa eest tasu võtmine piirab ettevõtlusvabadust. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg-s 3 sisalduvast

volitusnormist ei tulene kauplemistasu kehtestamise õigust. Kauplemistasu ei saa käsitleda kohaliku

omavalitsuse poolt kehtestatud turgudel ja tänavatel kauplemise rakendusliku korra ühe elemendina.

Õiguskantsler ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kauplemistasu on avalik-õiguslik teenustasu.

Tarbijakaitseseaduse §-s 11 sätestatakse tarbijakaitse kui riigielu küsimus. Kauplemisloa väljastamine

kohaliku omavalitsuse poolt turu ja tänavakaubanduse müügikohtade valdajatele on kohaliku

omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne, mis tuleneb TKS § 11 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt

antud Üldeeskirjade p-dest 5 ja 6. Riigi poolt omavalitsusele pandud avalik-õigusliku ülesande

täitmine (kauplemisloa andmine) ei ole teenuse osutamine.

Kauplemisloa tasu läheneb oma tunnustelt lõivu tunnustele, kuna see on tasu avalik-õiguslikes

suhetes tehtava konkreetse toimingu tegemise (dokumendi väljastamise) eest. Põhiseaduse § 113

kaitseala hõlmab kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. See tähendab, et kõik avalik-

õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega.

Eeskirja p 4.6 on vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Eeskirja p 4.6

kohustab tänaval müüjaid tasuma müügikoha eest vastavalt kehtestatud korrale, kuid ebaselge on,

millist korda silmas peetakse.

10. Justiitsminister leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Tallinna Kesklinna vanema korraldused

on üldaktid, kuigi nad on vormistatud korraldustena. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 57

lg 4 kohaselt ei ole aga linnaosa valitsusel ning vanemal õigustloova akti andmise õigust. Sellest

tulenevalt on nimetatud korraldused vastuolus ka PS § 3 lg-ga 1 ja § 154 lg-ga 1.

Justiitsminister nõustub halduskohtu hinnanguga, et kauplemisloa eest tasu võtmine on PS §-s 31

sätestatud ettevõtlusvabaduse piirang, mille võib kehtestada üksnes seadusega. Justiitsminister leiab,

et tänavakauplemiskoha eest võetavat tasu tuleks käsitleda maksuna, müügiloa vormistamise tasu aga

lõivuna.

Tarbijakaitseseadus ei reguleerinud kohaliku omavalituse poolt kauplemisloa andmist. Sellise

kohustuse pani kohalikele omavalitsustele aga TKS § 11 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt antud

Üldeeskirjade p 5. Tegemist on riikliku ülesande täitmisega kohaliku omavalitsuse poolt. Seadusliku

aluse selleks saab tuletada Äriseadustiku § 521 lg-st 3. Kuna aga ühtki avalik-õiguslikku makset ei

või kehtestada teisiti kui seadusega, siis on Tallinna Kesklinna Valitsuse ja vanema korraldused

rahalise kohustuse kehtestamisel vastuolus PS §-ga 113.

Eeskirja p 4.6 kohaselt peavad tänaval müüjad tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami ning

temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale. Põhiseaduse §-ga 113 ei ole see säte

vastuolus seetõttu, et ta ei sisalda volitust rahalise kohustuse kehtestamiseks. Kuna Eeskirja p 4.6 ei

viita, millist korda silmas peetakse, siis on see säte vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse

põhimõttega.

Kohaldamata jäetud ja põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusaktid

11. Tallinna Halduskohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusevastaseks järgmised õigusaktid:

Tallinna Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a korraldus nr 386 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha

tasumäärad Kesklinna territooriumil":

"1. Kehtestada 1. aprillist 1995 Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse kauplemiskoha

tasumäärad alljärgnevalt:

1.1 kioskitele, paviljonidele, haagistele 1 m2 pinna eest;

lillemüügi pinkidele ühe müügikoha eest;

välikohvikutele ühe istekoha eest

kr kuus;

1.2 bensiini müügil ühe tankimise koha eest

1000

kr kuus;

1.3 müügilaudadele, teeninduskohtadele

kr kuus;

2. Kauplemiskoha tasumäära on õigus suurendada Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil:

2.1 kuni 50 korda vanalinna kaitsealal ja kaubandus-teeninduskeskuste ümbruses;

2.2 kuni 5 korda bensiiniga kauplevates müügikohtades.

3. Kehtestada alates 1. aprillist 1995 Tallinna Kesklinna territooriumil lühiajalise (kuni 30 päeva)

kauplemiskoha tasu:

3.1 kodumaised lilled, puu- ja köögivili

kuni

kr päevas;

3.2 import lilled, puu- ja köögivili

kuni

kr päevas;

3.3 toidukaubad

kuni

kr päevas;

3.4 tööstuskaubad

kuni

kr päevas;

4. Kauplemis-teeninduskoha paiknemisel eramaal on Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil

õigus minimaaltariifi vähendada kuni kaks korda.

5. Kehtestada 1. aprillist 1995 ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni.

6. Käesoleva korralduse järgi teenindamiskomisjoni poolt määratud tasud kantakse üle Kesklinna

Valitsuse arveldusarvele.

7. Kesklinna Valitsuse raamatupidamise dokumentatsioonis kindlustada rahade laekumise eraldi

arvestus. Lubada arveldust ülekande ja sularaha korras.

8. Lugeda kehtivuse kaotanuks Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.09.1993 korraldus nr 3."

Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korraldus nr 123 "Tänavakaubanduse kauplemiskoha

tasumäärad Kesklinna territooriumil":

"Lähtudes Tallinna Linnavolikogu 27.05.1993 otsusest "Omavalitsuse põhiülesanded linnaosas",

Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998 määrusest nr 43 "Turul ja tänaval kauplemise eeskirja

kinnitamine"

1. Määrata 1. aprillist 2000 Tallinna Kesklinna territooriumil tänavakaubanduse kauplemiskoha 1 kuu

tasumäär alljärgnevalt:

1.1 kiosk/paviljon (1 m2), lillemüügi pingid (kuni 1,2 jm)

krooni

1.2 stend

krooni

1.3 jäätise lett

krooni

1.4 kandekaubandus (üks kaupleja)

krooni

1.5 teeninduskoht

krooni

1.6 kuuskede müügikoht

krooni

1.7 kütuse müük, üks tankimiskoht

1200

krooni

1.8 muu müügikoht

krooni

2. Määrata alates 1. aprillist 2000 Tallinna Kesklinna territooriumil lühiajalise (kuni 30 päeva)

kauplemiskoha 1 päeva tasumäär tänaval ja avalikul üritusel:

2.1 üks müügikoht

krooni

3. Kauplemiskoha tasumäära on õigus suurendada Tallinna Kesklinna Valitsuse

teenindamiskomisjonil:

3.1 kuni 15 korda vanalinna kaitsealal ja kaubandus-teeninduskeskuste ümbruses

3.2 kuni 5 korda kütusega kauplevates müügikohtades

3.3 kuni 10 korda lühiajalise kauplemiskoha tasumäära tänaval ja avalikul üritusel

4. Kinnitada 1. aprillist 2000 ühe müügiloa vormistamise tasu 50 krooni.

5. Teenindamiskomisjoni poolt määratud kauplemiskoha tasumäärad kantakse üle Tallinna Kesklinna

Valitsuse arveldusarvele.

6. Tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna vanema 31.03.1995 korraldus nr 386 p 1-7.

7. Korraldus jõustub vastuvõtmisest."

Tallinna Linnavolikogu 10. detsembri 1998. a määrusega nr 43 kehtestatud "Turul ja tänaval

kauplemise eeskirja" p 4.6:

"Tänaval müüjad on kohustatud tasuma müügikoha, oma paigaldatud reklaami ning temale

osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale."

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Kohaliku omavalituse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 kohaselt on kohaliku

omavalitsuse õigusaktideks volikogu ja valitsuse määrused (üldaktid) ning volikogu otsused ja

valitsuse korraldused (üksikaktid). Linnaosa õigusakte käsitleb KOKS § 57. Selle paragrahvi 4. lõike

kohaselt pole linnaosa valitsusel ega vanemal õigustloova akti andmise õigust. Paragrahv 57 lg 5

sätestab, et linnaosa vanem võib oma volituste piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina

korraldusi ning valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju.

13. Kuigi vaidlustatud õigusaktidest kaks on vormistatud linnaosa valitsuse ja linnaosa vanema

korraldustena, on nad siiski üldaktid. Vaidlustatud korraldustega on kehtestatud tänavakaubanduse

kauplemisekoha tasumäärad vastavalt kauplemiskoha liigile. Samuti on sätestatud, et Tallinna

Kesklinna Valitsuse teenindamiskomisjonil on õigus tasumäärasid korralduses nimetatud alustel

suurendada. Kehtestatud on ka müügiloa vormistamise tasu. Linnaosa valitsuse ja vanema

vaidlustatud korraldused on õigusaktid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid - norme,

mis loovad õigusi ja kohustusi konkreetselt määratlemata isikute ringile. Seega on tegemist

õigustloovate aktide e õiguse üldaktidega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et

linnaosa valitsuse ja vanema vaidlustatud õigusaktid kui õigustloovad aktid alluvad PS § 152 lg 2

ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 1 p 4 kohaselt põhiseaduslikkuse

järelevalvele.

14. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimesest lausest ning § 154 lg-st 1 tuleneb seaduslikkuse nõue, mis

tähendab, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid peavad olema kooskõlas seadustega. Tallinna

Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud korraldused ei ole kooskõlas Kohaliku

omavalitsuse korralduse seadusega, sest linnaosa valitsusel ega vanemal ei ole õigustloova akti

andmise õigust. Seetõttu on Tallinna Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a korraldus nr 386 ning

Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korraldus nr 123 vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega

ning § 154 lg-ga 1.

15. Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korralduse nr 123 p-ga 8 tunnistati Tallinna

Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a korralduse nr 386 p-d 1-7, st Kesklinna Valitsuse korraldus

selle sisulises osas, kehtetuks. Seetõttu ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil võimalik

tunnistada kehtetuks Tallinna Kesklinna Valitsuse 31. märtsi 1995. a korraldust nr 386 ning kohus

piirdub selle õigusakti põhiseadusevastasuse tuvastamisega.

II

16. Tallinna Linnavolikogu määrusega kinnitatud Eeskirja p 4.6 kohaselt on tänaval müüjad

kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt kehtestatud korrale. Täpsustamata on jäetud, kes peab

nimetatud korra kehtestama. Eeskirja p-st 4.6 ei tulene vahetult tasu maksmise kohustus

tänavakauplemise müügikoha eest. Kui puuduks selle sätte alusel kehtestatud kord ning õiguse

üksikakt, millega konkreetsele tänaval kauplejale müügikoha eest makstav tasu määratakse, ei tekiks

kauplejal tasu maksmise kohustust.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et Tallinna Kesklinna territooriumil kehtestati

Eeskirja p-s 4.6 nimetatud kord Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud

korraldustega. Sellele viitab Eeskirja p 1.3, mille kohaselt korraldab kaubandustegevust tänaval

linnaosa valitsus. Samuti viitab sellele asjaolu, et Tallinna Linnavolikogu eelmise tänavakaubandust

reguleeriva akti, 26. jaanuari 1995. a määrusega nr 1 kinnitatud "Turul ja tänaval kauplemise

eeskirja" p-s 3.1 sätestati otseselt, et tänaval müüja on kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt

linnaosa valitsuse poolt kehtestatud korrale. Kuna Tallinna Kesklinna linnaosas ei ole muude

õigusaktidega peale Kesklinna Valitsuse ja Kesklinna vanema vaidlustatud korralduste tasumäärasid

tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest kehtestatud ning kuna Kesklinna vanema korraldus viitab

õigusliku alusena Eeskirjale, käsitleb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Eeskirja p 4.6

tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest tasu võtmise alusena. Kolleegium leiab, et Eeskirja p 4.6

oli vaidluse lahendamisel asjasse puutuv säte.

III

17. Põhiseaduse § 31 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. See

õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2). Ettevõtlus kui iseseisev tulu saamise eesmärgil

toimuv tegevus hõlmab ka tänavakaubandust. Tasu võtmine tänavakaubanduse kauplemiskoha eest

piirab ettevõtlust. Seega kujutab tasu võtmine endast sekkumist ettevõtlusvabadusse. Eeskirja p 4.6

oli PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabadusse sekkumise aluseks.

18. Põhiseaduse § 31 teise lause kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise

tingimused ja korra, seega ka piirata seda vabadust. Seadus ei pea kõiki piiranguid detailselt

kirjeldama, kuid peab määratlema raamid, mille sees täitevvõim täpsustab seaduse vastavaid sätteid

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. märtsi 1999. a otsus asjas nr 3-4-1-1-99

- RT III 1999, 9, 89, p 14).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib, et ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse

reservatsiooniga põhiõigus. See tähendab muuhulgas ka seda, et kohaliku omavalitsuse poolt

kehtestatud ettevõtlusvabaduse piirangul peab olema seaduslik alus.

Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 volitab Vabariigi Valitsust Tarbijakaitseseaduses sätestatud tarbija

õiguste tagamiseks kehtestama turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad. Seaduse kohaselt on

kohalikel omavalitsustel õigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud üldeeskirjade alusel kehtestada

turgudel ja tänavatel kauplemise rakenduslik kord vastavalt kohalikele tingimustele. Eeskirja p 1.1

osundab, et Eeskiri reguleerib Tarbijakaitseseaduse ja Üldeeskirja alusel tänaval kauplemist Tallinnas.

Tarbijakaitseseadus ei näe ette tänavakaubanduse kauplemiskohtade eest tasu kehtestamist kui tarbija

õiguste tagamise vahendit ega anna kohalikule omavalitsusele õigust sellist tasu kehtestada. Sellist

õigust ei anna - ega saagi anda - kohalikule omavalitusele ka Üldeeskiri. Järelikult sekkub Eeskirja

p 4.6 õigusvastaselt PS §-ga 31 tagatud põhiõigusesse ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus.

Riigikohtu esimees Uno Lõhmus