3-3-1-13-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-02

Otsuse kuupäev

19. märtsil 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Jüri Käosaare ja Sirje Ruubeli kaebus Tallinna Linnavalitsuse

korralduste tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. novembri 2001. a

otsus haldusasjas nr II-3/325/01 ja Tallinna Halduskohtu

25. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-417/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Kaebuse esitajate Jüri Käosaare ja Sirje Ruubeli

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21. veebruar 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Jüri Käosaar, tema ja Sirje Ruubeli esindaja

vandeadvokaat Aleksander Glikman, kolmas isik Rene Madal ja

Vello Vetevool ning kolmandate isikute Karl Mitti, Matti

Niinlaubi ja Vello Vetevoolu esindaja vandeadvokaat Eerik

Entsik

RESOLUTSIOON

Rahuldada Jüri Käosaare ja Sirje Ruubeli kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. novembri 2001. a kohtuotsus

haldusasjas nr II-3/325/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 27. mai

1996. a otsusega nr 7498 loeti Tallinnas Villardi tn 5 asuvad hooned ja krunt suurusega 817,08 m2

omandireformi objektiks ning tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektideks Jaak Ruubel 1/2 ja

Jüri Käosaar 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 21. märtsi 1997. a korraldusega nr 852-k

tagastati J. Ruubelile ja J. Käosaarele Villardi tn 5 asuvad hooned. Hooned anti J. Ruubelile ja

J. Käosaarele üle 1. juulil 1997 vara üleandmise aktiga nr 42.

2. Nimetatud hoonete rentnik TTK Loodna tellis ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise

eksperthinnangu. AS Ehitusekspert poolt 17. märtsil 1997. a koostatud eksperthinnangu nr B60/97

kohaselt moodustas õigustatud subjektide osak hoonete jääkmaksumusest 53 %, s.h elamu nr 1 osas

48 %, elamu nr 2 osas 41 % ja elamu nr 3 osas 65 %. Tuginedes sellele eksperthinnangule tegi

Tallinna Kesklinna Valitsus 22. detsembril 1997 Tallinna Linnavalitsusele kirjaliku ettepaneku

tunnistada linnavalitsuse 21. märtsi 1997. a korraldus nr 852-k kehtetuks puuduste tõttu korralduse

aluseks olnud ekspertarvamuses.

3. Võttes aluseks OÜ Esten poolt koostatud 1. juuni 1998. a eksperthinnangu nr ES 10/98, andis

Tallinna Linnavalitsus 18. detsembril 1998 korralduse nr 7656-k, mille punktiga 1 jäeti rahuldamata

J. Ruubeli ja J. Käosaare taotlus Villardi tn 5 asuvate hoonete tagastamise kohta põhjusel, et need

pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Sama korralduse punktiga 2 otsustati alustada

nimetatud hoonete osas kompenseerimise menetlust ja punktiga 3 tunnistati kehtetuks linnavalitsuse

21. märtsi 1997. a korraldus nr 852-k.

4. Tallinna Halduskohtu 20. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-1244/99 tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse 18. detsembri 1998. a korraldus nr 7656-k seadusevastaseks. Kohus leidis, et Tallinna

Linnavalitsuse korralduse aluseks oleva OÜ Esten ekspertarvamuse koostamisel pole järgitud

Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika punkte 3, 15, 22 ja 23.

5. Tuginedes Tallinna Halduskohtu 20. mai 1999. a otsusele haldusasjas nr 3-1244/99 ja Villardi tn 5

asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku materjalidele tunnistas Tallinna

Linnavalitsus 5. juulil 2000 korraldusega nr 2889-k kehtetuks oma 18. detsembri 1998. a korralduse

nr 7656-k punktid 1 ja 2. Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduse nr 2890-k punktiga 1

jäeti rahuldamata J. Ruubeli ja J. Käosaare taotlus Villardi tn 5 elamu nr 1 tagastamise kohta

põhjusel, et ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Selle korralduse punktiga 2

kohustati J. Ruubelit ja J. Käosaart tagastama Villardi tn 5 elamu nr 1 vara üleandmise aktiga Tallinna

Kesklinna Valitsusele ning korralduse punktiga 3 kohustati Tallinna Hooneregistrit registreerima

nimetatud elamu omandiõiguse üleminek vastavalt sama korralduse punktile 2. Tallinna

Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduse nr 2891-k punktiga 1 jäeti rahuldamata J. Ruubeli ja

J. Käosaare taotlus Villardi tn 5 elamu nr 2 tagastamise kohta, kuna ehitis ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul. Nimetatud korralduse punktiga 2 kohustati J. Ruubelit ja J. Käosaart

tagastama elamu nr 2 vara üleandmise aktiga Tallinna Kesklinna Valitsusele ning korralduse punktiga

3 kohustati Tallinna Hooneregistrit registreerima selle elamu omandiõiguse üleminek vastavalt

korralduse punktile 2. Õigusliku alusena märgiti korraldustes nr 2890-k ja 2891-k ORAS § 12 lg 3

p 2 ja lg 8 p 2 ning § 13 lg 1, samuti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27. mai 1996. a otsus nr 7498,

OÜ Ehitusekspert eksperthinnang nr B086/99 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku

nr 6462 materjalid. Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduse nr 2892-k punktiga 1 tagastati

Villardi tn 5 asuvast elamust nr 3 J. Ruubelile ja J. Käosaarele kummalegi 32/100 mõttelist osa. Selle

korralduse punktiga 2 kohustati J. Ruubelit ja J. Käosaart tagastama samast elamust 36/100 mõttelist

osa vara üleandmise aktiga Tallinna Kesklinna Valitsusele ning korralduse punktiga 3 kohustati

Tallinna Hooneregistrit registreerima elamu omandiõiguse üleminek vastavalt sama korralduse

punktidele 1 ja 2. Nimetatud korralduse punktiga 4 jäeti rahuldamata J. Ruubeli ja J. Käosaare taotlus

elamu nr 3 36/100 mõttelises osas tagastamise kohta, sest vara ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul, ja otsustati alustada kompenseerimise menetlust.

6. 17. mail 2000 sõlmisid Jaak Ruubel ja Sirje Ruubel notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise

kokkuleppe, mille kohaselt andis J. Ruubel (surnud 10. septembril 2000) temale kuuluva

omandiõiguse Villardi tn 5 asuvate ehitiste 1/2 mõttelises osas üle S. Ruubelile.

7. S. Ruubel ja J. Käosaar esitasid 18. septembril 2000 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles

palusid tühistada Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korraldused nr 2890-k, nr 2891-k ja nr 2892-

k ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus korralduse väljaandmiseks, millega täiendada

linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduse nr 2889-k punkti 2 ja kehtestada see sõnastuses: "Tunnistada

kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 18.-detsembri 1998. a korralduse nr 7656-k "Villardi tänav 5

asuvate hoonete mittetagastamine" punktid 1, 2 ja 3, jõustades sellega Tallinna Linnavalitsuse

21. märtsi 1997. a korraldus nr 852-k". Kaebuste kohaselt on vaidlustatud korraldused

seadusevastased ja rikuvad kaebuste esitajate õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara.

J. Käosaare ja J. Ruubeli taotluste kohta oli juba 21. märtsil 1997 antud haldusakt, millega otsustati

vara neile tagastada. Linnavalitsusel polnud õiguslikku alust pärast ORAS § 12 uue redaktsiooni

vastuvõtmist teha Villardi tn 5 asuvate ehitiste suhtes uut ehitusekspertiisi uutel alustel ning uue

hindamise metoodika järgi. Kaebajate väitel oli neil kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

nõudeõigust omavatel isikutel kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust

eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse

võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Nad väitsid, et ka ORAS § 12 lg 8 2. märtsil 1997. a jõustunud

redaktsiooni järgi on vaidlustatud korraldused ebaõiged. Kaebuste kohaselt haldusakti, millega

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastati õigustatud subjektile tühistamine ei lõpeta õigustatud

subjekti omandiõigust sellele varale. Omandiõigust saab vaidlustada üksnes asjaõigusliku hagiga

Asjaõigusseaduse 3. jaos sätestatud korras.

8. Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2001. a otsusega rahuldati kaebused osaliselt ning tühistati

Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduste nr 2890-k, 2891-k ja 2892-k punktid 2 ning 3.

Halduskohus nõustus kaebajate seisukohtadega, et linnavalitsuse korralduste nr 2890-k, 2891-k ja

2892-k punktid 2 ja 3 on õigusvastased. Halduskohus leidis, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse

25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitiste endisel individualiseeritaval kujul

säilimise hindamise korra ja metoodika punktist 4 kohaldatakse seda korda niisuguste ehitiste

hindamisel, mille kohta ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan enne 2. märtsi 1997 teinud otsust

selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Antud juhtumil võttis linnavalitsus vara

tagastamise korralduse vastu alles 21. märtsil 1997, seega pärast ORAS § 12 lg 8 uue redaktsiooni

jõustumist. Seega oli Tallinna Linnavalitsus õigustatud tellima uut ekspertiisi vaidlusaluste ehitiste

endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks ja kohaldama kaevatud korralduste

andmisel alates 2. märtsist 1997 jõustunud ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni. Halduskohus asus

seisukohale, et kaebajate väited eksperthinnangu vastuolust seadusega on paljasõnalised ja

tõendamata.

9. J. Käosaar ja S. Ruubel esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid

muuta kohtuotsust ja teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli korraldused

nr 2890-k, 2891-k ja 2892-k ning teha linnavalitsusele ettekirjutus anda korraldus, millega tühistada

lisaks 5. juuli 2000. a korralduse nr 2889-k punktis 1 nimetatule ka linnavalitsuse 18. detsembri

1998. a korralduse nr 7656-k p 3.

10. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis halduskohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskolleegium nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud õigusnormi kohaldamisega ei ole rikutud

õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tallinna Linnavalitsus ei ole

antud juhtumil kohaldanud ORAS § 12 uut redaktsiooni tagasiulatuvalt. Kuna Tallinna Linnavalitsus

ei olnud enne 2. märtsi 1997 Villardi tn 5 asuvate hoonete tagastamise või mittetagastamise kohta

otsust teinud, siis ei kuulu antud haldusasjas kohaldamisele enne 2. märtsi 1997 kehtinud ORAS § 12

redaktsioon. Ringkonnakohus märgib, et kuna AS Ristart Kinnisvarabüroo 26. novembri 1996. a

ekspertarvamus oli antud keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud

metoodiliste soovituste ja ORAS § 12 lg 8 kuni 1. märtsini 1997 kehtinud redaktsiooni alusel, siis ei

saanud Tallinna Linnavalitsus enam tugineda 21. märtsi 1997. a korralduses nr 852-k sellele

ekspertarvamusele. Halduskohus leidis J. Käosaare ja J Ruubeli kaebuste läbivaatamisel 20. mai

1999. a otsuses haldusasjas nr 3-1244/99, et Tallinna Linnavalitsus oli 18. detsembri 1998. a

korralduse nr 7656-k andmisel õigesti lähtunud ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist, mis jõustus

2. märtsist 1997, kuid tuvastas OÜ Esten ekspertarvamuse mittevastavuse kehtestatud nõuetele ning

seetõttu tunnistas vaidlustatud korralduse seadusevastaseks. Halduskohtu otsuse täimiseks pidi

Tallinna Linnavalitsus tellima uue kehtivatele nõuetele vastava ekspertarvamuse Villardi tn 5 asuvate

ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise määramiseks. OÜ Ehitusekspert 22. detsembri

1999. a eksperthinnang on kinnitatud Tallinna Omandireformiameti ekspertkomisjoni 26. jaanuari

2000. a protokollilise otsusega. Apellandid ei ole halduskohtule esitatud kaebustes ega ka

apellatsioonkaebuses esitanud väiteid kaevatavate korralduste aluseks oleva ekspertarvamuse

vastuolu kohta Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitiste endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika ning Omandireformi aluste

seadusega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

11. Kassatsioonkaebuses paluvad J. Käosaar ja S. Ruubel tühistada Tallinna Halduskohtu 25. aprilli

2001. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2001. a otsus ning teha asjas uus otsus,

millega rahuldada nende kaebused. Kassaatorid väidavad, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

materiaalõiguse normi. Antud haldusasjas tulnuks kohaldada kuni 2. märtsini 1997. a kehtinud ORAS

§ 12 lg 8 redaktsiooni. Kassaatorid leiavad, et kohtud on tõlgendanud õiguskindluse, õiguspärase

ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid formaalselt ja vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi

20. juuni 2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-30-00 antud tõlgendusega. Pealegi Tallinna

Linnavalitsuse 18. detsembri 1998. a korraldus nr 7656-k, millega jäeti rahuldamata J. Ruubeli ja

J. Käosaare taotlused ehitiste tagastamiseks, tunnistati Tallinna Halduskohtu 20. mai 1999. a otsusega

seadusevastaseks. Kassaatorid on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse vaidlustatud korraldused ei

ole nõuetekohaselt motiveeritud ja vaidlustatud korralduste aluseks olev ekspertarvamus ei vasta

haldusakti nõuetele. Vaidlustatud haldusaktide kohaselt on J. Ruubeli ja J. Käosaare taotlused Villardi

tn 5 asuvate elamute nr 1 ja 2 tagastamiseks jäetud rahuldamata, "kuna vara ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul" ning taotlus elamu nr 3 tagastamiseks on jäetud samal põhjusel osaliselt

rahuldamata. Peale viite õigusnormile on linnavalitsuse korraldused põhistatud üksnes viitega OÜ

Ehitusekspert poolt antud ekspertarvamusele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku

materjalidele. Vaidlustatud korralduste aluseks olev OÜ Ehitusekspert 22. detsembri 1999. a

ekspertarvamus nr B086/99 ei ole piisavalt selge, arusaadav ja üheselt mõistetav. Ekspertarvamuses

on antud ehitise säilimise määr ja paranduste/uuenduste osa üksnes protsentides, s.o suhtarvuna

(elamu nr 1 osas 295 %, elamu nr 2 osas 374 % ja elamu nr 3 osas 56 %). Milliste arvutuste tulemusel

on suhtarvud tuletatud, seda ekspertarvamusest ei nähtu. Ekspertarvamuses on küll märgitud lisad,

kuid neid lisasid vara tagastamise toimikus nr 6462 ja kohtutoimikus ei ole. Vabariigi Valitsuse

25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul

säilimise hindamise korra ja metoodika p 15 kohaselt on ekspertarvamuse üheks osaks ehitise

hindamine koos vastavate arvutustega. Hindamise korras ette nähtud metoodika kohaselt tuleb ehitise

paranduste/uuenduste ja jääkväärtuste hindamist toimetada absoluutarvudes, lähtudes hindamise aja

hindades arvutatud väärtusest. Nende andmete puudumine ekspertarvamuses välistab võimaluse

kontrollida ekspertarvamuse ja ühes sellega ka nimetatud ekspertarvamusele tuginevate haldusaktide

sisulist põhjendatust ja seaduslikkust. Kassaatorid leiavad, et vaidlustatud haldusaktide aluseks olev

ekspertarvamus ei vasta ka ORAS § 12 lg 8 2. märtsist 1997 jõustunud redaktsioonile.

12. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et õigustatud

subjektid ei ole ekspertiisi läbiviimise käigus ega ka kassatsioonkaebuses esitanud tõendeid, mis

tõendaksid nende väiteid ekspertarvamuse vastuolu kohta ORAS §-ga 12 lg 8 p 1. Kuna vaidlustatud

korraldused on motiveeritud ja vastu võetud Omandireformi aluste seaduse ja sellega seonduvate

õigusaktide alusel, siis on ringkonnakohtu otsus igati seaduslik.

13. Kolmandad isikud Matti Niinlaub, Vello Vetevool ja Karl Mitt leiavad kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele, et kassaatorite järeldused Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2000. a

otsusest haldusasjas nr 3-3-1-30-00 on ebaõiged ja põhjendamatud. Vaidlustatud aktid on

nõuetekohaselt motiveeritud. Korralduste aluseks olevast ekspertarvamusest tuleneb üheselt, et

arvutused hoonete säilimise hindamiseks on toodud ekspertarvamuse lisades. Halduskohtul puudus

vajadus välja nõuda ekspertarvamuse lisasid, mis suure mahu tõttu moodustasid omaette toimiku.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Vaidlustatud haldusaktid on kassaatorite suhtes koormavad haldusaktid. Koormava haldusakti

põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus

peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise.

Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab

haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate

õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.

15. Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 2000. a korralduste nr 2890-k ja nr 2891-k, mille preambulas on

õigusliku alusena märgitud muuhulgas ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 ning OÜ Ehitusekspert poolt

teostatud eksperthinnang nr BO86/99, punktidega 1 jäeti Villardi tn 5 asuv elamu nr 1 ja elamu nr 2

tagastamata, "kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul".

Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldused on piisavalt motiveeritud. Halduskohtu

otsuses märgiti, et arusaamatu ja mitte millelegi tuginev on kaebajate soov, et Tallinna Linnavalitsus

"peaks oma korraldustes argumenteerima, miks ta kohaldab kehtivat, mitte aga kehtetut seadust".

Halduskohus leidis, et antud juhtumil kuulus kohaldamisele ORAS § 12 lg 8 punktid 1 ja 2

redaktsioonis, mille kohaselt "vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara

kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitised loetakse endisel

individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus ei ole kapitaalremondi või ümber-, peale-,

alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud rohkem kui 1/4 võrra. Ehitist ei loeta endisel

individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla-

või juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt 3/4 võrra", seega redaktsioonis, mis kehtis 2. märtsist 1997

kuni 26. juunini 2000.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et "haldusakti andmise ajal kehtinud õigusnormi

kohaldamisega ei ole antud juhul õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid

rikutud" ja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samas ei ole ringkonnakohus

pööranud tähelepanu sellele, et halduskohus pole kontrollinud sisuliselt vaidlustatud haldusaktide

seaduslikkust ega kindlaks teinud, millise osa moodustab Villardi tn 5 asuvate ehitiste puhul

kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ehitise

koguväärtusest.

16. Riigikohtu halduskolleegium ei analüüsi sisuliselt kassaatori väidet, et antud juhtumil oleks

Tallinna Linnavalitsus pidanud vaidlustatud haldusaktide andmisel juhinduma enne 2. märtsi 1997. a.

kehtinud ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist.

Tallinna Halduskohtu 20. mai 1999. a otsuses haldusasjas nr 3-1244/99, kus vaidlusesemeks oli

Tallinna Linnavalitsuse 18. detsembri 1998. a korralduse nr 7656-k, millega jäeti rahuldamata

J. Käosaare ja J. Ruubeli taotlused Villardi tn 5 asuvate hoonete tagastamiseks, seaduslikkus, leidis

kohus, et selles asjas ei kuulu kohaldamisele enne 2. märtsi 1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8

redaktsioon. Nimetatud kohtuotsuse peale apellatsiooni korras edasi ei kaevatud. Kohtuotsus jõustus

31. mail 1999 ja sellest pidid juhinduma nii Tallinna Linnavalitsus kui ka teised protsessiosalised.

17. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi 8. lõikele säilinud endisel

individualiseeritaval kujul.

26. juunil 2000 jõustunud redaktsioonis sätestavad ORAS § 12 lõike 8 punktid 1 ja 2 järgmist:

"1) ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-,

peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa 1/4 ehitise koguväärtusest;

2) ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-,

alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest."

Riigikohtu halduskolleegium märkis 29. mai 2001. a otsuses nr 3-3-1-30-01 (RT III 2001, 19, 197), et

ka "kuni 26. juunini 2000 kehtinud ORAS § 12 lg 8 punktide 1 ja 2 redaktsioonist järeldub, et

õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks

tuli ehitise juures tehtud parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust võrrelda ehitise kui terviku

jääkväärtusega hindamise ajal".

18. Õige ja põhjendatud on kassaatorite väide, et tulenevalt halduskohtumenetluse

uurimispõhimõttest lasus kohtutel kohustus kontrollida, kas vaidlustatud korralduste aluseks võetud

eksperthinnang on koostatud seaduse ja kehtiva metoodika nõuetele vastavalt.

Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud "Ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika" punkti 15 alapunkti 4 järgi peavad

ekspertarvamuses olema ühe osana järeldused arvutustulemuste kohta, milles näidatakse, millisel

määral on ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud, ning olenevalt

paranduste/uuenduste ulatusest ka ehitise säilinud jääkväärtuse ja paranduste/uuenduste jääkväärtuse

mõtteliste osade suurused.

Vaidlustatud haldusaktide preambulas märgitud OÜ Ehitusekspert poolt 22. detsembril 1999

koostatud eksperthinnangus nr B086/99 on punktis 3 toodud ekspertide arvamus. Selle punkti

alapunktis 1 on märgitud, et "Tallinnas, aadressil Villardi tn. 5 paiknev õigusvastaselt võõrandatud

vara - 3 elamut on säilinud endisel individualiseeritaval kujul järgmisel määral (vt. Lisas nr. 5 esitatud

koondandmeid)". Ekspertide arvamuse kohaselt on Villardi tn 5 asuvate ehitiste puhul

uuenduste/asenduste tööde määr õigusvastaselt võõrandatud varaga võrreldes järgmine: elamu nr 1

puhul 295 %, elamu nr 2 puhul 374 % ja elamu nr 3 puhul 56 %. Eksperthinnangu juurde kuuluvaid

lisasid, s.h lisa nr 5 ei ole kohtud haldusasja materjalide juurde välja nõudnud ega kontrollinud

sisuliselt ekspertarvamuse õigsust.

19. TsMS § 330 lg 4 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas.

Vaidlustatud haldusaktidest ega ka halduskohtu otsusest ei nähtu, kui suure osa iga Tallinnas Villardi

tn 5 asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise puhul moodustab kapitaalremondi või ümber-, peale-,

alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ehitise koguväärtusest. Ka ringkonnakohus pole

sellele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millele rajaneb kohtu järeldus, et

nimetatud hoonetest elamu nr 1 ja elamu nr 2 ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS

§ 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 mõttes. Sellega rikkus ringkonnakohus HKMS § 34 lg 2 ja § 47 lg 3 ning

TsMS § 330 lg 4 sätteid.

20. Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 2 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann