3-2-1-37-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

Nikolai Alasepp"a hagi Peeter Alasepp"a, Raili Alasepp"a ja Jaanus

Randma vastu ostu-müügilepingu tühisuse ja omandiõiguse

tunnustamiseks ning kinnistusregistrikande kustutamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-380/2001

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Nikolai Alasepa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

4. märts 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2001. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Alasepp oli aianduskooperatiivi Tõravere (AK Tõravere) liige, tema kasutuses oli krunt

nr 10. AK Tõravere 31. juuli 1992. a üldkoosolekul otsustati kooperatiivi tegevus lõpetada ja vara

erastada. Krundil nr 10 olev hoone ja istandus anti üle N. Alasepale. Üleandmise-vastuvõtmise akti

ärakiri anti Nõo Vallavalitsusele ja Tartu Maavalitsusele. Peeter Alasepp oli Nõo valla ehitusregistris

hagejale kuuluva hoone enda nimele registreerinud ning vormistanud enda nimele ka hoone

ümberehituse projekti. 14. septembril 1998. a võõrandas P. Alasepp poolelioleva elamu Jaanus

Randmale. Kinnistusregistriosa nr 10891 avati 19. juulil 1999. a ning J. Randma kanti

kinnistusraamatusse kinnistu Tõravere 10 omanikuna.

2. Hageja palus AÕS § 80 alusel tunnustada omandiõigust Tartu maakonnas Nõo vallas Tõravere

alevikus endise AK Tõravere krundil nr 10 asuvale hoonele, nõuda see J. Randma ebaseaduslikust

valdusest välja, tühistada ostu-müügileping ning kustutada AÕS §-de 57 lg 1 ja 65 lg 1 alusel

J. Randma kui omaniku kohta kinnistusregistris tehtud kanne.

3. Tartu Maakohus jättis 15. mai 2000. a otsusega hagi rahuldamata.

4. Tartu Ringkonnakohtu 14. veebruari 2001. a otsusega muudeti maakohtu otsust põhjenduste osas.

5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. juunil 2001. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tekib vallasomand AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand

läheb üle omandajale. Üleandmise teel omandaja peab olema heauskne nii asja valduse saamise kui

ka omandiõiguse üleandmise kokkuleppe ajal. J. Randma pidi teadma, et võõrandajal P. Alasepal pole

õigust omandit hoonele üle anda. Kui omanik on omandajale teatanud, et võõrandaja pole omanik,

jääb vallasasja omandamisel üleandmisega risk asja omandamise suhtes isikule, kes soovis vallasasja

omandada. Ringkonnakohus pidi võtma seisukoha ka hageja kinnistusraamatu kannet puudutava

osas. Kinnistusraamatu kanne on AÕS § 57 lg 1 kohaselt ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta

või see alus on hiljem ära langenud. Erastatud maa kinnistusraamatusse kandmise õiguslikud alused

sätestab AÕS RakS § 11 lg 3.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tekib vallasomand AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et

omandiõigus läheb üle omandajale. Üleandmise teel asja omandaja peab olema heauskne nii asja

valduse saamise kui ka omandiõiguse üleandmise kokkuleppe ajal. Vaidlust ei ole selles, et hageja

teatas J. Randmale enne müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist 14. septembril 1998. a, et ta on hoone

omanik ega soovi seda müüa. AÕS § 95 lg 2 järgi on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi

teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega pidi J. Randma teadma, et

võõrandajal P. Alasepal pole õigust omandit hoonele üle anda. Kui omanik on omandajale teatanud,

et võõrandaja pole omanik, jääb risk üleandmisega vallasasja omandamisel asja omandamise suhtes

isikule, kes soovis vallasasja omandada. J. Randma ei saanud hoone omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel.

7. Hageja nõue kinnistusraamatu kande kustutamiseks tuleb jätta rahuldamata. J. Randma esitatud

maa erastamise taotluse alusel tegi vallavalitsus maa erastamise korralduse, sõlmiti erastamise

müügileping ja asjaõigusleping, koostati maakatastri dokumendid ning avati kinnistusregistri osa.

AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või

see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud või kannet tehes on

rikutud seadust muul viisil. Hageja ei ole vaidlustanud kinnistusraamatu kande aluseks olnud

haldusakti, seega ei ole kande alus ära langenud. Ainuüksi selle tõttu, et hageja kaotas omandiõiguse

hoonele, ei ole kinnistusraamatu kanne ebaõige.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada. Kohtud on leidnud, et hageja ei volitanud kedagi oma vara võõrandama ja P. Alasepp

ei olnud õigustatud hageja vara J. Randmale üle andma. J. Randma oli teadlik, et hageja on hoone

omanik, ja seetõttu ei olnud ta heauskne omandaja.

9. AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande

kustutamist. AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku

aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud või kannet

tehes on rikutud seadust muul viisil. Kuna J. Randmal hoonele omandiõigust ei tekkinud, ei saanud ta

ka hoone juurde maad erastada. AÕS § 57 järgi on kanne ebaõige ja seega on kande kustutamise alus

olemas.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas J. Randma kaebust põhjendamatuks. Hageja ei ole

vaidlustanud Nõo Vallavalitsuse korraldust maa erastamise kohta ega kinnistamisotsust. Kuna hoone

on muutunud maatüki oluliseks osaks, ei saa seda enam välja nõuda.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnkohtu otsuse tühistamiseks.

12. Hageja esitas nõude kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks. AÕS § 57 lg 1 kohaselt on

kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära

langenud. Erastatud maa kinnistusraamatusse kandmise õiguslikud alused sätestab AÕS RakS § 11

lg 3. Selle kohaselt pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse

jõustumist kantakse erastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistriosa avatakse)

asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste

kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Asja materjalidest nähtub, et maa kinnistamine toimus

19. juulil 1999. a. AÕS RakS § 11 lg 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse

pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle

õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust

parandamine puudutab. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kuna kinnistusraamatu kande aluseks

olnud haldusakti ei ole tühiseks tunnistatud, ei ole kande alus ära langenud.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull