3-2-1-38-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-38-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Balti-Ameerika Ettevõtlusfondi hagi Dmitri Goritski, Valentina

Goritskaja, Valentin Levini ja AS GSL (pankrotis) vastu 4 229 032

krooni saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. veebruari 2001. a määrus

tsiviilasjas nr II-2-26/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Balti-Ameerika Ettevõtlusfondi erikaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

11. märts 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. veebruari

2001. a määrus ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada advokaadibüroole Leppik ja Partnerid 25. juunil 2001. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja ja AS Star GSL sõlmisid 19. veebruaril 1997. a laenulepingu, millega AS Star GSL laenas

hagejalt 297 000 USD, tähtajaga 6 aastat, intressiga 10% aastas. 19. veebruaril 1997. a sõlmis hageja

V. Levini, V. Goritskaja ja D. Goritskiga käenduslepingud, mille kohaselt käendasid nimetatud isikud

hageja ja AS Star GSL vahelise laenulepingu järgseid AS Star GSL kohustusi. AS Star GSL ei täitnud

oma lepingujärgseid kohustusi. Balti"Ameerika Ettevõtlusfond nõudis 5. jaanuaril 1999. a esitatud

hagiavalduses V. Levinilt, V. Goritskajalt, D. Goritskilt ja AS-lt Star GSL käenduslepingute alusel 4

229 032 krooni 60 sendi tasumist. Kohtla-Järve Linnakohtu 22. mai 2000. a määrusega jäeti läbi

vaatamata Balti-Ameerika Ettevõtlusfondi hagi AS Star GSL vastu, seoses viimase suhtes

19. oktoobril 1999. a välja kuulutatud pankrotiga. AS Star GSL (pankrotis) kaasati protsessi iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostjate poole.

2. Kostjate vastuväidete kohaselt tuleb menetlus asjas lõpetada, kuna vastavalt 19. veebruari 1997. a

laenulepingule kuulub vaidlus lahendamisele Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraa"ikohtus.

Laenulepingu p 12.2. kohaselt kui laenulepingust tulenevaid vaidlusi ei õnnestu lahendada

läbirääkimistel, siis lahendatakse need lõplikult Tallinnas asuvas Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraa"ikohtus selle arbitraa"ikohtu reglemendi alusel. Käenduslepingu p 13 ja laenulepingu p 16.4

järgi oli käendusleping nimetatud laenulepingu lahutamatu koostisosa. Samuti esitasid kostjad hagile

sisulisi vastuväiteid.

3. Kohtla-Järve Linnakohtu 3. juuli 2000. a otsusega hagi rahuldati ning V. Levinilt, D. Goritskilt ja

V. Goritskajalt mõisteti välja solidaarselt 4 229 032 krooni 60 senti.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Viru Ringkonnakohtu 7. veebruari 2001. a määrusega tühistati linnakohtu otsus ning asjas lõpetati

menetlus TsMS § 217 p 6 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt leppisid Balti-Ameerika

Ettevõtlusfond ja AS Star GSL 19. veebruari 1997. a laenulepingu p-s 12.2 kokku, et kui antud

lepingust tulenevaid vaidlusi ei õnnestu lahendada poolte läbirääkimistega, lahendatakse vaidlus

lõplikult Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraa"ikohtus Tallinnas selle arbitraa"ikohtu reglemendi

alusel. Pooled on laenulepingus kokku leppinud ka täpsed vaidluse läbivaatamise protseduurireeglid.

Kuna laenulepingu p 16.4 järgi on käenduslepingud laenulepingu lahutamatuks osaks, tuleb ka

käendajatega tekkinud vaidlused läbi vaadata laenulepingus kokku lepitud vahekohtus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Erikaebuses palus hageja apellatsioonikohtu määruse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et igal kohustisel on konkreetsed pooled,

kelle õigused ja kohustused sätestab pooltevaheline leping või muu õiguslik alus. Laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmist käendajatena taganud isikute vastutus ei tulenenud mitte

laenulepingust, vaid käenduslepingust. Käendajad ei olnud üheks laenulepingu pooleks. Käendus on

olemuselt kõrvalkohustis, mille poolte õigused ning kohustused on määratletud käenduslepinguga.

Laenulepingu p 16.4 väljendab TsK § 206 lg-s 2 sätestatud käenduse aktsessoorset iseloomu

põhikohustise suhtes.

7. Vastuses erikaebusele leidis kostja V. Levin, et apellatsioonikohtu määrus on põhjendatud.

Laenulepingu kohaselt on käendusleping selle lahutamatuks osaks. Käendusleping on vahetult

põhikohustusega seotud, seega ei saa ka käendaja vastutus esineda teisel alusel kui põhivõlgniku

oma. TsK § 208 lg 1 kohaselt on käendaja, kui tema vastu esitatakse hagi, kohustatud kaasama asja

arutamisele võlgniku. See säte oleks sisutu, kui käendaja ja võlgniku puhul oleks võlausaldajaga

kokku lepitud erinev kohtualluvus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 217 p 6 järgi lõpetab kohus asjas menetluse, kui pooled on sõlminud lepingu selle kohta, et

annavad vaidluse vahekohtu lahendada. Seaduse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraa"ikohtu kohta

p 2 sätestab, et Arbitraa"ikohus lahendab vaidlusi hagiavalduste alusel, kui: 1) poolte vahel on

kirjalik kokkulepe juba tekkinud või tekkida võiva vaidluse üleandmise kohta Arbitraa"ikohtu

lahendada; 2) nõusolek vaidluse lahendamiseks Arbitraa"ikohtus on väljendatud hageja poolt hagi

esitamisega, kostja poolt aga tegevusega, mis annab tunnistust tema vabatahtlikust allumisest

Arbitraa"ikohtu jurisdiktsioonile; 3) vaidlus kuulub Arbitraa"ikohtu jurisdiktsiooni alla tulenevalt

rahvusvahelistest kokkulepetest.

Kokkulepe vaidluse üleandmise kohta arbitraa"ikohtu lahendada peab olema selge, sest sellega jätab

pool end ilma võimalusest pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse. Laenuandja ja käendajate

kokkulepe vaidluse lahendamiseks vahekohtus võiks tuleneda nendevaheliste käenduslepingute p-

st 13, mille kohaselt käenduslepingud loeti laenulepingu lahutamatuks osaks. Eelnev võib tähendada,

et laenulepingus kokkulepitud vaidluste vahekohtu lahendada andmise kokkulepe on siduv ka

käenduslepingu pooltele. Samas on laenuandja leidnud, et kokkulepe käenduslepingust tuleneva

vaidluse lahendamiseks arbitraa"ikohtus puudub ning on esitanud hagi linnakohtusse. Poolte vahel

sõlmitud käenduslepingute tõlgendamisel omab tähtsust ka poolte käitumine. Käendajad esitasid

linnakohtule küll taotluse lõpetada asjas menetlus selle allumise tõttu vahekohtule, kuid ei

apelleerinud linnakohtu otsust samal põhjusel. Seega tunnustasid ka käendajad, et kokkulepe vaidluse

vahekohtu lahendada andmiseks puudus. Sellises olukorras puudus apellatsioonikohtul alus

tõlgendada pooltest erinevalt nendevahelist käenduslepingut vaidluste lahendamise korra osas.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik