3-1-1-26-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 20. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Lea Kivi, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

OÜ A. K. haldusõiguserikkumise asi Väärtpaberituru seaduse § 31 lg 4 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2001. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr II-4/259/2001

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ A. K. ning Finantsinspektsioon, kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2002. a

Istungil osalenud isikud

OÜ A. K. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Aldo Kaljurand ning Finantsinspektsiooni esindajad Urmas

Peikner ja vandeadvokaat Indrek Koolmeister

Resolutsioon

1. Rahuldada osaliselt OÜ A. K. kassatsioonkaebus, Finantsinspektsiooni kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2001. a otsus osaliselt, seda OÜ A. K.

karistamise osas rahatrahviga 500 000 krooni.

3. Karistada OÜ-d A. K. rahatrahviga 50 000 krooni.

4. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul kassatsioonkautsjon.

Määrus jõustub 20. märtsil 2002. a ning ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väärtpaberinspektsioon (alates 2002. aastast Finantsinspektsioon) koostas 10. septembril 2001. a haldusõiguserikkumiste protokolli OÜ A.

K. tegevuse peale selles, et viimane tegeles väärtpaberivahendusega, osutades väärtpaberite korraldamise teenust, milleks vajalik litsents

puudus. Selle eest nägi vastutuse ette kuni 1. jaanuarini 2002. a kehtinud Väärtpaberituru seaduse (VTS) § 31 lg 4.

Lisaks leiti haldusõiguserikkumise protokollis, et rikutud on ka Tarbijakaitseseadust (TKS), kuna ei ole antud vajalikku ja tõest informatsiooni

pakutava teenuse omaduste, hinna, päritolu, kasutamistingimuste jm kohta. Selgusetu on raha liikumine ja tarbija õigusi ning kohustusi

sätestavate lepingute sisu. Oma tegevusega on A. haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt rikkunud TKS § 7 p 2 ning tuleb võtta

haldusvastutusele TKS § 17 lg 1 p 2 järgi.

2. Tallinna Linnakohus karistas 5. oktoobri 2001. a otsusega A. Väärtpaberituru seaduse rikkumise eest VTS § 31 lg 4 järgi rahatrahviga 40

000 krooni, kuid lõpetas menetluse Tarbijakaitseseaduse rikkumise asjas TKS § 17 lg 1 p 2 järgi.

Linnakohus märkis, et haldusõiguserikkumise asja kirjalikest materjalidest ja A. esindaja seletustest nähtub, et OÜ A. K. osutab klientidele

väärtpaberialast konsultatsiooni ja abi väärtpaberite soetamisel. Seega on osaühingu tegevus suunatud väärtpaberitesse investeerimise

vahendamisele ning sellekohaste tehingute sõlmimisele. Kohus asus seisukohale, et A. tegevus tuleb kvalifitseerida väärtpaberiturul

tegutsemisena ja väärtpaberitega seotud tehingute tegemisena, milleks on nõutav tegevusluba. OÜ-l A. K. vastav luba puudus ning teda tuleb

karistada vastavalt VTS § 31 lg-le 4. Karistamisel võttis kohus arvesse muuhulgas seda, et OÜ A. K. osakapitali suurus on 40 000 krooni ja et

äriühing ei saa oma tegevusest tulu, seetõttu pidas kohus võimalikuks seaduses ettenähtust kergema karistuse määramist HÕS §-le 28

tuginedes.

Kohtuotsuse kohaselt on aga ebatäpne haldusõiguserikkumise protokollis kasutatud mõiste "väärtpaberi korraldamine" ning see ei ole tuletatav

VTS § 2 lg 1 p-st 2.

Linnakohus asus seisukohale, et tulenevalt HÕS § 228 lg 1 p-st 32 ei ole Väärtpaberiinspektsioonil õigust koostada haldusõiguserikkumise

protokolli Tarbijakaitse seaduse rikkumise asjades, mistõttu tuleb menetlus TKS § 17 lg 1 p 2 sätestatud rikkumise asjas lõpetada.

3. Linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses taotles OÜ A. K. esindaja kohtuotsuse tühistamist osaliselt, seda osaühingu

süüditunnistamise osas, ja menetluse lõpetamist ka VTS § 31 lg 4 järgi.

Väärtpaberiinspektsioon taotles omapoolses apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega karistada OÜ-d A. K.

TKS § 7 p 2 rikkumise eest rahatrahviga kuni 10 000 krooni ja VTS § 18 lg 1 nõuete rikkumise eest rahatrahviga vahemikus 500 000 " 1 000

000 krooni.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a otsusega rahuldati osaliselt Väärtpaberiinspektsiooni

apellatsioonkaebus, OÜ A. K. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium muutis Tallinna Linnakohtu 05. oktoobri 2001. a

otsust määratud karistuse suuruse osas ja karistas OÜ-d A. K. VTS § 31 lg 4 alusel rahatrahviga 500 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et haldusõiguserikkumise protokollis kasutatud mõiste "väärtpaberite korraldamise teenuse osutamine" tuleneb VTS

§ 2 lg 1 p-st 2. Tegemist on väärtpaberivahenduse alaliigiga ja selleks peab VTS § 18 lg 1 kohaselt olema tegevusluba. Vaidlust ei ole selle üle,

et OÜ-l A. K. selline luba puudus.

Kohtukolleegium leidis, et asja materjalidega ega osaühingu esindaja seletustega ei ole tuvastamist leidnud asjaolud, mis tooksid endaga kaasa

karistuse mõistmise alla VTS § 31 lg 4 ettenähtud minimaalse rahatrahvi määra, seetõttu kohaldas ringkonnakohus seaduses ettenähtud

minimaalset rahatrahvi suurust 500 000 krooni.

Ringkonnakohus soostus Tallinna Linnakohtuga selles, et Tarbijakaitseseadus ega Väärtpaberituru seadus ei anna Väärtpaberiinspektsioonile

pädevust juriidilise isiku haldusvastutusele võtmiseks Tarbijakaitseseaduse alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonkaebuse esitasid nii OÜ A. K. kui ka Väärtpaberiinspektsioon.

6. A. taotleb Tallinna Ringkonnkohtu 19. novembri 2001. a otsuse tühistamist OÜ A. K. karistamise osas ja haldusõiguserikkumise asja

menetluse lõpetamist haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Lisaks taotletakse õigusabikulude hüvitamist riigieelarve vahenditest.

6.1 A. kassatsioonkaebuse kohaselt ei näe Väärtpaberituru seadus ette väärtpaberite korraldamist ega vastutust selle eest. Tallinna

Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et A. osutab väärtpaberialast konsultatsiooni. Väärtpaberituru seadus ei käsitle aga K. osutamist

väärtpaberivahendusena ega tegevusena, mille kaudu saaks A. määratleda väärtpaberituru kutselise osalisena, kellel peab olema VTS § 18

kohaselt tegevuslitsents.

6.2 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta VTS § 29 lg 5, mille kohaselt kohaldatakse juriidilistele isikutele VTS §-s 31 ettenähtud vastutust

väärtpaberijärelevalve ettekirjutuse mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel.

7. Väärtpaberiinspektsioon taotleb esitatud kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist Tarbijakaitseseaduse rikkumist

puudutavas osas ning uue otsuse tegemist, millega loetakse Väärtpaberiinspektsioon pädevaks koostama haldusõiguserikkumise protokolle

Tarbijakaitseseaduse rikkumise asjades, ning OÜ A. K. karistamist TKS § 7 p 2 rikkumise eest rahatrahviga kuni 10 000 krooni.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on Väärtpaberiinspektsioon väärtpaberiturul riiklikku järelevalvet teostav valitsusasutus. Tulenevalt VTS § 25 lg-

st 1 on väärtpaberituru kontrollimise eesmärk investorite huvide ja õiguste kaitse. Investori puhul on ühtlasi tegemist tarbijaga

Tarbijakaitseseaduse tähenduses ning VTS § 25 lg 1 puhul on seega tegemist kompetentsinormiga, mis hõlmab TKS § 11 lg 2 p-st 8 tulenevat

tarbijakaitsealase järelevalve teostamise kohustust.

8. OÜ A. K. esitas Väärtpaberiinspektsiooni kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles on seisukohal, et Väärtpaberiinspektsioonil ei ole

pädevust Tarbijakaitseseaduse rikkumiste suhtes haldusõiguserikkumise protokolli koostamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on otsustes õigesti asunud seisukohale, et OÜ A.

K. puhul on tegemist väärtpaberivahendajaga. Põhikirja kohaselt tegeleb OÜ A. K. väärtpaberialase nõustamisega, haldusõiguserikkumise

protokolli andmetel aidati klientidel sisuliselt täita saksakeelseid investeerimislepinguid, samuti on OÜ A. K. lasknud välja eesti ja vene

keelseid reklaamvoldikuid pakutavate investeerimisfondide kohta. Seega on A. tegevuse eesmärgiks olnud kliendi mõjutamine investeerima

konkreetse äriühingu (C. AG) poolt pakutavatesse investeerimisfondidesse.

Väärtpaberijärelevalve puhul on tegemist finantsjärelevalve ühe osaga. Viimase eesmärgiks on finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja

läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamine, süsteemsete riskide vähendamine ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel

ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamine, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti

rahasüsteemi stabiilsust. Sellest eesmärgist tulenevalt on põhjendatud järelevalve tehingute üle, mille eesmärgiks on mingi kindla kliendipoolse

investeeringu tegemise saavutamine.

Kuni 1. jaanuarini 2002. a kehtinud Väärtpaberituru seaduse sõnastusest tulenevalt on seadusandja mõtestanud "väärtpaberivahendaja" mõiste

lahti konkreetsete toimingute (väärtpaberite valitsemine, väärtpaberitehingute tegemine ja väärtpaberite väljalasete tagamine) tegemise või

korraldamise kaudu. Kohtutes on leidnud tõendamist, et OÜ A. K. pakub klientidele finantsprogramme. Seega tegeles A. väärtpaberitehingute

tegemise korraldamise teenuse osutamisega.

10. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on karistuse määramisel pidanud rikkumist kergeks, mistõttu linnakohus pidas vajalikuks

kohaldada rahatrahvi alla sanktsiooni alammäära, s.o 40 000 krooni, ringkonnakohus aga kohaldas alammäärale vastavat rahatrahvi, milleks on

500 000 krooni. 1. jaanuarist 2002. a, s.o peale ringkonnakohtu otsuse tegemist, jõustunud uue Väärtpaberituru seadusega kehtestati

väärtpaberiturul ilma vastava tegevusloata tegutsemise eest sanktsiooni alammääraks rahatrahv 50 000 krooni. Lähtudes seadusandja tahtest,

leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tuleb kohaldada HÕS § 28 ja OÜ-d A. K. karistada rahatrahviga alla VTS § 31 lg 4 nimetatud

alammäära, s.o rahatrahviga 50 000 krooni ulatuses.

11. Õige ei ole OÜ A. K. kassatsioonkaebuses toodud väide, et VTS § 29 lg 5 kohaselt oli Väärtpaberiinspektsioon kohustatud algselt tegema

ettekirjutuse ja alles ettekirjutuse täitmata jätmisel on õigus võtta isik haldusvastutusele. Viidatud sätte sõnastusest tuleneb, et

Väärtpaberiinspektsioonil oli õigus rikkumiste puhul koostada ettekirjutusi, kuid nõustuda tuleb Finantsinspektsiooni seisukohaga, et

ettekirjutuse koostamise vajadus sõltub rikkumise iseloomust ega ole alati kohustuslik

12. Ekslik on aga Finantsinspektsiooni seisukoht, mille kohaselt oli Väärtpaberiinspektsioonil õigus algatada haldusõiguserikkumise asi ka

Tarbijakaitseseaduse rikkumise eest. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 2 loetleb asutused, kellel on õigus teostada tarbijakaitsealast riiklikku

järelevalvet. Selle punkt 8 näeb ette, et lisaks antud sättes loetletud asutustele võivad järelevalvet teostada "teised järelevalveorganid vastavalt

seadusele". Tulenevalt Väärtpaberituru seaduse (kuni 1. jaanuarini 2002. a kehtinud redaktsioonis) § 25 lg 1 oli väärtpaberituru kontrollimise

eesmärgiks investorite huvide ja õiguste kaitse. Nimetatud normidest ei saa konstrueerida kompetentsinormi, mille kohaselt oleks

Väärtpaberiinspektsioonil (praegu Finantsinspektsioonil) õigus teostada järelevalvet ka Tarbijakaitseseaduse alusel. Nimelt andis VTS § 25

väärtpaberijärelevalve alase järelevalvepädevuse eesmärgi, millest tulenevalt piirdub ka antud järelevalvepädevus Väärtpaberituru seadusega.

Lisaks ei või demokraatliku õigusriigi põhimõtete kohaselt olla pädevust delegeeriv norm üldist laadi.

Eeltoodud motiividel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et OÜ A. K. kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tühistada osaliselt " osas, millega mõisteti karistuseks rahatrahv 500 000 krooni. Finantsinspektsiooni

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher