3-2-1-27-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-27-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Linda Niinemetsa avaldus vara reaalse repressiooniohu tõttu

mahajätmise fakti tuvastamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2001. a määrus

tsiviilasjas nr 2-2-478-2001

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Linda Niinemetsa erikaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

25. veebruar 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri

2001. a määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada Linda Niinemetsale 11. detsembril 2001. a tasutud kautsjon

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtule 21. juunil 1999. a esitatud avalduses palus L. Niinemets tuvastada, et tema

isa J. Ojasuu oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu maha jätma talle kuuluva talu Nõmme 16

Jõelähtme vallas. 1. novembril 1999. a lõpetas Tallinna Linnakohus TsMS § 217 p 1 alusel asja

menetluse, sest asi ei kuulu kohtu pädevusse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. novembril 1999. a

selle määruse muutmata. Määruse põhjendustel oleks L. Niinemetsal olnud õigus pöörduda

avaldusega kohtusse vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks hagita

menetluses pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan oleks avaldajale esitanud nõude

tõendada seda kohtu kaudu.

2. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 11. aprilli 2000. a määrusega ringkonnakohtu ja linnakohtu

määruse protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus leidis, et maa- ja linnakohtud on

pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti ja menetluse lõpetamine

TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Nimetatud fakti tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei

määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või

linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise

fakti kohtu korras. ORAS § 17 lg-st 6 ei tulene, et isikutel, kes soovivad tuvastada vara reaalse

repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti, on keelatud pöörduda nimetatud fakti tuvastamiseks

kohtusse enne, kui neile vastav nõue esitatakse. Riigikohus saatis asja Tallinna Linnakohtule

menetluse jätkamiseks.

3. Tallinna Linnakohus jättis 18. mai 2001. a otsusega avalduse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2001. a määrusega linnakohtu otsuse ja lõpetas asjas

menetluse TsMS § 217 p 1 alusel. ORAS § 17 lg-le 7 ja seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse

tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta §-le 1 ja § 2 lg-le 1 vastavalt ei ole vara

õigusvastase võõrandamise kohtulikku tõendamist vaja juhul, kui vara omanikuks olnud füüsiline isik

oli ajavahemikus 16. juuni 1940. a kuni 1. jaanuar 1954. a sunnitud oma vara maha jätma oma

elukohast või vara asukohast pagemise tõttu, või seoses sellega, et ta keeldus välismaal viibides

Eestisse tagasi tulemast. Kuna avaldaja tugineski oma avalduses eelnimetatud sätetele, siis pole tal

põhjust ega alust taotleda vara õigusvastase võõrandamise kohtulikku kindlakstegemist.

5. Vastavalt TsMS §-le 247 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161

kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise korra (korra) punktile 22

on linna- või maakohus pädev tuvastama hagita menetluse korras asjaolusid, mis on vajalikud isiku

tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara osas, üksnes

siis, kui ÕVVTK kohalik komisjon on lükanud isiku avalduse kohta otsuse tegemise edasi, kuna

vajalike asjaolude kindlakstegemine pole olemasolevate dokumentaalsete tõendite alusel võimalik.

Käesoleval juhul on ÕVVTK Harju maakonnakomisjon oma 24. mai 1996. a otsusega nr 9682

võtnud seisukoha avaldaja taotluste osas tunnistada ta omandireformi õigustatud subjektiks Nõmme

16 talu hoonete osas. Avaldaja vaidlustas selle otsuse Tallinna Halduskohtus. Tema kaebus jäeti

rahuldamata Tallinna Halduskohtu 28. novembri 1996. a otsusega nr 3-374/96, mis jõustus Tallinna

Ringkonnakohtu 2. aprilli 1997. a otsusega. Selles kohtuasjas oli muuhulgas vaidluse all küsimus, kas

Nõmme 16 talu hoonete õigusvastane võõrandamine on tõendatud.

6. Ringkonnakohus märkis, et avaldaja ei ole esitanud korra p 22 mõttest tulenevat taotlust tõendada

dokumentaalsete tõendite puudumise tõttu tuvastamata asjaolusid tunnistajate ütlustega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. L. Niinemets esitas erikaebuse, milles palus ringkonnakohtu määrus tühistada ja uue otsusega,

tema avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks rahuldada.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti ORAS § 17 lg 7 ja 5. detsembri 1991. a seaduse Vara

võõrandamise õigusvastase tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 1 ja 2. Avaldaja ei

tuginenud nendes sätetes toodud alustele. Avaldaja tugines sellele, et tema isal ei olnud võimalik

ajutise äraoleku ajal Eestis olles oma vara taas kasutama hakata reaalse repressiooniohu tõttu. Seega

ei saa antud asjas rakendada lihtsustatud korda, vaid vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise

fakti on vaja tuvastada kohtu korras.

8. Avaldaja leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on vastuolus Riigikohtu 11. aprilli 2000. a

määrusega nr 3-2-1-45-00 (RT III 2000, 12, 130), mis on tehtud samas asjas. Selle otsuse kohaselt on

taotlejal õigus pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse või muude tõendamist vajavate asjaolude

tõendamiseks maa- või linnakohtusse, kui neid asjaolusid ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete

tõenditega. Antud juhul ei ole vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu võimalik tõendada

konkreetsete dokumentaalsete tõenditega. Riigikohtu selle määruse kohaselt ei ole juriidilise fakti

tuvastamise menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel õige.

9. Avaldaja ei soovi midagi tõendada tunnistajate ütlustega. Seega on arusaamatu ringkonnakohtu

väide, et avaldaja ei ole esitanud korra p 22 mõttest tulenevat taotlust tõendada dokumentaalsete

tõendite puudumise tõttu tuvastamata asjaolusid tunnistajate ütlustega.

10. Huvitatud isikud ei ole erikaebusele vastust esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2001. a määruse aluseks on sama avaldus vara reaalse

repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks, mis oli aluseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11. aprilli 2000. a määrusele samas asjas nr 3-2-1-45-00. Määruses asus Riigikohtu tsiviilkolleegium

seisukohale, et maa- ja linnakohtud on pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu tõttu

mahajätmise fakti ning menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Selle fakti

tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada

vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtu korras. Tsiviilkolleegium jääb nende

seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu lahendis puuduvad uued asjaolud, mis välistaksid avalduse

kuulumise maa- ja linnakohtu pädevusse. TsMS § 365 alusel on Riigikohtu lahendi seisukohad

seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

13. Kuna asja kuulumine kohtu pädevusse on apellatsioonikohtule jätkuvalt raskusi valmistanud ja

apellatsioonikohtu määruses on teisigi ekslikke seisukohti, peab kolleegium vajalikuks lisada

alljärgnevad märkused.

Meelevaldne on apellatsioonikohtu seisukoht, et asi kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse siis, kui

ÕVVTK kohalik komisjon on lükanud isiku avalduse kohta otsuse tegemise edasi, kuna vajalike

asjaolude kindlakstegemine pole olemasolevate dokumentaalsete tõendite alusel võimalik. ORAS

§ 17 lg 6 sätestab, et isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara

ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse

alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud

vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse

esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või

rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan

on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist käesolevas lõikes

nimetatud viisil. Osundatud norm ega ka korra p 22, mille kohaselt, kui vara võõrandamise

õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid pole võimalik tõendada kirjalike tõenditega,

on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole, ei sea kohtu pädevust

repressiooniohu tuvastamisel sõltuvaks sellest, kas avaldajale on esitatud nõue kohtusse pöörduda või

kas avalduse kohta otsuse tegemine on edasi lükatud või mitte.

14. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 2. aprilli 1997. a otsusega muutmata Tallinna

Halduskohtu 28. novembri 1996. a otsuse. Sellega jäeti rahuldamata L. Niinemetsa kaebus Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusele, millega jäeti rahuldamata L. Niinemetsa taotlus tema

tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Nõmme 16 talu hoonete osas, sest puudub

hoonete õigusvastase võõrandamise fakt vastavalt ORAS §-le 6. Halduskohus leidis, et reaalne

repressioonioht puudus. Ringkonnakohus märkis 2. aprilli 1997. a otsuses, et L. Niinemetsa väited,

mille kohaselt J. Ojasuu ei saanud oma majja tulla repressiooniohu tõttu, kuna see asus piiritsoonis,

on asjasse mittepuutuvad, kuivõrd avaldaja ise ei käsitle hoonete õigusvastase võõrandamisena mitte

repressiooniohu tõttu hoonete äraandmist või mahajätmist, vaid vara võõrandamist ebaseaduslike

otsuste alusel. Kui kaebuse alusel Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsuse seaduslikkust

kontrollinud halduskohus nõustuski komisjoni järeldusega, et reaalne repressioonioht puudus, ei

muudaks see maa- ja linnakohut ebapädevaks tuvastama vara mahajätmist reaalse repressiooniohu

tõttu.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik