3-1-1-32-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-02

Otsuse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus 19. märtsil 2002. a.

Kohtukoosseis

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Kohtuasi

G. K. süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a kohtuotsus nr II-1/1071-01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2002

Istungil osalenud isikud

G. K., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, kannatanu M. S., riigiprokurör Marge Püss ning tõlk

Lüüli Lomp

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 32 lg-st 3, § 36 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

Tühistada Tallinna Linnakohtu 29. oktoobri 2001. a. kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a. kohtuotsus G. K.-le mõistetud karistuse osas ning mõista talle karistuseks rahatrahv 15

(viisteist) päevamäära - 690 (kuussada üheksakümmend) krooni.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 19. märtsil 2002. a, ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 11. oktoobril 2000. a kella 15.00 paiku juhtis Tallinnas Narva maanteel

marsruudil nr 1 trammi KT-4, registrinumbriga 72. Enne liikumise alustamist Pronksi trammipeatusest rikkus G. K. Liikluseeskirja (LE)

p 72 nõudeid. Veendumata, kas kõik reisijad on vagunisse sisenenud, sulges ta trammiuksed hetkel, mil tagumisest vaguniuksest püüdis

siseneda M. S. Kannatanu kukkus teele ja sai raskeid kehavigastusi.

Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsusega mõisteti G. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. S. ja apellatsioonprotesti Tallinna

Linnaprokurör Inna Sepamägi, kes ei nõustunud linnakohtu otsuses toodud motiividega G. K. õigeksmõistmise kohta ning palusid

kohtualuse KrK § 204 lg 1 järgi süüdi mõista. Prokurör palus kohtualust karistada vabadusekaotusega 6 kuuks tingimisi katseajaga 1

aastaks ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a kohtuotsus.

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis G. K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi ja karistas teda 15 päevamäärase rahatrahviga summas

690 krooni.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu G. K., kes taotles

enda õigeksmõistmist.

Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a ja Tallinna Linnakohtu

19. aprilli 2001. a kohtuotsus G. K. süüdistusasjas ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga selles, et G. K. pani toime kuriteo, kuid ei nõustunud selle kvalifikatsiooniga.

2. Tallinna Linnakohtu 29. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati G. K. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud

vabadusekaotust tingimisi katseajaga 1 aastaks ühes mootorsõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega 3 aastaks.

Linnakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras kohtualune G. K., kes palus jätkuvalt end süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks mõista.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 29. oktoobri 2001. a otsus

sisuliselt muutmata ning G. K. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Esitatud kassatsioonkaebuses ei nõustu süüdimõistetu G. K. talle mõistetud karistusega ning palub selle kergendamist.

Kassaator leiab, et Tallinna Linnakohtu 29. oktoobri 2001. a otsusega mõistetud ja ringkonnakohtu poolt jõusse jäetud karistuse - 4 kuud

vabadusekaotust tingimisi ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks - mõistmine on vastuolus AKKS § 36 lg 2 sätetega.

Kassaator selgitab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a süüdimõistva otsuse vaidlustas tema, kannatanu

esitas üksnes vastuväited, prokurör aga oli otsusega, s.h karistusega, nõus. Riigikohus tühistas nimetatud otsuse täielikult ja saatis

kriminaalasja Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator märgib, et AKKS § 36 lg 2 reguleerib kriminaalasja arutamist esimese

astme kohtus pärast kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamist, kuid see peaks olema kohaldatav ka kriminaalasja kassatsiooni korras

tühistamise ja esimese kohtule uueks arutamiseks saatmise korral. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel

esimese astme kohtus ei võinud linnakohus mõista talle raskemat karistust kui seda oli mõistnud ringkonnakohus, s.o rahatrahv 15

päevamäära summas 690 krooni. Samuti palub G. K. tühistada talle mõistetud lisakaristuse, sest esiteks on see vastuolus AKKS § 36 lg 2

toodud põhimõttega ning teiseks võtaks selle kohaldamine temalt ainukese sissetulekuallika perekonna ülalpidamiseks.

5. G. K. kassatsioonkaebusele esitas vastuväite kannatanu M. S., kes leiab, et G. K. suhtes tehtud kohtuotsus on õiglane ning karistuse

kergendamine pole põhjendatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a kohtuotsust tuleb muuta G. K.-le mõistetud karistuse osas ja seda

järgmistel põhjendustel.

6.1. Esimene karistus mõisteti G. K.-le Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a kohtuotsusega - rahatrahv 15

päevamäära e 690 krooni. Selle kohtuotsuse peale ei esitanud kannatanu kaebust ega prokurör protesti. Kriminaalasi vaadati Riigikohtus

läbi süüdimõistetu kassatsioonkaebuse alusel. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja

uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule, oli viimane seotud AKKS § 36 lg-st 2 tuleneva põhimõttega, et kohtualuse poolt kaebeõiguse

kasutamine ei tohi tema olukorda lõppastmes raskendada. Sama põhimõtet rõhutab ka AKKS § 32 lg 3, mis sätestab ammendavalt, milliste

subjektide taotlusel võib kohtualuse seisundit halvendada.

6.2. Olenemata asjaolust, et G. K. poolt toimepandud, KrK § 204 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon ei näe karistusena ette

rahatrahvi ning nõuab obligatoorselt lisakaristuse kohaldamist, pole seda karistust antud kaasuse puhul ülaltoodud menetluslike takistuste

tõttu võimalik mõista. Seega tuleb nii Tallinna Linnakohtu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuseid muuta G. K.-le mõistetud karistuse

osas, mõistes talle karistuse, mis poleks rangem talle Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a kohtuotsusega

mõistetud karistusest.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar