3-3-1-14-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-02

Otsuse kuupäev

3. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton,

liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

E. Läätse kaebus Audru Vallavalitsuse korralduse ja ehitusloa

peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. novembri

2001. a otsus haldusasjas nr II-3/379/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Endel Läätse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. märtsil 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Endel Lääts

Vastustaja, Audru Vallavalitsuse esindaja Priit Annus

Kolmas isik Pavel Kollist

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2001. a otsus haldusasjas

nr II-3/379/2001 ja Pärnu Halduskohtu 24. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-110/2000.

Saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Endel Lääts palus 26. aprillil 2000 Pärnu Halduskohtule esitatud kaebuses:

a) teha kindlaks Audru Vallavolikogu alatise keskkonna- ja maakomisjoni 15. märtsi 2000. a

koosoleku protokolli nr 2 kantud otsuse õigusvastasus osas, millega anti endise Liivamäe A-125

talumaade ostueesõigusega erastamise õigus Pavel Kollistile ning see otsus tühistada;

b) tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt 17. jaanuaril 2000 Pavel Kollistile ehitusloa

väljaandmine;

c) mõista vastustajalt välja tekitatud kahju.

Audru Vallavalitsuse 22. mai 2000. a korraldusega nr 212 nõustuti endise Liivamäe A-125 talumaast

8, 08 ha (Ülejõe maaüksus) ostueesõigusega erastamisega Pavel Kollistile. Pärnu maavanema

11. detsembri 2000. a korraldusega nr 1912-m otsustati alustada Pavel Kollistile Audru vallas Ülejõe

katastriüksuse erastamisega suuruses 8, 08 ha. Maa on 27. veebruari 2001. a kinnistamisotsusega

kinnistatud P. Kollisti nimele (kinnistusraamatu registriosa nr 19968).

E. Lääts esitas 26. veebruaril 2001 halduskohtule kaebuse täienduse ja täpsustuse, milles ta palub

tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Audru Vallavalitsuse 27. märtsi 2000. a korralduse nr 124 p 1,

s o osas, millega anti endise Liivamäe A-125 talumaade ostueesõigusega erastamise õigus Pavel

Kollistile, samuti tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt Pavel Kollistile 17. jaanuaril

2000 ehitusloa andmise toiming ning mõista vallavalitsuselt välja tekitatud kahju.

Pärnu Halduskohtu 24. aprilli 2001. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus leidis, et maad võib MRS

§ 22 lg 1 alusel erastada vaid neile, kellel oli see õigus olemas juba avalduse esitamise hetkel.

Vallavalitsus on põhjendamatult võtnud maa ostueesõigusega erastamisel aluseks 17. jaanuaril 2000

välja antud ehitusloa. Sellega on rikutud kaebuse esitaja õigust erastada maad elamu omanikuna.

Samuti on ehitusloa andmine vastuolus PES § 70 lg-ga 2, sest rikutud on kaebuse esitaja kui

maareformi õigustatud subjekti õigusi. Endise Liivamäe A-125 talumaa kuulunuks tervikuna

ostueesõigusega erastamisele 3 kuu jooksul arvates avalduse esitamise päevast. Kaebuse esitaja

põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse ja ehitusloa väljastamise toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemises seisneb kaebaja soovis esitada vajadusel vallavalitsuse vastu tsiviilhagi tekitatud

kahju hüvitamiseks.

Audru Vallavalitsus esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2001. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja jäeti

E. Läätse kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks, sest see ei loo kaebaja jaoks õiguslikke tagajärgi. Põhjendatud huviks akti või

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemisel võiks olla kahju hüvitamine. Rahalist hüvitust halduse

poolt tekitatud kahju eest ei saa aga nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavamalt võimalik kõrvaldada

muude õiguskaitsevahenditega;

b) vallavalitsuse 23. märtsi 2000. a korraldus on motiveerimata ega ole seetõttu õiguspärane.

Ümberkruntimiskava kinnitamine kuulub MKS § 36 lg 6 kohaselt vallavolikogu pädevusse. Kui

käesoleval juhul on tegemist ümberkruntimiskava kinnitamisega, siis on korraldus antud pädevust

ületades;

c) vaidlusalune osa endise kinnistu Liivamäe A-125 maast (8, 08 h) on ostueesõigusega erastatud

kolmandale isikule ning maa on kinnistatud tema nimele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta on

vaidlustanud P. Kollistile maa ostueesõigusega erastamise korraldusi. Ehkki vaidlustatud haldusakt

on õigusvastane, ei riku see kaebuse esitaja õigusi, sest maa, mida soovitakse erastada, kuulub

eraõiguslikule isikule.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

Kassatsioonkaebuses palub Endel Lääts tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

a) ringkonnakohus ei tuvastanud üheselt apellandi taotluse sisu ja viitas oma otsuse resolutsioonis

ebakorrektselt 27. märtsi 2000. a korralduse asemel 23. märtsi 2000. a korraldusele;

b) ehitusloa väljaandmise ja vallavalitsuse korralduse õigusvastasuse tuvastamisel oleks E. Läätsel

oma rikutud õiguste kaitsel võimalus vaidlustada õigusvastastele haldusaktidele tuginevaid

haldusakte ja erastamise lepingut või nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui ilmneb, et olukorra

ennistamine ei ole enam võimalik. Ringkonnakohuski on möönnud, et põhjendatud huvi võib

seisneda ka kahjude hüvitamises;

c) maa erastamine P. Kollistile ongi saanud võimalikuks tänu ehitusloa ja õigusvastase haldusakti

väljaandmisele vallavalitsuse poolt. Esmase kohtusse pöördumise ajal ei olnud erastamine veel lõpule

viidud ja kogu erastamismenetlus toimus E. Läätse jaoks tagaselja. Asjaolu, et õigusi on rikutud

pöördumatult või õiguste rikkumine on lõpule viidud, ei saa olla aluseks väitmaks, et õigusi ei ole

rikutud;

d) erastamiskorralduste vaidlustamine saaks kõne alla tulla kaebuse rahuldamisel -- kui kohus

tuvastaks vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse. Kui tuvastatakse nende aktide õigusvastasus ning

tühistatakse nimetatud korraldus, tekib E. Läätsel võimalus vaidlustada erastamislepingut;

e) kaebaja ei loobunud Pärnu Halduskohtus toiminud istungil kahjunõudest, vaid leidis, et kahjunõuet

ei ole võimalik läbi vaadata, kuivõrd ilmnesid uued asjaolud (erastamise lõpuleviimine ja

vaidlusaluse maa kinnistamine P. Kollisti nimele).

Vastuses kassatsioonkaebusele palub Audru Vallavalitsus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata,

leides, et E. Läätsel puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks ja et vaidlustatud korraldusega ei rikuta tema õigusi. Kaebaja ei ole esitanud kohtule

taotlust kahju hüvitamiseks. Kaebust väidetava kahju põhjuseks oleva haldusakti peale ei saa

menetleda eraldi kaebusest, milles taotletakse kahju hüvitamist.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu halduskolleegium peab kassatsioonkaebuse läbivaatamisel esmalt vajalikuks välja

selgitada, milliste HKMS § 6 lg-s 2 või 3 sätestatud taotlustega on kaebuse esitaja käesolevas asjas

halduskohtusse pöördunud ja kas kahju hüvitamise taotlusest on kaebuse esitaja loobunud või mitte

(I). Seejärel on võimalik anda hinnang küsimusele, kas ringkonnakohus on jätnud põhjendatult

kaebuse rahuldamata, leides, et kaebajal puudub põhjendatud huvi ehitusloa väljaandmise toimingu

õigusvastaseks tunnistamiseks (II), ja et vallavalitsuse korraldus ei riku kaebuse esitaja õigusi (III).

Riigikohus peab vajalikuks osutada ka uurimisprintsiibist tulenevale halduskohtu

selgitamiskohustusele (IV).

Kassaatori väited seoses apellandi taotluse võimaliku ebakorrektsuse ja ringkonnakohtu poolt

ekslikult valele korraldusele viitamisega ei saa mõjutada käesoleva vaidluse sisulist lahendamist.

I

Kassaator on oma kaebuses ja sellele lisatud täpsustustes ja täiendustes asja sisuliseks lahendamiseks

esitanud järgmised taotlused:

a) tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Audru Vallavalitsuse 27. märtsi 2000. a korralduse nr 124

p 1 (s o korraldus osas, millega anti endise Liivamäe A-125 talumaade ostueesõigusega erastamise

õigus P. Kollistile);

b) tunnistada õigusvastaseks Audru Vallavalitsuse poolt P. Kollistile 17. jaanuaril 2000 ehitusloa

väljaandmise toiming;

c) mõista Audru Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja tekitatud kahju.

Vallavalitsuse korralduse õigusvastaseks tunnistamise taotlus tuleb käesolevas asjas lugeda hõlmatuks

tühistamise ja kahju hüvitamise taotlusega, sest kaebaja ei ole peale tühistamise ja kahju hüvitamise

väljendanud muud huvi korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. "Ehitusloa väljaandmise

toimingut" vaidlustades on kaebuses tegelikult peetud silmas ehitusloa enese vaidlustamist. Kaebuse

esitaja poolt ehitusloa väljaandmise vastu esitatud väited puudutavad loa enda õiguspärasust, mitte

loa füüsilist üleandmist adressaadile või muud sellele eelnenud toimingut. Kaebuse esitaja taotleb

seega vallavalitsuse korralduse tühistamist, ehitusloa kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist,

samuti kummagi haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist.

Halduskohus ja ringkonnakohus on oma otsustes lahendanud vallavalitsuse korralduse tühistamise ja

ehitusloa õigusvastasuse kindlakstegemise taotlused, kuid jätnud tähelepanuta kahju hüvitamise

taotluse. Samas aga ei ole kahju hüvitamise taotluse osas kaebusest loobutud ega muul põhjusel asja

menetlust osaliselt lõpetatud. Ringkonnakohtu hinnangul palus kaebaja 12. aprillil 2001 toimunud

Pärnu Halduskohtu istungil jätta kahju hüvitamise nõude käesolevas asjas läbi vaatamata,

põhjendades seda asjaoluga, et ta soovib esitada kohtule vastavasisulise hagi. Kassaator väidab, et ta

ei soovinud kahjunõudest loobuda, vaid esitada tulevikus kahjunõude uues kaebuses.

Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda jätta ühtegi HKMS § 6 lg 2 või 3 alusel esitatud taotlust

läbi vaatamata ilma, et asjas lõpetataks selle taotluse osas menetlus. Kui kaebuses esitatud taotluse

lahendamine ei ole võimalik, tuleb HKMS § 22 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluste esinemise korral kõne

alla üksnes menetluse peatamine. Samasisulise taotlusega sama haldusakti suhtes ei või isik

teistkordselt kohtusse pöörduda. Samuti ei saa pärast uue HKMS jõustumist esitada haldusaktiga

tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilhagi. Käesolevas asjas ei ole kahjunõude osas kaebust muudetud.

Kaebuse muutmisega on tegemist juhul, kui kaebaja muudab kaebuse taotlust või selle eset, näiteks

asendades eelhaldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lõpliku haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamise taotlusega. Liitkaebusest mõne taotluse väljajätmine, ilma et see asendataks mõne uue

samasihilise taotlusega, ei kujuta endast kaebuse muutmist, vaid kaebusest osalist loobumist.

Vastavalt HKMS § 21 lg-tele 1, 3 ja 4 ning § 24 lg 1 p-le 2 peab kohus selgitama kaebajale loobumise

tagajärgi ja loobumise vastuvõtmise korral lõpetama määrusega menetluse. Sellist määrust ei ole aga

tehtud. Seega jätsid halduskohus ja ringkonnakohus oma otsustes kahjunõude alusetult läbi

vaatamata.

II

Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele peab tuvastamisekaebuse esitamiseks olema kaebajal

põhjendatud huvi tuvastatava asjaolu suhtes. Kaebaja on esialgselt oma kaebuses väljendanud

eesmärki saavutada maa erastamise eelse olukorra ennistamine või selle võimatuse korral saavutada

tekitatud kahju rahaline hüvitamine. Tekitatud kahjuks peab kassaator maa erastamise võimaluse

äralangemist. Kolleegium leiab, et arvestades maa ostueesõigusega erastamise õigusliku regulatsiooni

eripära võib kassaatoril olla põhjendatud huvi ehitusloa õigusvastaseks tunnistamise suhtes nii seoses

ehitusloa tõttu hiljem antud haldusaktide vaidlustamisega kui ka võimaliku kahjunõudega.

Tulenevalt MRS § 221 lg-st 2 on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul

õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise

kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning

sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Vastavalt MRS § 6 lg-le 3 on hooneks

Maareformi seaduse tähenduses ka ehitise püstitamiseks seaduslikus korras antud ehitusluba.

Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras

väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 p-

st 3 ja § 221 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada oma ehitise teenindamiseks

vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa

erastamise aluseks. Kuigi MRS § 6 lg 32 jõustus alles 16. juulil 2000, ei võrdsustanud ka Maareformi

seaduse varasem redaktsioon ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega

erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga

erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral

põhjendatud, sest ehitusloa andmine toob kaasa vajaduse tagada tulevikus ehitise sihtotstarbeline

kasutamine, kuid ta ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel seniste

elamuomanikega.

Üldjuhul ei too ainuüksi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine kaasa selle haldusakti alusel

hiljem antud haldusaktide õigusvastasust ega tühistamist, sest kehtivast haldusaktist tuleb hilisemates

otsustes ja toimingutes lähtuda. Kuid tulenevalt MRS § 6 lg-st 3 saab käesolevas asjas kolmandale

isikule maa erastamise aluseks olla vaid seaduslikus korras, st õiguspäraselt antud ehitusluba. Seega

võib ehitusloa õigusvastasus omada tähtsust hilisemate erastamistoimingute ja -otsuste

vaidlustamisel, samuti nendega tekitatud kahju hüvitamisel. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks

võib vastavalt MRS § 221 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba.

Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist

ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus.

Seejuures ei ole maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maareformi õigustatud subjekt

PES § 70 lg 2 tähenduses. Kas ehitusloa andmine oli käesolevas asjas õiguspärane või mitte, tuleb

selgitada asja uuel läbivaatamisel.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vaatamata põhjendatud huvile ehitusloa õigusvastaseks

tunnistamise suhtes, ei ole ehitusloa andmisele järgnenud erastamisotsuste ja -lepingu

vaidlustamiseks tingimata tarvis eelnevalt esitada kaebust ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks.

Ehitusloa õiguspärasust kui ehitusloa alusel maa ostueesõigusega erastamise eeldust saab

halduskohus hinnata ka erastamisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates. Maa erastamist

vaidlustada soovival isikul ei ole keelatud esitada kaebust erastamist osaliselt või täielikult välistavate

asjaolude tuvastamiseks juba enne lõpliku erastamiskorralduse andmist. Tuvastamiskaebuse

läbivaatamine ei peata aga iseenesest hilisemate haldusaktide vaidlustamise tähtaja kulgemist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud huviks tunnistada haldusakt õigusvastaseks võib olla

kahju hüvitamine, kuid rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju

oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja

toimingutega. See põhimõte on kooskõlas Riigivastutuse seaduse § 7 lg-ga 1. Riigikohus peab

võimalikuks kohaldada seda põhimõtet kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne Riigivastutuse

seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt

võimalik. Erastamise aluseks olevate korralduste tühistamine ei viiks aga iseenesest veel

erastamiseelse olukorra ennistamisele ja kahju kõrvaldamisele, kui erastamine on lõpule viidud.

Olukorra ennistamine võiks kõne alla tulla vaid erastamisotsuste tagasitäitmise teel. Haldusakti

tagasitäitmise võimalus ei välista aga iseenesest kahju rahalise hüvitamise nõuet. Ühelgi juhul ei saa

kahju muude vahenditega kõrvaldamise võimalus olla aluseks tuvastamiskaebuse rahuldamata

jätmisel. Kahjunõude põhjendatust saab kohus hinnata vaid hüvitamiskaebuse läbivaatamisel, mitte

tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku põhjendatud huvi kontrollimisel (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. märtsi 2002. a otsuse nr 3-3-1-11-02 p 16).

Õige on vastustaja väide, et kahju hüvitamiseks on tarvis tuvastada põhjuslik seos õigusvastase

haldusakti ja tekitatud kahju vahel. See aga ei välista kahju tekitanud haldusakti õigusvastasuse

eelnevat tuvastamist. Sellisel juhul peab kohus hilisemas vaidluses kahju hüvitamise üle hindama, kas

õiguste rikkumine tõi kaasa kahju tekkimise. Põhjuslik seos puudub, kui vaatamata menetlus- või

vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda. Põhjuslik seos lõpliku

haldusaktiga (nt maa erastamise korraldusega) tekitatud kahju ja eelhaldusakti (nt erastatava maa

piiride kindlaksmääramise) vahel puudub ka siis, kui lõpliku haldusaktiga kaasnev õiguste rikkumine

ei ole tingitud õigusvastasest eelhaldusaktist.

III

Tulenevalt HKMS § 7 lg-st 1 ja § 26 lg 1 p-st 1 peab halduskohus vastava taotluse korral haldusakti

tühistama, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusakti tühistamist ei saa

nõuda vaid menetlus- ja vorminõuete, sealhulgas haldusakti motiveerimise kohustuse rikkumise tõttu,

kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane ja kontrollitav.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et enne Audru Vallvalitsuse 27. märtsi 2000. a

korralduse nr 124 p 1 tühistamist oleks halduskohus pidanud tegema kindlaks, kas tühistamise korral

saab kõne alla tulla kaebajale maa ostueesõigusega erastamine endise kinnistu piires. Osaliselt on

põhjendatud kassaatori seisukoht, et õiguste pöördumatu rikkumise korral ei saa väita, et õigusi

polegi rikutud. Isikul puudub kaebeõigus, kui varem tema õigusi rikkunud haldusakti tühistamine ei

saaks kaebuse esitamise hetkel enam kuidagi isiku õiguste kaitsele või taastamisele kaasa aidata.

Käesolevas asjas aga polnud erastamist kaebuse esitamise hetkeks lõpule viidud. Kohtusse

pöördumise hetkel võis kassaatoril olla võimalik vallavalitsuse korraldust vaidlustades oma

väidetavaid õigusi kaitsta.

Kohtud ei ole teinud kindlaks vaidlustatud korralduse täpset sisu. Seetõttu on võimatu anda hinnangut

haldusakti õiguspärasusele ja tühistamiskaebuse põhjendatusele. Asja uuel lahendamisel tuleb

korralduse sisu välja selgitada. Haldusakt, mille sisu ei ole võimalik kindlaks teha, on tühine.

IV

Riigikohtu halduskolleegium leidis 13. veebruari 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-00 (RT III

2001, 6, 64): "Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult

ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et

kaebustest ja taotlustest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse

taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kui kohus leiab, et taotlus on formuleeritud

ebaselgelt, peab ta laskma kaebust täpsustada ning kindlaks tegema, millist taotlust kaebaja soovis

esitada.".

Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse

esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kohus

peab arvestama, et kaebuse esitaja ei pruugi maa ostueesõigusega erastamise mitmeastmelises

menetluses saada aru erinevate haldusaktide ja toimingute tähendusest ning vajadusest neid

vaidlustada. Näiteks juhul, kui kaebuse esitaja on enne lõpliku haldusakti andmist vaidlustanud

eelhaldusakti ja lõplik haldusakt antakse kohtumenetluse ajal, peab kohus kaebajale selgitama lõpliku

haldusakti tähendust, uurima, kas kaebuse esitaja soovib eelhaldusakti asemel vaidlustada lõplikku

haldusakti, ja osutama kaebuse muutmise võimalusele. Kaebuse muutmist võib välistada asjaolu, et

kaebuse esitaja on lõpliku haldusakti osas lasknud mööda halduskohtusse pöördumise tähtaja.

Kolmandale isikule maa ostueesõigusega erastamise vaidlustamiseks on kõige efektiivsem

õiguskaitsevahend kaebus erastamiskorralduse tühistamiseks. Käesolevas asjas esitas E. Lääts

halduskohtule kaebuse maa erastamise menetluses antud eelhaldusakti peale, soovides vältida

hilisemat maa erastamist. Kaebuse esitamise hetkeks ei olnud lõplikku haldusakti maa erastamise

kohta veel antud. Halduskohus pidi kontrollima, ega kohtumenetluse ajal ei ole maa erastamine

lõpule viidud ja kui on, siis miks ei ole vaidlustatud erastamiskorraldust. Kui lõpliku haldusakti

vaidlustamise võimalust ei ole senises protsessis selgitatud, tuleb seda teha asja uuel läbivaatamisel.

Selgitamiskohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kohtumenetluse

ajal antud haldusakti vaidlustamise tähtaja ennistamiseks.

Asi tuleb vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 5 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme halduskohtule.

Tõnu Anton

Jüri Põld

Hele-Kai Remmel