3-3-1-17-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-17-02 Otsuse kuupäev 27. märts 2002 Kohtukoosseis Eesistuja T. Anton, liikmed J. Põld ja H. Salmann Kohtuasi Inge Kutsari kaebus Abja Vallavalitsuse tekitatud kahju 54 800 EVP krooni hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3- 184/2001 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-155/2001 Menetluse alus Riigikohtus Inge Kutsari kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28. veebruaril 2002 avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud Inge Kutsari esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal RESOLUTSIOON Rahuldada Inge Kutsari kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 24. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-184/2001 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-155/2001 ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viljandi ÕVVTK Maakonnakomisjoni 15. detsembri 1993. a otsusega (otsust on täiendatud 21. veebruaril 1996 ja 21. juunil 2000) nr 17-5716 B tunnistati Inge Kutsar ja Peeter Kuum õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes võrdsetes " osades. Vara väärtuseks hinnati 251 800 EVP krooni, millest säilinud vara väärtus oli 142 200 EVP krooni. I. Kutsar ja P. Kuum sõlmisid 23. septembril 1996 omavahelise kokkuleppe, mille kohaselt I. Kutsar, kellel oli õigus saada tagastatavat vara 125 900 EVP krooni väärtuses ja kes soovis vara eest rahalist kompensatsiooni, loobus kompensatsioonist osaliselt summas 16 300 EVP krooni ja soovis seega saada kompensatsiooni 109 600 EVP krooni. P. Kuum, kes soovis kogu säilinud vara tagastamist, mille väärtus oli 142 200 EVP krooni - seega 16 300 EVP krooni võrra suurem talle kuuluvast õigusjärgsest summast, kohustus I. Kutsarile tasuma 16 300 EVP krooni hiljemalt 31. detsembriks 1996. P. Kuum kandis I. Kutsarile üle 16 300 krooni. Abja Vallavalitsuse 13. novembri 1996. a korraldusega nr 253 määrati I. Kutsarile ja P. Kuumale kummalegi kompensatsioon 54 800 EVP krooni. Abja Vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a korraldusega nr 299 tagastati P. Kuumale säilinud vara ning 19. detsembri 1996. a üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti talle see vara üle. 4. mail 2001 andis Abja Vallavalitsus korralduse nr 74, millega kohustas P. Kuuma kompenseerima I. Kutsarile 19. detsembriks 2001 tagastatud varade eest 54 800 EVP krooni. 2. I. Kutsar esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse, milles palus enda kasuks Abja Vallavalitsuselt välja mõista 54 800 EVP krooni. 3. Tartu Halduskohus jättis 24. mai 2001. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et Abja Vallavalitsus on õigesti määranud P. Kuumale ja I. Kutsarile kummalegi pool kompensatsioonist. ORAS § 12 lõikest 2 tulenevalt peab P. Kuum kompenseerima I. Kutsarile tema osa 54 800 EVP

krooni. Kohtu arvates ei kompenseerinud P. Kuum I. Kutsarile tema osa varast, mille P. Kuum sai tagasi säilinuna, ning rikkus seega ORAS § 12 lg 2, kuid tema käitumise eest vallavalitsus ei vastuta. I. Kutsari ja P. Kuuma vaheline vaidlus ei ole avalik-õiguslik vaidlus, vaid kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. 4. I. Kutsar esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt järgisid I. Kutsar ja P. Kuum 23. septembri 1996. a kokkulepet, sest P. Kuum kompenseeris I. Kutsarile 16 300 EVP krooni. Abja Vallavalitsus ei järginud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 44 sätestatut, jättes 19. detsembri 1996. a üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 25 fikseerimata P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstava kompensatsiooni suuruse ja tingimused. Abja Vallavalitsus on I. Kutsarile kahju tekitanud, kuna ta andis poole I. Kutsarile kuuluvast kompensatsioonist P. Kuumale ning ei kohustanud P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. novembri 2001. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. Kutsaril senini P. Kuuma käest saamata jäänud summa ei ole käsitletav kaebajale õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjuna. Asjaolu, et pooled leppisid kokku, et I. Kutsarile makstav kompensatsioon on võrdne riigi poolt õigustatud subjektidele maksmisele kuuluva summaga, ei tähenda, et vallavalitsus oleks pidanud määrama kompensatsiooni koheselt täies ulatuses I. Kutsarile. Abja Vallavalitsuse korraldus nr 253 on antud kooskõlas Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi ÕVVMMKS) §-ga 10 ning I. Kutsari ja P. Kuuma vaheline kokkulepe tagastatava vara kompensatsiooni osas ei andnud vallavalitsusele alust jätta P. Kuumale määramata kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest. Ringkonnakohus leidis, et 4. detsembri 1996 a. vara tagastamise otsuses nr 299 oleks vallavalitsus pidanud ÕVVMMKS § 11 lg 2 kohaselt märkima vara tagasi saanud isiku poolt maksmisele kuuluva kompensatsiooni suuruse, tasumise viisi ja tähtajad ning muud tingimused. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppes ei olnud aga fikseeritud, millal kompensatsioon tuleb tasuda. Seadusest tulenevalt peab kohustatud pool seda tegema viie aasta jooksul tagastamise korraldusest. Abja Vallavalitsuse korraldust nr 299 ei ole vaidlustatud ja sisuliselt on nimetatud korralduse puudus kõrvaldatud Abja Vallavalitsuse 04. mai 2001. a korraldusega nr 74, mida kaebaja samuti vaidlustanud ei ole ja millega määrati, et P. Kuum peab I. Kutsarile 19. detsembriks 2001. a maksma kompensatsiooni 54 800 EVP krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. I. Kutsar esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt tekkis I. Kutsari ja P. Kuuma vahelise lepingu alusel Abja Vallavalitsusel kohustus kompenseerida I. Kutsarile riigi poolt 109 600 krooni, sest I. Kutsar oli omandireformi õigustatud subjekt, kes ei nõudnud vara tagastamist, vaid soovis kogu võõrandatud vara kompenseerimist. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et I. Kutsari ja P. Kuuma 23. septembri 1996. a kokkulepe ei olnud vallavalitsusele kohustuslik. ORAS § 13 lg 1 alusel oli I. Kutsaril õigus saada

riigilt kogu temale kuuluva õigusjärgse osa kompensatsioon summas 109 600 krooni, mitte aga pool osast nagu leidis kohus. Kuna ainukeseks kompensatsiooni soovijaks oli I. Kutsar, siis oleks kogu kompensatsioon tulnud määrata talle. Õigusaktidest ei tulene, et ainus kompensatsiooni taotlev õigustatud subjekt tuleb kompenseerimise lõpuks kompensatsioonist osaliselt ilma jätta. Polnud alust teha otsust kompensatsiooni määramiseks P. Kuumale enne talle vara tagastamise otsuse tegemist. Puudub loogika kompensatsiooni määramises P. Kuumale ja siis tema kohustamises kompenseerida sama summa viie aasta jooksul teisele subjektile I. Kutsarile. 7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Abja Vallavalitsus, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. ORAS § 12 näeb ette, et vara tagasisaanud isik kompenseerib teistele isikutele nende osa ning seda osa riik ei kompenseeri. Vallavalitsus ei ole rikkunud kompensatsiooni määramisel I. Kutsarile seadusandlikke akte ega ole tekitanud temale materiaalset kahju. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8. Käesoleva haldusasja lahendamisel omab keskset tähtsust I. Kutsari ja P. Kuuma omavahelise kokkuleppe õiguslik tähendus, mistõttu tuleb kõigepealt võtta seisukoht selle kokkuleppe suhtes. 9. I. Kutsari ja P. Kuuma vahelise kokkuleppe sõlmimise ajal 23. septembril 1996 kehtis ORAS § 12 lg 2 järgmises redaktsioonis: "Kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, kuulub vara tagastamisele, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras." Selle sätte kohaselt juhul, kui sama vara suhtes oli õigustatud subjektideks tunnistatud mitu isikut, kuid vara tagastamist soovis neist vaid üks, tagastati kogu säilinud vara talle. Vara tagasi saanud isik pidi aga omakorda kompenseerima teistele sama vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele nende osa seaduses sätestatud korras. Vara kompenseerimise kord on sätestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses. Selle seaduse § 11 lg 1 sätestab järgmist: "Aluste paragrahvi 12 2. lõikes sätestatud juhul sõlmitakse õigustatud subjektide vahel kirjalik kokkulepe, milles määratakse kindlaks igale kompensatsiooni taotlevale õigustatud subjektile makstava kompensatsiooni suurus, tasumise viis ja kord ning muud tingimused. Õigustatud subjektide allkirjad kokkuleppel peavad olema tõestatud notariaalselt või sellega võrdsustatud viisil." Seega tuleneb ORAS § 12 lõikest 2 koostoimes ÕVVMMKS § 11 lõikega 1, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist soovib mitmest õigustatud subjektist vaid üks, tagastatakse kogu säilinud vara talle. Eelnevalt peavad õigustatud subjektid olema sõlminud kokkuleppe, kus peab olema kindlaks määratud, kui palju peab vara tagasi saanud isik maksma teistele õigustatud subjektidele kompensatsiooni, kuidas tasumine toimub ning muud olulised tingimused. Kui õigustatud subjektid ei saavuta sellist kokkulepet, siis tehakse ÕVVMMKS § 11 lg 2 kohaselt kindlaks tagastamisele kuuluva vara võõrandamisaegne maksumus ning määratakse vara tagastamise otsuses kindlaks, millises ulatuses, millisel viisil ja milliseks tähtajaks peab isik, kellele vara tagastatakse, maksma kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele.

10. Ka olukorras, kus osa vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Sealjuures tuleb aga eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. 11. Käesoleval juhul kuulus osa varast tagastamisele ning osa kompenseerimisele. Asja materjalidest nähtuvalt on I. Kutsar ja P. Kuum oma tahet vara tagastamise ja kompenseerimise suhtes väljendanud 23. septembril 1996 sõlmitud kokkuleppes, mille kohaselt P. Kuum soovis vara tagastamist ning I. Kutsar soovis vara kompenseerimist. I. Kutsari ja P. Kuuma vahelist kokkulepet ei saa aga käsitleda kokkuleppena ÕVVMMKS § 11 lg 1 tähenduses, sest selle kokkuleppe eesmärgiks oli kindlaks määrata, kuidas peaks Abja Vallavalitsus jaotama tagastatava vara ja määratava kompensatsiooni P. Kuuma ning I. Kutsari vahel, mitte aga seda, millises suuruses ja kuidas peab vara tagasi saanud isik teistele õigustatud subjektidele maksma kompensatsiooni. Kuigi selles kokkuleppes määrati ka, et P. Kuum peab maksma 16 300 EVP krooni I. Kutsarile, ilmneb kokkuleppest siiski, et P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstava kompensatsiooni eesmärgiks on võrdsustada I. Kutsarile ja P. Kuumale määratava kompensatsiooni ja tagastatava vara väärtus EVP kroonides. Nimetatud kokkuleppe mittevastavust ÕVVMMKS § 11 lõikele 1 näitab ka see, et kokkulepe ei ole tõestatud nõutaval notariaalsel ega sellega võrdsustatud viisil. Seega ei ole I. Kutsar ja P. Kuum sõlminud omavahel kokkulepet ÕVVMMKS § 11 lg 1 tähenduses. II 12. Kuna P. Kuum ja I. Kutsar ei ole sõlminud ÕVVMMKS § 11 lõikes 1 sätestatud kokkulepet, siis oleks vallavalitsus vara tagastamisel pidanud juhinduma ÕVVMMKS § 11 lõikest 2. Sellest sättest tuleneb, et kui õigustatud subjektid kokkulepet ei saavuta, siis määratakse vara tagasi saanud isiku poolt teistele õigustatud subjektidele makstava kompensatsiooni suurus, tasumise viis ja tähtajad ning muud tingimused kindlaks vara tagastamise otsuses. Käesoleva asja materjalide hulgas ei ole haldusakti, millega P. Kuumale vara tagastati. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastas Abja Vallavalitsus vara P. Kuumale 4. detsembri 1996. a korraldusega nr 299. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et: " " 4. detsembri 1996. a vara tagastamise otsuses nr 299 oleks vallavalitsus pidanud ÕVVMMKS § 11 lg 2 kohaselt märkima vara tagasi saanud isiku poolt maksmisele kuuluva kompensatsiooni suuruse, tasumise viisi ja tähtajad ning muud tingimused." Sellest lausest on võimalik järeldada, et Abja Vallavalitsus ei täitnud ÕVVMKS § 11 lõikes 2 sätestatud nõuet ega määranud kindlaks, millises suuruses, mil viisil ja mis tähtajaks peab P. Kuum kompenseerima I. Kutsarile tema osa. Samas on I. Kutsari apellatsioonkaebuses väidetud, et "vara tagastamise 04. 12. 1996. a korralduses juhindus vallavalitsus poolte kokkuleppest ja kohustas P. Kuuma I. Kutsarile tasuma kompensatsioonina 16 300 EVP krooni".

Seega ei ole käesolevas asjas tuvastatud vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korralduse nr 299 täpne sisu. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud kindlaks tegema selle korralduse täpse sisu, kuna käesoleva haldusasja lahendamisel omab tähtsust, kas selle korraldusega kohustati P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vastavalt ÕVVMMKS § 11 lõikele 2. III 13. Abja Vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korraldus nr 299 saaks olla õiguspärane juhul, kui selles oleks vastavalt ÕVVMMKS § 11 lõikele 2 määratud P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstava kompensatsiooni suurus, tasumise viis ja tähtajad ning muud tingimused. Sealjuures tuleb arvestada Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkti 9, mille kohaselt vara kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnavõi linnakomisjoni otsusest, millega on tuvastatud vara võõrandamise õigusvastasus, vara koosseis ja õigusjärgne omanik ning määratud kindlaks õigustatud subjektid ja iga õigustatud subjekti mõtteline osa tagastamisele kuuluvas varas või määratavas kompensatsioonis. Viljandi ÕVVTK Maakonnakomisjoni 15. detsembri 1993. a otsusega (otsust on täiendatud 21. veebruaril 1996 ja 21. juunil 2000) nr 17-5716 B tunnistati Inge Kutsar ja Peeter Kuum õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes võrdsetes " osades. Seega tulnuks vara tagastamise korralduses määrata P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstav kompensatsioon sellises suuruses, mis oleks võrdsustanud P. Kuumale tagastatud vara ja määratud kompensatsiooni ning I. Kutsarile määratud kompensatsiooni suuruse nii, et nende mõlema osa suurus EVP kroonides oleks olnud võrdne. Juhul, kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korraldusega nr 299 ei kohustatud P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vajalikus suuruses, siis on see korraldus vastuolus ÕVVMMKS § 11 lõikega 2 ja seega õigusvastane. 14. Kahju väljaselgitamiseks tuleb kannatanu varalist olukorda võrrelda selle olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui tema õiguste rikkumist ei oleks aset leidnud. Vallavalitsuse õiguspärase tegutsemise korral oleks P. Kuumal tekkinud vara tagastamise korralduse alusel kohustus I. Kutsarile vajalikus ulatuses kompensatsiooni maksmiseks. Vara tagasi saanud isikul ei teki vahetult ÕVVMKS § 11 lg 2 alusel teistele õigustatud subjektidele vara kompenseerimise kohustust. See kohustus peab olema individualiseeritud ja konkretiseeritud kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt vara tagastamise korralduses. Kui vallavalitsus ei kohustanud P. Kuuma vajalikus ulatuses kompensatsiooni maksma, siis ei tekkinud P. Kuumal ka I. Kutsarile kompensatsiooni maksmise kohustust ning I. Kutsaril ei tekkinud varaliselt hinnatavat nõudeõigust P. Kuuma vastu vajalikus ulatuses kompensatsiooni saamiseks. Seega juhul, kui vallavalitsus ei kohustanud P. Kuuma tasuma I. Kutsarile kompensatsiooni suuruses, mis oleks võrdsustanud P. Kuumale tagastatud vara ja määratud kompensatsiooni ning I. Kutsarile määratud kompensatsiooni väärtuse EVP kroonides, on võimalik asuda seisukohale, et I. Kutsarile on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol osade võrdsusest puudu jäävas summas. 15. Põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleb hinnata, millise pöörde oleksid asjaolud sündmuste

tavapärase arengu juures võtnud siis, kui Abja Vallavalitsus oleks tegutsenud õiguspäraselt ja milline oleks sellisel juhul I. Kutsari varaline seisund. Kui vallavalitsuse vara tagastamise korraldusega ei kohustatud P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vajalikus suuruses ning ei ilmne asjaolusid, mis välistaksid, et asjade tavalise käigu juures oleks I. Kutsari nõue rahuldatud, siis saab asuda seisukohale, et selle korraldusega põhjustati I. Kutsarile kahju. 16. Nõustuda ei saa Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a korralduse nr 299 puudus on kõrvaldatud Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001. a korraldusega nr 74, millega määrati, et P. Kuum peab I. Kutsarile 19. detsembriks 2001. a maksma kompensatsiooni 54 800 krooni. Abja Vallavalitsus andis korralduse nr 74 alles 4. mail 2001, seega rohkem kui neli aastat pärast vara tagastamise korralduse väljaandmist. Käesolevas haldusasjas pöördus I. Kutsar kohtusse enne korralduse nr 74 väljaandmist. Selle korralduse väljaandmisega ei asetanud vallavalitsus I. Kutsarit samasugusesse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi poleks rikutud, st kui vallavalitsus oleks kohe 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korralduses kohustanud P. Kuuma maksma I. Kutsarile vajalikus suuruses kompensatsiooni. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kinnitas I. Kutsari esindaja V. Krinal, et P. Kuum ei ole istungi toimumise ajaks Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001. a korraldust nr 74 täitnud ega I. Kutsarile 54 800 EVP krooni maksnud. Vallavalitsuse 4. mai 1996. a korraldus nr 74 võiks I. Kutsari jaoks olla alus P. Kuuma vastu hagiga maavõi linnakohtusse pöördumiseks. Kuid kui isik on avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks pöördunud halduskohtusse, siis ei välista muidu põhjendatud kahjunõuet pelgalt see, et avaliku võimu kandja loob kaebajale uue võimaluse pöörduda hagiga maavõi linnakohtusse kolmanda isiku vastu. See ei oleks kooskõlas efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Tähtsust omab ka see, et kui vallavalitsus oleks koheselt 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korralduses määratlenud P. Kuuma kompenseerimiskohustuse vajalikus suuruses, oleks P. Kuumal olnud aega kompensatsiooni maksmiseks maksimaalselt kuni viis aastat. Antud juhul oli maksmiseks aega vaid 4. maist 2001 kuni 19. detsembrini 2001. Lühem tähtaeg võib aga maksjale kompensatsiooni maksmist raskendada ja seetõttu vähendada teise õigustatud subjekti võimalusi kompensatsiooni saamiseks. 17. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine on vaadeldav avaliku võimu teostamisena, siis vastutaks Abja vald kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 450 lg 1 alusel kui avalik-õiguslik juriidiline isik võimu teostamisel tekitatud kahju eest. Eeltoodud seisukoht, et I. Kutsarile võis kahju põhjustada Abja Vallavalitsus, ei tähenda, et kahju põhjustamises ei saanud osaleda ka P. Kuum. Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001. a korraldust nr 74 I. Kutsarile 54 800 EVP maksmiseks P. Kuum ei täitnud. Käesoleva haldusasja materjalides ei ole andmeid, miks P. Kuum seda ei teinud või kas ta on viidatud korralduse vaidlustanud. Arvestades küll seda, et kompensatsiooni maksmiseks määratud tähtaeg oli väga lühike ja samuti ka seda, et P. Kuum võis olla talle määratud EVP kroonid ära kulutanud ning et EVP kroonide kurss võib vahepeal olla muutunud, ei ole välistatud P. Kuuma osa kahju hüvitamisel vallavalitsuse 4. mai 2001. a korralduse

nr 74 mittetäitmise tõttu. Kuna aga käesolevas haldusasjas on nõue esitatud Abja Vallavalitsuse vastu ning halduskohtumenetluses puudub võimalus rahaliste nõuete esitamiseks eraõiguslike füüsiliste isikute vastu, siis on vajalike asjaolude tuvastamisel võimalik Abja vallalt välja mõista I. Kutsari kasuks kogu tekitatud kahju. IV 18. Riigikohtu halduskolleegium peab veel vajalikuks märkida, et olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Hea haldustavaga on vastuolus ka see, kui haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada otsuse, mis on isikute soovidele vastav, kuid langetab hoopis otsuse, mis ei vasta isikute tahtele. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta. Tõnu Anton Jüri Põld Harri Salmann