3-3-1-23-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-23-02

Määruse kuupäev

9. aprillil 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Igor Bjakini kaebus kriminaalmenetluse toimingute peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. septembri 2001. a määrus haldusasjas

nr 3-1301/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2001. a

määrus haldusasjas nr II-3/512/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Igor Bjakini erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada I. Bjakini erikaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. septembri 2001. a määrus haldusasjas nr 3-1301/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2001. a määrus haldusasjas nr II-3/512/2001 ning saata

asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Bjakinile 20. septembril 2000 saadetud kirjas teatas riigiprokurör A. Voronin, et kriminaalasja

nr 00244002500 kontrollimise tulemusena on leitud, et Ida-Viru uurimistalituse inspektor V. Pooli

9. augusti 2000. a määrus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. Toimikus olemasolevate tõenditega

on tõendatud, et tegemist on omavahelise tüliga, mida saab nimetada huligaansuseks ainult

olmemõttes. Kuna kõnealuses konfliktis puudus avaliku korra rikkumine, mis on huligaansuse

obligatoorseks tunnuseks, ning samuti puudus konflikti pooltel puudus tahtlus rikkuda avalikku

korda, siis oli toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimine uurija poolt KrK § 113 järgi põhjendatud.

Samuti kontrollis riigiprokuratuur keeldumismaterjali nr 74/00244001896 seaduslikkust ning leidis,

et Sillamäe jaoskonna konstaabli 20. juuli 2000. a otsus kriminaalmenetluse mittealustamise kohta on

põhjendatud, kuna kogutud tõendid ei kinnitanud tapmisega ähvardamist V. Kuznetsovi poolt.

2. Riigi peaprokuröri asendaja J. Pikma nõustus oma 27. juuni 2001. a kirjas riigiprokurör

A. Voronini vastusega. Täiendavalt selgitati kirjas, et konflikt I. Bjakini ja V. Kuznetsovi vahel on

toimunud isiklike suhete pinnal ning tegu ei olnud seotud avaliku korra rikkumisega. Nendel

asjaoludel on kriminaalmenetluse alustamine KrK § 195 järgi välistatud. Samuti selgitati, et

kooskõlas KrMK §-ga 391 on ähvardus tapmisega, s.t KrK § 129 järgi kvalifitseeritav kuritegu

erasüüdistusasi. Sellisel juhul peab kannatanu ise pöörduma avaldusega kohtusse, milline otsustab

kriminaalasja alustamise.

3. I. Bjakin esitas 10. juulil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus "tühistada politsei ja

prokuratuuri kinnitus minu kui "vastastikuse tüli osalise kohta", uurides kõiki minu avaldusi

politseisse ja prokuratuuri Kuznetsovi peale 1999 aastal, ning samuti haldusasju tema peale perioodil

1999-2000 minu tunnistamisega kannatanuks huligaansete tegevuste tagajärjel". Kaebuse väidete

kohaselt oli 30. juunil 2000 V. Kuznetsov tunginud I. Bjakinile kallale ja tekitanud varalise kahju

tema asjadele ja riietele. Sillamäe politseis olevat I. Bjakinile öeldud, et V. Kuznetsovi suhtes

algatatakse kriminaalasi, kuid hiljem öeldi, et ta pöörduks ise kohtusse. Kaebuses palus I. Bjakin

anda talle kui vähekindlustatud pensionärile kaitsja riigi kulul.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning nõude

täpsustamiseks.

5. Vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele märkis I. Bjakin, et ta "ei ole nõus Riigiprokuratuuri

tõendamatute, tegevusetute vastustega, minu jaoks väljamõeldud fraasiga "vastastikuse riiu ja

konflikti osaline V. Kuznetsoviga olmetasandil"". Kaebuse täpsustuses palus I. Bjakin "tunnistada end

30. juuni 2000. a faktis kannatanuks, mitte "vastastikuse riiu osaliseks" nagu kirjutas prokuratuur."

Lisaks palus I. Bjakin "kohut paljastada prokuratuuri tegevus ja väljamõeldised" tema poolt kaebuses

mainitud isikute küsitlemisega.

6. Tallinna Halduskohtu 17. septembri 2001. a määrusega tagastati kaebus läbivaatamatult. Määruse

kohaselt ei kuulu esitatud kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. Kriminaalasjade

menetlemise korra sätestab Kriminaalmenetluse koodeks. Uurija ja prokurör on oma

teenistusülesannete täitmisel sõltumatud ning halduskohus ei saa sekkuda kriminaalmenetlusse ja

teostada järelevalvet seaduste täitmise üle eeluurimisasutuste poolt. Halduskohtumenetluse

seadustiku alusel kontrollib halduskohus üksnes seda, kas riigiprokuröri tegevus kaebuse

lahendamisel oli seaduslik või mitte, s.t kas on vastatud tähtaegselt, täielikult ja kas on täidetud muud

Avaldustele vastamise seaduse nõuded. Nimetatud asjaoludele ei ole kaebaja oma kaebuses ega selle

täienduses tuginenud.

7. I. Bjakin esitas erikaebuse, milles märkis, et "minu kaebus prokuratuuri ebaõiglase arvamuse kohta

minust ei ole seotud mingi kriminaalasjaga minu suhtes ja ma ei tea selle kohta midagi. Miks

kohtunik sellest kirjutab, ei ole mulle arusaadav. Kohtunik asetas mind õiguslikku vaakumisse

ametiisiku vastutuse suhtes HKMS § 5 lg 2 järgi, lubades prokuratuuril ka edaspidi kohaldada minu

suhtes mind solvavaid iseloomustusi oma äranägemise ja "sisemise veendumuse" (kohtuniku sõnad)

järgi. Seda ei tohiks olla. Palun tühistada kohtunik S. Trompi määrus, mis fundamentaalselt rikub

minu vabadusi ja põhiseaduslikke isiklikke õigusi HKMS § 7 jagu 1 järgi."

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 26. oktoobri 2001. a määrusega I. Bjakini erikaebuse

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

seisukohaga, et esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Halduskohus ei ole

pädev kontrollima kriminaalmenetluse toimingute seaduslikkust ega otsustama isiku kannatanuks

tunnistamise küsimust. Kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kontrollimine halduskohtu

poolt oleks sekkumine kriminaalmenetlusse.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. I. Bjakin esitas Riigikohtule erikaebuse, milles palub "tühistada II astme kolleegiumi määrus ja

anda võimalus lükata kohtus dokumentidega ümber prokuratuuri järeldused HKMS § 10 motiividel."

Erikaebuses märgib I. Bjakin: "kohtusse esitatud avalduses ja apellatsioonis ei ole minu argumente

kriminaalasja algatamiseks V. Kuznetsovi vastu, need mõtlesid välja kohtunikud. Mina seda ei

palunud." Veel märgitakse erikaebuses, et "minu suhtes ei täida prokuratuur oma otseseid

ametiülesandeid prokuratuuriseaduse § 1 lg 1 järgi - järelevalve politsei tegevuse üle, vaid kasutab ise

politsei poolt esitatud mind kompromiteerivat laimu. See on minu vabaduste täielik rikkumine

HKMS § 7 lg 1 alusel."

10. Vastuses erikaebusele ei nõustu riigi peaprokurör I. Bjakini erikaebusega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. I. Bjakini kaebusest ja tema erikaebustest on võimalik aru saada, et I. Bjakin on vaidlustanud

politsei ning prokuratuuri toiminguid kriminaalmenetluses. Halduskohus ja ringkonnakohus jätsid

I. Bjakini kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et sellise kaebuse läbivaatamine ei kuulu

halduskohtu pädevusse.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga. Riigikohtu

halduskolleegium leidis 21. veebruari 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-02, et kuna kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses puudub väidetaval kannatanul võimalus vaidlustada kriminaalmenetluse

alustamisest keeldumist kohtus, siis on ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine

halduskohtule. Seega asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et halduskohtus on võimalik

vaidlustada ka prokuröri ja uurija toiminguid kriminaalasja alustamisest keeldumisel.

12. Käesolevas asja asjaoludest tulenevalt ei ole välistatud, et I. Bjakin ongi vaidlustanud

kriminaalasja alustamisest keeldumist. Seetõttu tuleb kohtutel asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks

I. Bjakini täpne taotlus, kasutades selleks HKMS § 11 lg 2 sätestatud võimalust anda kaebuses

puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg ning samuti HKMS § 19 lg 7 sätestatud võimalust kaebuse

sõnastuse tõlgendamiseks. Alles pärast seda, kui on selge, mida I. Bjakin taotleb, on võimalik

otsustada, kas kaebus on esitatud selliste kriminaalmenetluse toimingute peale, mille seaduspärasuse

kontrollimine on halduskohtu pädevuses. Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et kaebuse seaduse

nõuetega kooskõlla viimiseks võib olla vajalik määrata kaebajale tasuta õigusabi. Seda võimalust on

Riigikohtu halduskolleegium märkinud ka 21. veebruari 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-02.

13. Ülaltoodust järelduvalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused selles haldusasjas

tühistada ning saata asi esimese astme kohtule läbivaatamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann