3-1-1-28-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-02

Otsuse kuupäev

Tartus 28. märts 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

K. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 195 lg 2 järgi ja

M. P. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1-597-01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu M. P. kaitsja vandeadvokaat Arri Toominga ja süüdimõistetu K. K. kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

26. veebruar 2002

Istungil osalenud isikud

M. P. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, K. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör

Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

2. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2001. a kohtuotsus M. P. ja K. K. süüdistusasjas jätta muutmata.

3. Välja mõista riigieelarve tuludesse K. K.-lt 991 kr ja 20 s ning M. P.-lt 991 kr ja 20 s kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 28. märtsil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. P. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi selles, et 23. novembril 2000. a kella 03.45 paiku Rakveres tülitas ta huligaansel

ajendil K. T.-d. Ta sundis K. T.-d taksosse istuma lubadusega viimane koju sõidutada, kuid kannatanu elukoha juures ei lubanud tal väljuda.

Väites, et tema maksab arve ja seetõttu dikteerib sõidusihi, käskis M. P. taksojuhil K. K.-l Tallinnasse sõita. Kui K. T. palus end autost maha

lasta, keelas M. P. taksojuhil peatuda. Seejuures sõimas M. P. kannatanut ebatsensuursete sõnadega, ähvardas lüüa, ähvardas vägistamisega

enda või Tallinnas eesootavate isikute poolt. Süüdistuse kohaselt oli selline tegevus oma sisult eriti jõhker ja küüniline, millega M. P. rikkus

jämedalt avalikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu.

K. K. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 195 lg 2 järgi selles, et 23. novembril 2000. a eeltoodud sündmuste ajal aitas ta taksojuhina

kaasa M. P. poolt kuritahtliku huligaansuse toimepanemisele soodusolukorra loomisega. K. K. ei peatanud Tallinna suunas sõitvat taksot ega

võimaldanud korduvalt seda palunud K. T.-l autost väljuda.

2. Lääne-Viru Maakohtu 26. septembri 2001. a otsusega mõisteti M. P. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks

ja 3 kuuks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga 2 aastaks.

K. K. mõisteti süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 195 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus leidis, et M. P. tegevus on kohtueelsel uurimisel õigesti kvalifitseeritud ning tema süü on kohtus tõendamist leidnud.

K. K. õigeksmõistmist motiveeris kohus sellega, et pole tõendatud tema soov M. P. huligaansusele kaasa aidata. Kohus leidis, et tegemist oli

piiripealse juhtumiga, kus taksojuhi soov raha teenida domineeris eetiliste tõekspidamiste üle, mistõttu ta ei sekkunud sõitjate tülisse.

3. Lääne-Viru Maakohtu 26. septembri 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru prokurör Silvi Pass ja apellatsioonkaebuse

kohtualune M. P. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming. Prokurör palus K. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 195 lg 2 järgi süüdi tunnistada,

kaitsja palus aga M. P. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi õigeks mõista nii kuriteokoosseisu kui ka kuriteosündmuse puudumise tõttu.

Kohtualune K. K. esitas protestile vastuväited, milles palus maakohtu otsuse muutmata jätta.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus K. K. õigeksmõistmise osas. K. K.

tunnistati KrK § 17 lg 6 ja § 195 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega 10 kuuks. Vastavalt KrK § 47 sätetetele vabastati ta

karistuse kandmisest tingimisi katseajaga 2 aastaks. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Esitatud apellatsioonprotest rahuldati,

apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu poolt M. P. käitumisele antud õigusliku hinnanguga. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas

kannatanu ütlusi ühekülgselt, jättes põhjendamata, miks loeti need K. K. osas ebausaldusväärseteks. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu

järeldused K. K. õigeksmõistmise osas ei vasta faktilistele asjaoludele ning tühistas selles osas kohtuotsuse. Kriminaalkolleegium märkis, et

kõik taksos viibivad isikud on reisijad. Arvestades taksos toimunud tüli, pidi K. K. aru saama, et üks reisijatest, s.o K. T., soovib taksost

väljuda. Kriminaalasjas pole tõendeid, mis õigustaksid taksojuht K. K. ignoreerivat käitumist taksos toimunud seadusevastaste tegude suhtes.

Täites takso tellinud M. P. korraldusi ja ignoreerides teise reisija soovi auto peatada, aitas K. K. kaasa taksos asetleidnud kuritahtlikule

huligaansusele soodusolukorra loomisega.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu K. K. ja süüdimõistetu M. P. kaitsja

vandeadvokaat A. Tooming.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. K. K. leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust ja seetõttu on tema süüditunnistamine ebaõige.

Kassaator märgib, et pole tõendatud tema tahtlus M. P. kuriteole kaasa aidata. K. K. selgitab, et ta toimis taksoveo eeskirjade kohaselt ning

arvestades oma kogemustega, valis K. T. ohutuma variandi.

K. K. palub end õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

7. M. P. kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse M. P. osas tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohus

on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust.

Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja väitel selles, et KrK § 195 lg 2 eeldab süüdlase otsest tahtlust avaliku korra

rikkumiseks ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse avaldamiseks. Ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja tõendid selle kohta, et M.

P.-l oli otsene tahtlus rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu ning miks on takso salong loetud

avalikuks kohaks. Seega pole tuvastatud M. P.-le süüksarvatud kuriteokoosseisu subjektiivne külg.

Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb kaitsja väitel selles, et kannatanu ütluste hindamisel rikkus ringkonnakohus KrMK §-de

46 ja 50 sätteid. Ringkonnakohus ei motiveerinud, kas M. P. tegevus oli eriti jõhker või küüniline ja milles kumbki tunnus M. P. tegevuses

väljendus. Kohus piirdus üksnes avaliku korra rikkumise ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse tunnuse tuvastamisega, mis aga ei ole KrK

§ 195 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnusteks.

8. Riigikohtu istungil kaitsjad toetasid kassatsioonkaebusi ja taotlesid nende rahuldamist esitatud põhjendustel. Prokurör leidis, et

kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub seaduslik alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. M. P. on süüdi tunnistatud kuritahtlikus huligaansuses KrK § 195 lg 2 järgi. Maakohus on seda nõuetekohaselt põhistanud ning

ringkonnakohus on sellega nõustunud. Ei ole kahtlust, et takso on koht, kus kehtib avalik kord. Viimase mõiste on Riigikohus mitmes otsuses

sisustanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-32-96 (RT III 1996, 12, 167) ja 3-1-1-89-96 (RT III 1996,

25, 334)) ning maakohtu põhistus on sellega kooskõlas. Kaitsja väide, et huligaansus on ainult otsese tahtlusega toimepandav kuritegu, ei ole

põhjendatud. KrK § 195 ei sisalda ühtegi tunnust, mis osundaks otsesele tahtlusele.

10. Käsitades taksot avaliku kohana ja reisija poolt taksos toimepandud huligaansust, ei saa kõrvale jätta taksojuhi rolli. Tema on takso kui

ruumi valitseja ning vastutab selle eest, mis selles ruumis toimub. Mõistagi peab taksojuht täitma kliendi soove, kuid ainult selliseid, mis on

kooskõlas seaduste, üldinimliku eetika ja tema kutse-eetikaga ning mille täitmine seisneb kliendi teenindamises.

Maakohus välistas taksojuhi käitumises huligaansusele kaasaaitamise muuhulgas põhjendusega, et taksojuht ei soovinud aidata täideviijat

huligaansuse toimepanemisel. Kuriteost osavõtt (kihutamine, kaasaaitamine) ei eelda tingimata otsest tahtlust. Piisab, kui isik saab aru oma teo

asjaoludest, tegutsedes seega kaudse tahtlusega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-60-00 (RT III 2000,

15, 165) ja nr 3-1-1-94-00 (RT III 2000, 24, 261)). Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohtu otsuses piisavalt põhistatult näidatud, et

taksojuht K. K. sai aru, mis taksos toimub.

Taksojuhi teo hindamisel võib tekkida küsimus, kas ta on kaasaaitamise toime pannud teoga või tegevusetusega. Seda probleemi ei ole kohtud

käesolevas asjas puudutanud, kuid kaasaaitaja teo kirjeldamisel ja hindamisel on see oluline. Tegevuse ja tegevusetuse piiritlemine toimub

valitseva (kuid mitte ainult) tegija- ehk isikukausaalsuse kriteeriumi alusel. Selle järgi on isik käitunud tegevusetult, kui isiku mõttelisel

eemaldamisel saabub tagajärg ikkagi; kui aga isiku äramõtlemisel jääb tagajärg saabumata, on ta toime pannud tegevuse. Käesolevas asjas

seisnes taksojuhi tegu sõitmises, mistõttu kannatanu ei saanud väljuda autost ja jäi süüdlase meelevalda. Taksojuhi äramõtlemise korral jääb

tema tegu "sõitmine " ära, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et K. K. kaasaaitamine huligaansuse toimepanemisele seisnes tegevuses. Siit

omakorda tuleneb, et kannatanul oleks auto peatumisel olnud võimalus väljuda autost. Kui aga arvata, et peatumisest ei oleks piisanud (M. P. ei

oleks kannatanut autost välja lasknud), siis seisneks taksojuhi tegu ikkagi tegevusetuses, sest isikukausaalsuse kriteerium näitaks, et seisva

takso juhi äramõtlemise korral oleks huligaanitseja oma tegevust jätkanud. Tegevusetuse korral vastutab isik kuriteost osavõtu eest ainult siis,

kui ta oli garant, st ta oli kohustatud tegutsema. Käesolevas asjas vastutab taksojuht vaieldamatult oma kliendi ohutuse eest tema poolt

valitsetavas ruumis (taksos). Käesolevas asjas lähtutakse siiski sellest, et taksojuht pani teo toime tegevusega, mis seisnes sõitmises, seega

mittepeatumises, kuna vastupidist ei ole kohtud tuvastanud.

11. M. P. kaitsja väide, et kohtuotsustes ei motiveeritud, kas M. P. tegevus oli eriti jõhker või küüniline ja milles kumbki tunnus tema tegevuses

väljendus, ei vasta tegelikkusele ja on ümber lükatud juba maakohtu otsuses (vt otsuse 4. lehekülg). Maakohus on tuvastanud, et eriline

küünilisus M. P. käitumises seisnes selles, et olles alkoholijoobes, otsustas ta kannatanu, vastu viimase tahet, Tallinnasse viia, teel sõimas ja

mõnitas ta abitus seisundis noort naist. Eriline jõhkrus seisnes M. P. katses kannatanut taksos lüüa ning ähvarduses teda vägistada ja maha

lüüa.

Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebused tuleb jätta

rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2001. a kohtuotsus M. P. ja K. K. süüdistusasjas tuleb jätta

muutmata.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar