3-4-1-2-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-2-02

Otsuse kuupäev

3. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull,

Jüri Põld

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada Kriminaalkoodeksi

§ 40 lg 3 osaliselt kehtetuks ja Karistusseadustiku § 65 lg 1

põhiseadusevastaseks

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2002

Istungil osalenud isikud

Õiguskantsler Allar Jõks ja justiitsministri esindaja Jaanus Ots

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks,

jättes välja sõnad "ärakandmata osa".

2. Jätta rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu taotlus

tunnistada põhiseadusevastaseks KarS § 65 lg 1.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 24. juuli 2001. a otsusega mõisteti Roland Vill süüdi salajase varguse katsete

eest ja teda karistati 4-kuulise vabadusekaotusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi

alla võtmise päev - 15. mai 2001. a. Selle karistuse kandis R. Vill ära 14. septembriks 2001. a, mil ta

vabanes vangistusest. 15. septembril 2001. a võeti ta uuesti vahi alla. Järva Maakohtu 24. oktoobri

2001. a otsusega mõisteti ta süüdi 2. ja 10. märtsil 2001. a (s.o enne esimest kohtuistungit) toime

pandud vargusekatsete eest ja teda karistati 8-kuulise vabadusekaotusega. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti tema vahi alla võtmise päev - 15. september 2001. a.

Ajal, mil Järva Maakohus menetles R. Villi kriminaalasja, olid tema suhtes algatatud kriminaalasjad

ka Tallinna Linnakohtu ja Harju Maakohtu menetluses. Vaatamata sellele, et Järva Maakohus oli

sellest teadlik, ei liidetud neid kolme kriminaalasja üheks menetluseks.

2. R. Vill esitas Järva Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta taotles karistuse kergendamist,

sest leidis, et talle kolme varguse katse eest mõistetud üheaastane vabadusekaotus on liiga range

karistus.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2001. a otsusega kaebus rahuldati.

R. Villile mõisteti Tallinna Linnakohtu ja Järva Maakohtu otsustega tuvastatud kuritegude eest

lõplikuks karistuseks 10 kuud vabadusekaotust, millest arvati maha Tallinna Linnakohtu 24. juuli

2001. a otsusega mõistetud, kuid täielikult ära kantud karistus 4 kuud vabadusekaotust. Lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 kuud vabadusekaotust ja karistuse kandmise aja alguseks

15. september 2001. a.

Sama otsusega jäeti R. Villile lõpliku karistuse mõistmisel kohaldamata KrK § 40 lg 3 selle vastuolu

tõttu Põhiseaduse §-ga 12. Kohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse KrK § 40

lg 3 selle osa kohta, mis sätestab lõpliku karistuse mõistmise, lähtudes varem mõistetud karistuse

ärakandmata osast. Tallinna Ringkonnakohus taotleb KrK § 40 lg 3 ja Karistusseadustiku (KarS) § 65

lg 1 tunnistamist vastuolus olevateks Põhiseaduse §-ga 12.

KOHTU JA ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Taotluse esitaja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus põhjendab taotlust järgnevalt.

Kriminaalkoodeksi § 40 näeb ette karistuse mõistmise mitme kuriteo toimepanemise eest. Selle

paragrahvi lg 1 ja lg 3 rakendamine ei võimalda kohtualuseid võrdselt kohelda. Isikule, kellele

mõistetakse karistused mitme kuriteo toimepanemise eest ühe kohtuotsusega, on võimalik mõista

lõplik karistus mõistetud karistuste katmise, osalise või täieliku liitmise teel (KrK § 40 lg 1). Kui aga

isikule mõistetakse lõplik karistus kuritegude konkurentsi eest kahe kohtuotsusega (nn hiljem

tuvastatud kuritegude konkurents), kuulub kohaldamisele KrK § 40 lg 3. Selle sätte sõnastuse

kohaselt liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa täies

ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Tegelikult on karistuste

katmine välistatud, kuna lähtuda tuleb mitte mõistetud karistustest, vaid varem mõistetud karistuse

ärakandmata osast. Isikutele, kes on juba eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära

kandnud, on kohaldatav sisuliselt vaid kuritegude konkurentsi kuuluvate kuritegude eest mõistetud

karistuste täielik liitmine (välistatud on juba ärakantud karistuse kantuks lugemine lõplikust

karistusest).

Asjaolu, kas isikule mõistetakse karistus mitme kuriteo eest ühe või mitme kohtuotsusega, ei pruugi

sõltuda kohtualusest. Ühe isiku poolt toime pandud kuriteoasjade uurimine ja arutamine erinevate

kriminaalasjade raames on tingitud pigem õiguskaitseorganite tegematajätmistest. Kriminaalkoodeksi

§ 40 lg 1 ja lg 3 on omavahel vastuolus ning sellest vastuolust tulenev isikute ebavõrdne kohtlemine

on põhiseadusevastane.

Ringkonnakohtu taotluses analüüsitakse ka 6. juunil 2001. a vastu võetud, kuid seni jõustumata KarS

§ 65 lg 1 vastavust Põhiseadusele. Karistusseadustiku § 65 lg 1 kohaselt tuleb liitkaristuse hilisema

mõistmise puhul lähtuda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osast. Eeltoodud

motiividel on ka see säte põhiseadusevastane.

Ringkonnakohus leidis, et Kriminaalkoodeksi ja Karistusseadustiku käsitletavaid sätteid on

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses otstarbekas vaadelda koos, kuna KrK § 40 lg 3

põhiseadusevastaseks tunnistamine tähendab ka KarS § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Asjaosaliste põhjendused

5. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et KrK § 40 lg 3 ja KarS § 65 lg 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-

ga 12.

6. Õiguskantsleri arvates ei saa kohus karistuse mõistmisel kohelda võrdselt isikuid KrK § 40 lg 1 ja

KrK § 40 lg 3 järgi. Kui kohtuotsus tehakse karistuse kandmise ajal, osutub karistuste osaline liitmine

teatud karistuste tähtaegade puhul võimatuks juhul, kui varem mõistetud karistuse ärakandmata osa

on väiksem kui hiljem mõistetud karistus. Kui aga kohtuotsus tehakse peale karistuse ärakandmist, ei

ole karistuste osaline liitmine üldse võimalik. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 on vastuolus Põhiseaduse

§ 12 lg-ga 1 osas, mis puudutab karistuste osalist liitmist karistuse kandmise ajal ja peale karistuse

ärakandmist.

Võrdselt pole võimalik kohelda ka isikuid, kelle karistused liidetakse KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1

alusel. Viimasel juhul on võimalik lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Karistusseadustiku

§ 65 lg 1 puhul sellist võimalust ei ole ja seetõttu on see säte vastuolus Põhiseaduse § 12 lg-ga 1 osas,

mis puudutab karistuste osalist liitmist ning välistab karistuste kaetuks lugemise.

Õiguskantsler märgib, et kui seadusandja eesmärgiks ebavõrdse kohtlemise kehtestamisel oli

mõjutada kohtualust üles tunnistama kõiki tema poolt toime pandud kuritegusid, siis on see vastuolus

Põhiseaduse § 22 lg-ga 3, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste

vastu.

7. Justiitsminister on seisukohal, et KrK § 40 lg 3 ja KarS § 65 lg 1 on vastuolus Põhiseaduse § 13 lg-

ga 2 seetõttu, et mõistetav karistus on jäetud sõltuvusse riigi tegevusest kuritegude avastamisel ja

menetlemisel. Tegemist on riigi omavoli keelu rikkumisega Põhiseaduse § 13 lg 2 tähenduses, mis

seisneb olukorras, kus seadusega on jäetud võimalus kohelda isikut põhjendamatult mitmel erineval

viisil, sõltuvalt juhusest või täidesaatva riigivõimu suvast.

Kohaldamata jäetud ja vaidlustatud seadus

8. Kriminaalkoodeks (terviktekst RT I 2001, 73, 452):

§ 40. Karistuse mõistmine mitme kuriteo toimepanemise eest

(3) Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva

koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud

enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud

karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema

karistusega.

9. Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364):

§ 65. Liitkaristuse hilisem mõistmine

(1) Kui pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist tuvastatakse, et

süüdimõistetu on toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud karistusele

eelmise otsuse järgi kandmata karistus täielikult või osaliselt, kusjuures liitkaristus peab olema

suurem eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osast. Tähtajalise vangistuse ülemmäär

ei tohi liitkaristusena ületada kolmekümmend aastat, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2

ja 3 sätestatud juhud.

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Käesolev asi puudutab kriminaalkaristuse mõistmise põhimõtteid. Karistuse mõistmisel võetakse

Kriminaalkoodeksi järgi arvesse, kas süüdlane on toime pannud ühe või mitu kuritegu. Loomulikult

tuleb isikule mitme kuriteo toimepanemise korral mõista iga kuriteo eest karistus. Siiski ei saa mitme

kuriteo toimepanemise korral süüdlasele iga üksiku kuriteo eest mõistetud karistust mehhaaniliselt

liita. Sellise võimaluse välistab KrK §-s 43 sätestatud reegel, mis seab piirid karistuse üldisele

tähtajale. Seepärast reguleerivadki karistuse mõistmist mitme kuriteo eest erisätted.

11. Karistuse mõistmise erisätted võtavad esmajoones arvesse seda, kas kuriteod olid korduvalt toime

pandud enne või pärast mõnes kuriteos süüdimõistmist. Juhul, kui kuriteod olid korduvalt toime

pandud enne mõnes kuriteos süüdimõistmist, on tegemist karistuse mõistmisega kuritegude

konkurentsi e kogumi eest, mida reguleerib KrK § 40. Kui aga isik paneb kuriteo toime pärast

süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist, siis mõistetakse talle

karistus KrK §-s 41 sätestatud reeglite järgi. Mõlemal juhul mõistetakse isikule üks lõplik karistus.

12. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 1 määratleb kuritegude konkurentsi kui kahe või enama KrK

erinevates paragrahvides ette nähtud kuriteo toimepanemist isiku poolt, keda varem ei ole nendest

ühegi eest süüdi tunnistatud. Kohus mõistab kõigepealt karistuse iga kuriteo eest ja seejärel lõpliku

karistuse kuritegude kogumi eest selliselt, et kogumisse kuuluvate kuritegude eest mõistetud

karistused arvestatakse ümber raskemaliigiliseks karistuseks ning hõlmatakse raskema karistusega

või summeeritakse kas täielikult või osaliselt.

13. Kuritegude konkurentsi eriliigiks on nn hiljem tuvastatud konkurents (KrK § 40 lg 3). See esineb

juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et isik on süüdi veel teises kuriteos, mille ta on

toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas. Teine kuritegu võib olla toime pandud nii

enne kui pärast kuritegu, mille eest isik esimese kohtuotsusega oli süüdi mõistetud. Ka on võimalik,

et mõlemad kuriteod on toime pandud ühel ajal.

14. 5. veebruarini 1996 kehtinud KrK § 40 redaktsiooni järgi mõisteti karistus hiljem tuvastatud

konkurentsi eest samadel alustel kui karistus kuritegude konkurentsi muudel juhtudel, sõltumata

sellest, kas süüdimõistetu oli esimese otsuse järgi mõistetud karistuse täielikult või osaliselt ära

kandnud. 5. veebruarist 1996 kehtima hakanud seadusemuudatuse kohaselt ei arvestata hiljem

tuvastatud konkurentsi eest karistuse mõistmisel varem mõistetud karistuse ärakantud osa. Seega

kehtestati seadusemuudatustega erisused karistuse mõistmiseks hiljem tuvastatud konkurentsi eest,

võrreldes kuritegude konkurentsi muude juhtudega, mis tõi kaasa süüdimõistetud isikute ebavõrdse

kohtlemise.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 5. detsembri 2001 otsuses asjas nr 3-1-1-111-01 (RT III

2002, 1, 4), et kohtutel tuleb tagada olukord, kus "enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu

toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende

kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega (KrK § 40 lg 1 järgi) või mitme

kohtuotsusega (KrK § 40 lg 3 järgi)". Selle saavutamiseks peab kohus "lõpliku karistuse mõistmisel

vähemalt mõttes arvestama ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osaga, kuigi KrK

§ 40 lg 3 tekstist seda otseselt ei tulene". Seega suunas kriminaalkolleegium kohtuid tõlgendama KrK

§ 40 viisil, mis välistaks süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise. Taotluses Riigikohtule tõstatab

ringkonnakohus seevastu küsimuse KrK § 40 lg 3 vastavusest Põhiseaduse §-le 12.

II

16. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib kõigepealt, et Põhiseaduse § 12 1. lõike

esimeses lauses ei ole sõnaselgelt juttu õigusest. Seal on üksnes öeldud, et kõik on seaduse ees

võrdsed. Ometi sisaldub nendes sõnades isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks.

Esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb

nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Käesolevas asjas pole

vaidlustatud võrdsusõigust seaduse kohaldamisel.

17. Kolleegium jagab arvamust, et Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka

õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt

kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise

võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune

võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt

on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.

Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.

Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele

jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine

seadusloomes põhjendatud.

18. Võrdsusõiguse põhimõte eeldab, et kõiki isikuid, keda ei ole veel kuriteo toimepanemise eest

süüdi mõistetud, tuleb karistamisel kohelda ühtemoodi ja seda sõltumata asjaolust, kas isiku poolt

toime pandud kuritegusid arutatakse ühel kohtuistungil või tehakse seda erinevatel aegadel erinevates

kohtutes.

Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas seadusandjal oli mõistlik põhjus kohelda kohtualuseid

ebavõrdselt.

Riigikohus märgib, et seadusandja pole põhjendanud sellise ebavõrdse kohtlemise sätestamise

eesmärki. Üheks oletatavaks eesmärgiks võis olla karistusmenetluse efektiivsemaks muutmine -

mõjutada kohtualust üles tunnistama kõiki tema poolt toime pandud kuritegusid, et vältida lõplikku

raskemat karistust. Põhiseaduse § 22 lg 3 kohaselt ei tohi aga kedagi sundida tunnistama iseenda või

oma lähedaste vastu. Pealegi on mitmeid muid põhjuseid, miks ühe isiku poolt toime pandud

kuritegusid uuritakse ja arutatakse erinevates kriminaalasjades erinevatel aegadel erinevates kohtutes.

Need põhjused ei ole alati tingitud süüdlase käitumisest, vaid ka riigivõimu tegevusest või

tegevusetusest kriminaalmenetluses. Seda väidet kinnitab ka asjaolu, et arutatavas asjas on Tallinna

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud, et võimalusele ja vajadusele vaatamata ei ühendatud R. Villi kolme

erinevat kriminaalasja ühiseks menetluseks ega arutatud tema poolt toime pandud kuritegusid

ühekorraga.

Eeltoodut arvesse võttes tõdeb kohtukolleegium, et puudub mõistlik põhjus selliste isikute

ebavõrdseks kohtlemiseks ja seega on KrK § 40 lg 3 osas, mis võimaldab lõpliku karistuse

mõistmisel arvestada üksnes eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga,

vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega.

III

19. Tallinna Ringkonnakohus on taotlenud ka KarS § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist osas,

milles see kattub KrK § 40 lg 3 põhiseadusevastase normiga. Karistusseadustik ei ole veel jõustunud

ning selle sätte põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamine pole selle kohtuasja juures võimalik.

Ometigi peab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium vajalikuks märkida, et analoogiliselt

kehtiva kriminaalseadusega koheldakse karistusseadustiku järgi erinevalt isikuid, kellele mõistetakse

liitkaristus kohe, ja isikuid, kellele mõistetakse liitkaristus hiljem. Ebavõrdselt võidakse kohelda ka

isikuid, kellel on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ära kantud või kelle kandmata karistust ei

lubata lugeda kaetuks raskema karistusega.

Riigikohtu esimees Uno Lõhmus