3-1-1-52-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-02

Määruse tegemise koht

ja kuupäev

Tartus 28. märtsil 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Yuri Kondratenko süüdistus KrK § 2102 lg 2 p-d 1 ja 4

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a

määrus Yuri Kondratenko vahi all pidamiseks kriminaalasjas

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Yuri Kondratenko kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski erikaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

19. märts 2002

Istungil osalenud isikudYuri Kondratenko kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Erikaebus jätta rahuldamata.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a määrus Yuri

Kondratenko vahi all pidamiseks kuni 6. aprillini 2002. a jätta muutmata.

3. Määrus jõustub 28. märtsil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Yuri Kondratenko peeti kahtlustatavana kinni 6. detsembril

2001. a. Tõkend - vahi all pidamine - kohaldati tema suhtes 7. detsembril 2001. a ja vahi all pidamise

tähtajaks määrati 13. detsember 2001. a. Süüdistus esitati Y. Kondratenkole 12. detsembril 2001. a

KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles, et ta omandas seni kindlakstegemata ajal ja tuvastamata

isikult suures koguses narkootilist ainet (heroiini), mida hoidis edasiandmise eesmärgil tema

kasutuses olevas garaa"is. Ta andis seda ainet suures koguses, s.o üle 0,1 grammi teistele isikutele.

Samal päeval pikendas kohus Y. Kondratenko vahi all pidamise tähtaega kuni 6. veebruarini 2002.

2. Uurija esitas taotluse Y. Kondratenko suhtes vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks kuni

6. aprillini 2002. a. Taotlust põhjendas uurija sellega, et Y. Kondratenko on varem kriminaalkorras

karistatud isik, keda süüdistatakse II astme kuriteos. Vabaduses olles võib Y. Kondratenko

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda, uusi kuritegusid toime panna ja tõe tuvastamist takistada.

Tallinna Linnakohtu kohtunik Piret Liivo 5. veebruari 2002. a määrusega keelduti Y. Kondratenko

vahi all pidamise tähtaega pikendamast ja uurija sellekohane taotlus jäeti rahuldamata. Kohtunik

leidis, et ei ole põhjendatud süüdistatava edasine vahi all pidamine, sest tal on elu- ja töökoht,

perekond ning kaks alaealist last. Seoses tähtaja möödumisega vabastati Y. Kondratenko 6. veebruaril

2002. a vahi alt.

3. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 5. veebruari 2002. a määruse peale esitas Tallinna Prokuratuuri

prokurör Rita Siniväli eriprotesti. Prokurör taotles määruse tühistamist ja uurija taotluse - pikendada

Y. Kondratenko vahi all pidamise tähtaega kuni 6. aprillini 2002. a - rahuldamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a määrusega Tallinna

Linnakohtu kohtuniku 5. veebruari 2002. a määrus tühistati. Kriminaalkolleegium rahuldas uurija

taotluse Y. Kondratenko vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks kuni 6. aprillini 2002. a.

Kriminaalkolleegium võttis Y. Kondratenko vahi alla ja saatis määruse täitmiseks Tallinna

Politseiprefektuurile. Prokuröri eriprotest rahuldati.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arvestas määruse tegemisel, et Y. Kondratenkole

inkrimineeritud kuritegude laad annab aluse põhjendatud kahtlustuseks, et vabaduses olles võib

süüdistatav minna pakku või toime panna uusi kuritegusid. Selline kahtlustus on Eesti Vabariigi

Põhiseaduse § 20 p 3 ja KrMK § 73 lg 1 kohaselt süüdistatava vahi all pidamise seaduslikuks aluseks.

Seejuures lähtus ringkonnakohus sellest, et kriminaalasja materjalide kohaselt leiti läbiotsimisel

Y. Kondratenko kasutuses olevast garaa"iboksist suures koguses heroiini ja narkootiliste ainete

müügile viitavaid esemed " kaalud ja minikotid. 14. juulil 1997. a on süüdistatavat kriminaalkorras

karistatud (kuigi karistus on kustunud) võltsitud passi kasutamisega piiriületamise katse eest.

1. veebruaril 2002. a jättis kohtunik rahuldamata Y. Kondratenko taotluse vahi all pidamise

asendamiseks kautsjoniga.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a määruse peale esitas

Y. Kondratenko kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski erikaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja Tallinna Linnakohtu kohtuniku Piret Liivo 5. veebruari 2002. a määruse jõusse

jätmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Erikaebust on kaitsja põhjendanud järgmiselt. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määruses toodud

motiivid Y. Kondratenko vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks on asjakohatud ja ei kinnita

vahistamisaluste olemasolu. Lubamatu on arvestada tõkendi kohaldamisel süüdistatava isikut

iseloomustavate andmete hulgas varasemat kustunud karistatust. Asjakohatu on ringkonnakohtu

määruses tehtud viide Tallinna Linnakohtu kohtuniku 1. veebruari 2002. a määrusele, kuna sellel

määrusel puudub prejudikatiivne tähendus. Süütuse presumptsiooniga on vastuolus ringkonnakohtu

väide, et inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel pidanuks süüdistatav arvesse võtma laste olemasolu.

Ringkonnakohus võis tõkendi kohaldamisel lähtuda vaid uurija taotluses toodud põhjendustest.

Samuti pidanuks ringkonnakohus näitama motiivid, miks ta ei nõustu linnakohtu kohtuniku määruses

esitatud motiividega ja kaitsja vastuväidetega eriprotestile. Kaitsja leiab, et tehes vahi all pidamise

tähtaja pikendamise määruse olukorras, kus varasem vahi all pidamise tähtaeg oli möödunud, rikkus

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse seadust. Seejuures on kaitsja viidanud

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-12-00.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Arvestades juba Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2000. a määruses kriminaalasjas

nr 3-1-1-12-00 (RT III 2000, 5, 52) väljendatud seisukohti leiab kriminaalkolleegium järgmist.

Kaitsja on erikaebuses õigesti märkinud, et käsitletavas olukorras ei oleks vahi all pidamise tähtaja

pikendamine sisuliselt õige, sest pikendada ei saa juba lõppenud tähtaega. Samas ei tingi see asjaolu

ringkonnakohtu määruse tühistamist. Vastavalt KrMK § 73 lg-s 51 sätestatule pikendatakse vahi all

pidamise tähtaega vahi alla võtmist reguleerivate sätete alusel, mis muuhulgas tähendab seda, et ka

vahi alla võtmise ja vahi all pidamise tähtaja pikendamise alused on kattuvad. Sellest lähtuvalt oleks

väär väita, et kohtunik või kohus ei või reageerida vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotlusele

isiku vahi alla võtmisega, kui kriminaalasja materjalidest lähtuvalt peaks selleks olema vajadus.

Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a

määruse tegemise ajal ei viibinud Y. Kondratenko vahi all, vaid oli vabaduses, sest vahi all pidamise

tähtaeg lõppes 6. veebruaril 2002. Seega puudus ringkonnakohtul võimalus vahi all pidamise tähtaja

pikendamiseks. Y. Kondratenko võeti ringkonnakohtu määruse alusel uuesti vahi alla 4. märtsil 2002.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrust pidada isiku vahi alla võtmise määruseks, mis on tehtud

esmakordselt AKKS § 71 lg 2 mõttes.

9. Vastavalt KrMK § 66 lg-le 1 võidakse vabaduses viibiva süüdistatava või kohtualuse suhtes

kohaldada tõkendit, kui on küllaldane alus arvata, et ta hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab

tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti kohtuotsuse täitmise

tagamiseks. Tõkendi valikul tuleb KrMK § 68 lg 1 kohaselt arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust

ja kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isiksust, tema uurimisest või kohtust kõrvalehoidumise

või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti tema tervislikku seisundit, vanust,

perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib olla tähtsust tõkendi kohaldamisel. Vastavalt

Põhiseaduse § 20 p-le 3 võib vabaduse võtta seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo või

haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava

toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. KrMK § 73 lg 1 kohaselt

võib kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldada tõkendina vahi alla võtmist

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks samuti

kohtuotsuse täitmise tagamiseks.

Nõustuda tuleb erikaebuse esitajaga selles, et üksnes põhjendatud kuriteokahtlusest ei piisa veel isiku

vahi alla võtmiseks. Isiku vahi alla võtmiseks peab olema põhjendatud ka vahistusaluse olemasolu.

See tähendab, et vahistusmääruses tuleb lisaks vahistusaluse äranäitamisele igal juhul ka selgitada,

miks võib vahistatav kas pakku minna või jätkata kuritegude toimepanemist. Samuti aktsepteerib

Riigikohtu kriminaalkolleegium erikaebuse esitaja seisukohta selles, et põhjendatud kahtlus peab

tuginema konkreetsele informatsioonile. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et

kõnealune informatsioon ei pea olema obligatoorselt tõendi kvaliteediga KrMK § 48 mõttes. Sellisele

seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka oma 11. märtsi 1997. a määruses

kriminaalasjas 3-1-1-27-97 (RT III 1997, 16, 162).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Y. Kondratenko kasutuses olevast garaa"iboksist on

kokku ära võetud 156,33 grammi puhast heroiini, mis on suur kogus narkootilist ainet.

Y. Kondratenkole on esitatud süüdistus KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Seega on olemas

põhjendatud kuriteokahtlus.

Lähtudes kuriteo raskusest, mille toimepanemises Y. Kondratenkot kahtlustatakse, samuti sellest, et

Y. Kondratenko on ka varem kuriteo toimepannud, kusjuures see kuritegu oli seotud võltsitud passi

kasutamisega riigipiiri ületamisel, on olemas ka põhjendatud vahistamise alused. Vabaduses olles

võib Y. Kondratenko pakku minna või panna toime uusi kuritegusid.

Nendel asjaoludel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti asunud seisukohale, et

Y. Kondratenko suhtes on olemas seaduslikud alused tema vahi all pidamiseks.

10. Ringkonnakohtu määruses tehtud viide Tallinna Linnakohtu kohtuniku 1. veebruari 2002. a

määrusele, millega jäeti Y. Kondratenko vahi all pidamine kautsjoniga asendamata, on põhjendatud,

sest kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid, et 1. veebruaril 2002. a tuvastatud asjaolud oleksid

vahi all pidamise tähtaja pikendamata jätmise ajaks muutunud. See asjaolu ei saa küll olla isiku vahi

alla võtmise aluseks, kuid ringkonnakohtu määruse kontekstis on see põhjendatud, kuna

ringkonnakohus andis selles hinnangu vahi all pidamise tähtaja pikendamata jätmise määrusele.

Tegelikkusele ei vasta kaitsja väide, et ringkonnakohutu määruses on esitatud väide, et

inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel pidanuks süüdistatav arvesse võtma laste olemasolu, ja

sellega on rikkunud Y. Kondratenko suhtes süütuse presumptsiooni. Ringkonnakohtu määrusest

nähtub, et kohus on vaid konstateerinud, et selline viide sisaldub prokuröri eriprotestis. Seejuures ei

ole ringkonnakohtu määrusest kuidagi võimalik välja lugeda, et kohus oleks võtnud seisukoha ka

Y. Kondratenko süü küsimuses.

Kaitsja väidab, et ringkonnakohus pidanuks näitama motiivid, miks ta ei nõustu linnakohtu kohtuniku

määruses esitatud motiividega ja kaitsja vastuväidetega eriprotestile. Seda väidet ei ole Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil võimalik kontrollida, sest erikaebuses ei ole täpsustatud milliste linnakohtu

määruses toodud motiivide ja kaitsja vastuväidete osas on ringkonnakohus kaitsja arvates motiivid

esitamata jätnud. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kaitsja poolt ei ole kohtule esitatud

selliseid asjaolusid, mis oleksid takistuseks Y. Kondratenko vahi all pidamisele.

11. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 68 lg 1 p-st 1 ja §-st 76 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2002. a määrus

Y. Kondratenko vahi all pidamiseks kuni 6. aprillini 2002. a on seaduslik ja tuleb jätta muutmata.

Kaitsja erikaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ott Järvesaar